Kui surmahirmule paistab valgus. Pille Retter

Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk avaneb enda sisemisse universumisse.

Mõtisklen täna sellest, mida siin maises elus kutsume surmaks. Taban end neilt mõtterännakutelt viimasel ajal üha sagedamini. 

Ideaalses maailmas ju noored ei sure

Kaheksa aastat tagasi, olles 32-aastane, kahe väikelapse ema, imelise mehe abikaasa, tuli minu ellu veel üks kaaslane – neljanda staadiumi vähidiagnoos. Olin äsja saavutanud tõusutee töökarjääris, kolinud linnalähedale maale, kõik oli justkui paika loksumas – ja seal ta siis oli, see miski tundmatu, aga teisalt nii tuttav, mis oli justkui minu eest otsustanud, et aitab sulle küll. Mulle tundus see kõik esiti karjuva ebaõiglusena. Ideaalses maailmas ju noored ei sure. Nad naudivad elu, küpsevad ja kasvavad, kogevad ja talletavad tarkust, kuniks on aeg minna.. kuniks on aeg minna.. Aga millal siis on see õige aeg minna?

Ma valisin elule alistumise

Selle teekonna alguses oli lähedaste ja mu enda valu- ning hirmude loor üüratult suur ja raske, mattes meid kõiki endasse. Mu süda murdus ja karjus kibedate pisarate saatel, mil nägin oma pisikest poega minu eest palvetamas. Abikaasa silmadest vaatas vastu hall valuudu, vanemate hingeselgrood olid muredest mõranemas. Kuid mida teha hetkedel, mil mõistad, et ükskõik kui palju ka sooviks, on meie elus omajagu nüansse, mis ei ole meie kontrollida. Ma valisin alistumise, elule alistumise. Ma valisin elu enda ja seda koos surmaga. 

Minu alistumine tõi kaasa aga omajagu „lärmi”. Alistumine tähendas paljude jaoks allaandmist. Meeletult valjult kostus mu kõrvu sõna: „Võitle!” See imbus mu igapäevaellu kõikjalt. Võitlusele õhutamine tõstis üles minu jaoks mingi uudse energia. Korraks lükkaski võitlus alistumise üle lauaääre – loomulikult ma võitlen, koos kõigiga võitlen, kõigi toel võitlen. Kuid ühel hetkel endasse piiludes mõistsin, et selle võitlusenergia ventiil laseb korralikult läbi. Võitluses on vaid võitjad ja kaotajad – ei ole olemas vahepealset olekut.

Kas vähist tervenenu on võitja? Mida võitja tiitel temas toidab? Kas mina, kes ma olen korduvalt saanud retsidiivi diagnoosi, olen kaotaja? Kas inimene, kes teab, et ta ravi ei ole enam tervistav, on kaotaja? Kas me ühiskonnas mõistame ka antud hoiakut laiemalt? Need küsimused ja see lekkiv võitlusenergia viisid minust viimsegi rahu, kuid just rahu oli see, mida ma enim vajasin ja otsisin. Rahu – vaatamata sellele, mis elus parasjagu toimub.

Kogu selle võitlussurve sees tekkis mul tungiv soov rääkida surmast. Olin jõudnud oma surelikkuse aktsepteerimise lävepakule ning surmahirmule hakkas peale paistma valgus. Mõistsin, et mu lähedastel on sellest väga keeruline rääkida, ka laiem toetusring ei avanenud antud teemal koos minuga. „Sa ei hakka ju veel surema!”; „Ära kutsu kurja kaela!”, olid klassikalised laused, millega mu vestluse algatused kiirelt kokku tõmmati. Mõistan neid tahavaatepeeglisse vaadates nii hästi. Inimestel tuleb lubada olla just sellistena, nagu nad on ning sama tuleb lubada endale.

Hingelt alasti

Ma valisin siiski elule alistumise. Naasesin oma sisemisse universumisse. See on minu, aga ka iga inimhinge galaktika, kus planeetide järjestust ja elu nendel, on meie endi teha, meie endi luua ja seda ka suhtes välimaailmaga, ka suhtes surmaga.

Ma pendeldasin palju elu ja surma filosoofilistel radadel. Otsisin tuge ja mõtestatust ka religioonist, neis kõigil on oma tarkus, kuid mu sisehääl ei leidnud seda, mida vajasin. Mu teele sattus inimesi, kes aplalt „oma tõde” kuulutasid. Sain meeletutes kogustes kõikvõimalikke praktilisi ja vaimseid juhiseid, kuidas olla surmast üle, kuidas ennast lõplikult tervendada, väidetavalt püsivasse kergusesse kanda. Sain kuulda ka lauseid: „Vähist tervenemine on su enda teha”; „Sa oled ise süüdi, et see haigus naases”.

Ma ei tõmmanud krampi nende arvamusavalduste tuules, ma ei solvunud, ei kapseldunud, ei valanud süükoormaga üle ei ennast ega teisi, ma vaatasin hoopis endale otsa – hingelises alastuses. Hingeline alastus tõi mu ellu hetkelise lahtiühendamise perioodi. See oli aeg, kus kõik mu ümber avaldasid arvamust – mismoodi ma peaks ennast tundma ja mida oleks õige tunda. Kui palju ja milliselt teatud teemasid käsitleda. Kõikjale kleebiti sildid „õige” ja „vale” ning surm sai külge sildi „vale”. 

Ühest küljest mõistsin neid inimesi, nad soovisid mind aidata, kuid teisest küljest sain aru, et minu loost üritatakse teha kellegi teise lugu.. avastasin, et ma ei olnud enam enda loo peategelane. Ma haaksini lahti kõikidest „tõdedest”. Adusin, et selleks, et jõuda oma kõrgema olemuseni ja vajalike vastusteni, pean ma eemaldama jumalikkuselt kõik vahetõlgendajad – loodusest sai minu pühakoda.

Loodus aitas mul mõista surma

Loodus on olnud minu jaoks vastuste andja. Teadlikult loodusega ühendudes tuleb minu jaoks esile kogu sünni, elu ja surma loomulikkus – kogu oma terviklikkuses. 2024. aasta veebruaris talletasin killukese oma loost raamatukaante vahele „Ma valin elu”. Minu suhet loodusega leiab raamatus peituvates lauseridades palju.

Üks killuke siin: „Loodus on andnud mulle tõdemuse, et ma olen armastus. Ma olen sama palju armastus, kui seda on päike taevas või vikerkaar põllu kohal. Ma olen sama ilus, kui seda on hirv hommikuses päikesetõusus või armastusest pungil rebasekutsikate silmapaar. Ma olen sama voolav ja värske nagu vesi üha laienevas sängis. Ma olen sama heitlik nagu ilm. Ma olen sama väärtuslik kui esimene vihmapiisk peale pikka põuda. Ma olen ELU. Ma olen samast algallikast, kust pärineb see puu, mis laiutab okstega põllu ääres. Ma olen samast algallikast, kust saavad alguse tormituuled. Ma olen samast algallikast, kus on tekkinud põhjatuna tunduvad ookeanid ja mered. Ma olen samast algallikast, kust on alguse saanud tähed. Üks on kõik ja kõik on üks. Loodus hakkas oma peegelduses rääkima minu enda sisemaailmast. Loodus aitas mul mõista surma. Loodus aitas mul näha, et osake minust on igavene. Loodus andis ja annab jätkuvalt mulle vastuseid.”

Ma tean, kuhu ma lähen

Tajudes läbi looduse enda igavest olemust, haihtus mu surmahirm, sest ma tean, kuhu ma lähen ja siin ei ole valet ega õiget. Võib olla usud, et pärast maisest kehast lahkumist algab uus seiklus, võib olla midagi sellist, nagu Vennad Lõvisüdamed Nangijaalas. Võib olla usud, et rändad planeetide vahel. Võib olla usud, et sünnid taas.

Mina usun, et me kõik kord kohtume seal.. Ma ei usu põrgusse ja taevasse. Usun, et ainuke põrgu võib olla see maine elu, mida ise kujundad. Ma usun, et me lähme sinna kust me tulime – me lähme armastusse.

Surm võib olla puhas armastuse kogemus

Vahest nähtamatute ja nähtavate maailmade vahel rännates tuletan endale meelde, et ära lenda liiga kõrgelt, sulle on antud kahe jalaga maal elav inimelu. Kuid ma tean, et me oleme midagi enamat, enamat kui inimkest. Aga inimlikus tundemaailmas surma mõtestades tean, et hingevalu käib iga lahkumisega kaasas. Ma tean, et on tulemas keerukamaid hetki, hingematvalt valusaid hetki, kuid mu vanaisa, kes lahkus teispoolsusesse kaks aastat tagasi ning kellega ma olin koos kuni tema viimaste hingetõmmeteni, andis mulle elu ühe ilusaima kogemuse, et surm võib olla puhas armastuse kogemus. Jagatud valul on võime oma aususes ja haavatavuses inimhingi armastavalt liita, laduda inimsuhetele uut vundamenti. Vanaisa näitas mulle suremise pühadust, kuid kõigest täpsemalt mõnes järgnevas tundejagamises.

Elus elu

Viimase kaheksa aasta sisse on mahtunud kuus haiguse ägestumise faasi. Igaüks neist oma näoga, oma moega. Kõige selle sees on kasvanud hingelt mu pere, lähedased ja sõbrad koos minuga. Mu ellu on ilmunud palju imelisi inimesi, palju neid, kes sammuvad sarnast rada, neid, kes mõistavad sind esimest välja öeldud lausest. 

Ma elan elusat elu!

***

Pille Retter ja Kristel Leif veavad eest koos teiste aktivistidega Onkoloogika kogukonda – turvalist ja toetavat ruumi neile, keda on puudutanud vähidiagnoos. Nad haldavad aktiivset Facebooki gruppi vähipatsientidele ning juhivad taskuhäälingut “Onkoloogika: räägime vähist”, mis ilmub Delfi Tasku platvormil. Tänavu korraldavad nad esmakordselt ka vähikogukonna suvefestivali “Kohatult kohane”, mis on suunatud nii patsientidele kui ka nende lähedastele.

Kui meie veebileht keskendub ausale ja avatud vestlusele surmast, siis Pille ja Kristel, kes ise teavad isiklikust kogemusest, mida tähendab elu vähidiagnoosiga, räägivad vähist. Meil on au anda omalt poolt panus ja toetada ka nende sündmust.