Kes on kunstiterapeut? Küsimustele vastab Helen Tartes

Nii nagu igaühe lein, on ka sobivad toetusmeetodid individuaalsed. Seekord võttis Räägime Surmast vabatahtlik Elisa Järvsalu ühendust kunstiterapeut Helen Tartesega. Helen on kogenud kunsti- ja psühhoterapeut ning psühhoanalüütik, tema tegemiste kohta saab täpsemat infot veebilehelt www.helentartes.ee

Kunstiteraapia olemus 

Elisa: Helen, mis see kunstiteraapia üldse on?

Helen: Kunstiteraapia on teaduspõhine kunstimeetodite ning tehnikate rakendamine kliendi tervislikust seisundist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks. Selles rakendatakse nn kolmiksuhte printsiipi: terapeut-klient-kunstilooming. Kasutusel on erinevad kunstivahendid, mille seast on võimalik valida endale sobivamad: pliiatsid, pastellkriidid, viltpliiatsid, akrüülid, riidematerjalid, looduslikud materjalid, savi jne. Kunstiterapeut aitab vajadusel valida sobivad vahendid, mis toetavad kliendi tervist ja arengut. Kunstilise tegevuse kaudu saavad kunstiteraapias nähtavaks kliendi kogemused, mõtted, tunded ja tajud. 

Esimene kohtumine

Elisa: Kas kohe esimesel kohtumisel valitakse kunstivahendid ja asutakse „joonistama“ või kuidas üks tavapärane seanss välja näeb?

Helen: Esmasel kohtumisel tutvutakse peamiselt nii omavahel kui ka teraapiaruumis olevate kunstimaterjalidega. Olulisel kohal on teraapia eesmärkide püstitamine ning kokkulepete sõlmimine: kui kaua seanss kestab, mis sagedusega kohtutakse jne. Minu ühe seansi pikkuseks on tavaliselt 45 minutit, aga osad terapeudid töötavad ka pikemate seanssidega, näiteks tund kuni poolteist. Esimesel seansil võivad lapsed mõnikord joonistada oma perepildi, mille abil saavad nad oma perekonda tutvustada. Noorukitele sobib hästi kollaažpildiga alustamine. See aitab neil endid tutvustada väljalõigatud ajalehepiltide ja sõnumite abil ning võtab maha esmase joonistamispinge. Täiskasvanutele sobib alustada näiteks enda hetke tunde kujutamisega, kasvõi värvilise joone tõmbamisega paberile. Kunstitöö abil saab avada enda selliseid külgi, mis jääksid verbaalselt väljendamata.

Kunstiterapeut

Elisa: Kes täpsemalt võib end kunstiterapeudiks nimetada?  

Helen: Kunstiterapeut on psühhoteraapilise ravi ja rehabilitatsiooni spetsialist. Eestis on võimalik kunstiterapeudiks õppida Tallinna Ülikoolis. Peale magistriõppe lõpetamist on võimalik omandada loovterapeudi kutse kunstiteraapia spetsialiseerumissuunal. Kellel selle vastu rohkem huvi on, võib lisainfot otsida veebilehel kutsekoda.ee. Kunstiterapeudid töötavadki näiteks tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenuse osutaja juures, sotsiaal- ning haridusasutustes või erapraksises.

Elisa: Milliste teemade osas kunstiterapeudi poole kõige sagedasemalt pöördutakse? 

Helen: Tavaliselt pöördutakse kunstiterapeudi poole siis, kui inimest on tabanud keeruline elusituatsioon, trauma, lein või näiteks ka arengu- ja/või identiteedikriis. Kunstiteraapia pakub võimalusi kriisist väljumiseks ja uute vaatenurkade leidmiseks. Minu kui terapeudi ülesandeks on luua turvaline keskkond, kus kliendil oleks ligipääs oma sisemaailmas toimuvale ning mis aitaks kaasa tervist toetavatele muutustele.

Kunstiteraapiaga seotud müüdid

Elisa: Kas ja milliseid müüte on kunstiterapeudi elukutse osas vaja kummutada? Näiteks kas see on mõeldud ainult lastele või kas vastuvõtule tulijatelt eeldatakse kunstihuvi ja sellekohaseid oskuseid? 

Helen: Jah, tõepoolest arvatakse, et kunstiteraapia on mõeldud ainult lastele, kes oskavad joonistada. Tegelikult ei sea kunstiteraapia vanusepiirangut ega pea vajalikuks kunstilise eneseväljenduse oskusi ja kogemusi. Kõige olulisem on protsess ise, mille käigus toimub emotsioonide, tunnete ja kogetu väljendamine. Samas saab kunstiteraapia olla suurepäraseks abiks lastele ja noortele, kelle eneseväljendusoskus on ealisest eripärast või traumast tingitult piiratud. 

Lapse toetamine leinas

Elisa: Helen, Sa oled terapeudina rohkem kui 15 aastat lapsi ja noorukeid aidanud – kas saaksid palun natuke lähemalt rääkida ka lapse leinast ning kuidas võib sellisel juhul kunstiteraapiast abi olla?

Helen: Lapsed on oma loomult tegutsejad ning läbi kunstilise tegevuse ja mängu annavad nad kõige autentsemal moel edasi enda kogemusi ja emotsioone. Tihti elavad paljud lapsed just leina puhul üle väga raskeid tundeid. Laps ei ole arenguliselt veel oma vanematest eraldunud ning suur osa toimetulekust on seotud just ema ja isaga. Kui laps on kaotanud oma ema või isa, puruneb nii tema sise- kui ka välismaailm. Sellises olukorras on oluline, et laps oleks teiste lähedaste poolt turvaliselt hoitud ning nad aitaksid lapsel läbi erinevate leinafaaside liikuda: eitus, intensiivsed tunded (kurbus, viha, ahastus, abitus, igatsus jt) ning kohanemine uue elusituatsiooniga. 

Laps hakkab olukorraga kohanedes oma välis- ja sisemaailma korrastama uue tugisüsteemi abil, kuid see võtab aega. Kui puudusega on kohanetud, siis saab laps rääkida kaotatud vanemast rahulikult, meenutada häid mälestusi ning pidada oma mõtetes toetavaid kõnelusi puuduva vanemaga. 

Minu ema on ingel

Helen: Omal erialase kogemuse põhjal leian, et laps, kelle sõnaline eneseväljendus on piiratud, vajab nähtavat pildilist ainest ja lugu, mis teda leinas edasiliikumises toetaks. Seda saab kunstiteraapias erinevate materjalide ja meetodite abil luua. Samas on lapsed kunstiteraapia protsessi ajal minult kui terapeudilt ikka ja jälle küsinud, kus minu ema ikkagi nüüd täpsemalt on? Huvitav, mida ta seal teeb? Kas tal on seal maja? Kas ta vaatab sealt alla ja näeb mind? 

Aastaid tagasi hakkasin laste endi mõtteid emast, kes elab inglina taevas, üles kirjutama. Näiteks rääkis üks poiss, et tema ema koob taevas vikerkaare niitidest kampsunit ning iga kord kui ta taevas vikerkaart näeb, mõtleb ta sellest ning see tekitab hea tunde. Mitmed lapsed on rääkinud, et nad kujutavad ette, kuidas ema või isa saadab neid kooliteel pilvelt pilvele hüpeldes. Nii tekkiski mul mõte luua laste enda lugudest leinaraamat „Minu ema on ingel“, mis on lapsi toetav ja helge. Lapsel, kes leinab, on arenguliselt vajalik jätkata oma sisekõne emaga, mis on leina tõttu katkenud või häiritud. Raamatust sai minu kui terapeudi jaoks üks abivahenditest, mille abil saab laps mõista enda ja ema lahusolemist, unustamata seejuures, et ema puudumine ei tähenda seda, et ema ei võiks lapse sisemaailmas edasi elada ja teda toetada. 

Peidetud lein

Elisa: Sa mainisid meie esmases telefonikõnes, et lastel võib olla „peidetud lein“ – mida see täpsemalt tähendab?

Helen: Osa lapsi ja noorukeid võivad, säästes teisi leinas olevaid pereliikmeid, olla eriti tublid ja rõõmsad, mistõttu võib lähedastele tunduda, et laps võib mitte leinata või tuleb leinaga üllatavalt hästi toime. Tegelikult võiks aga lapse igal juhul  suunata mõne traumateadliku spetsialisti juurde, kes saab hinnata, mis toimub lapse sisemaailmas – tema mõtetes, tunnetes. Tihti võib ilmneda ka, et psühhosomaatiliste vaeguste (une- ja toitumishäirete, kõhu- või peavalude) taustal on läbitöötamata lein. Sealhulgas võib ka järsk muutus lapse või noorukite sotsiaalsetes suhetes ja käitumises viidata läbitöötamata leinale. 

Siinkohal võib näitena tuua Suurbritannia Prints Harry. Tema ema Dianat leinas terve kuninglik perekond ja suur osa maailmast. Prints Harry on hilisemates intervjuudes jaganud, et just läbitöötamata lein lapsepõlvest oli põhjus, miks tal oli murdeeas nii palju pöörast pidutsemist ja alkoholi kuritarvitamist. Prints Harry sõnul elas ta just selliselt välja oma talumatult valusaid ema surmast tulenevaid leinatundeid ning oli raskes naeratavas depressioonis. Kunstiteraapia võib jällegi toetada peidetud leina esiletoomist, teadvustamist ning aidata ka leinaga toime tulla. 

Kunstiterapeudi leidmine

Elisa: Millist nõu annaksid Sa omalt poolt inimesele, kes soovib leida endale sobivat kunstiterapeuti?

Helen: Ma soovitan minna Eesti Loovteraapiate Ühingu kodulehele, kus on kenasti kõigi kunstiterapeutide kontaktid regiooniti nähtavad. Sealtkaudu saabki ühendust võtta ning uurida, kas saaks esmaseks kohtumiseks aega. Esimene kohtumine on igal juhul tutvumine ning sealt edasi saab juba otsustada, kas on soov jätkata või mitte.