Esimesed kuud pärast matuseid möödusid justkui autopiloodi peal. Ma ärkasin, tegin tööd, käisin trennis ja lihtsalt nutsin tunde. Pisarad voolasid, aga tunne muutus seeläbi veidi kergemaks. Lisaks K-ga koos elamisele, me ka töötasime samas asutuses, mistõttu olin harjunud temaga väga palju aega koos olema. Tajusin tema puudumist igapäevaselt nii kodus kui ka tööl. Minult küsiti sageli, kas mul ei ole raske elada edasi meie ühises kodus. Ei olnud raske, pigem oli see minu jaoks lohutav. Elan ka praegu samas korteris, kuigi vahepeal kolisin ajutiselt Tallinnasse, sest töökoha kontekstis keskkonna vahetamine tundus mõistlik ja edasi liikumiseks vajalik.
K asjade pakkimine oli lihtne, kuna ta hoolitses ise jooksvalt selle eest, et alles oleksid üksnes vajalikud ja olulised asjad. Arvasin, et K-le ei meeldiks, kui tema riideid kannavad võõrad inimesed, mistõttu ei viinud ma neid taaskasutusse, vaid võtsin T-särgid, kampsunid ja pusad ise kodus kasutusse. Kandsin K-riideid tegelikult ka tema eluajal. Püksid ja muud riided, mida kanda ei saanud, pakkisin kastidesse, mõeldes, et küll ma ühel hetkel tean, mida nendega teha. K riiete kandmine on olnud minu jaoks lohutav.
Kustutatud kontod, jäävad mälestused
Minu jaoks oli K telefoni, erinevatele sotsiaalmeediakontodele ja postkasti sisselogimine vaimselt väga raske. Teadsin, et ta usaldas mind ja meil polnud saladusi, nende teemadega tuleb tegeleda ning mõistlik on mõnda aega ta e-kirjadel silma peal hoida. Siiski tundsin, et tungin ta privaatsfääri ja see häiris mind. K-l oli telefonis fail kõikide oma erinevate kontode sisselogimisinfoga, mis tegi ta kontode sulgemise väga lihtsaks. Suure osa K kontodest sulgesin vahetult pärast ta surma. Leidsime K lähedaste ringis, et ta ilmselt tahaks, et kustutame ka tema Facebooki ja Instagrami kontod, ning otsustasime, et teen seda, kui olen valmis.
Mingil põhjusel tundus minu jaoks K reetmisena, et mu Facebooki kontolt kaob info, et olen K-ga suhtes. Sama jabur oli see, kui häiriv ja valus oli minu jaoks fakt, et K oli pärimistunnistuse kohaselt vallaline. Olen ametilt jurist ja ratsionaalselt sain aru, et olukorras, kus me ei olnud abielus, tuligi märkida, et K oli vallaline. Ometi pidin ennast väga kokku võtma, et notarile selles osas mitte midagi öelda. Lohutavad olid K õe sõnad, et mul tuleb see täpselt ühe korra üle elada ja seejärel ma ei pea K pärimistunnistust enam kunagi lugema. Praeguseks olen kustutanud ka K Facebooki ja Instagrami kontod.
Minu enda kontodel on aga endiselt üleval minu ja K ühised pildid. Ma ei näe põhjust neid kustutada. Samuti jagan aeg-ajalt ühiseid mälestusi meenutavaid postitusi. Kui kõhklen, kas jagada või mitte, küsin K õelt. Üldiselt suhtun aga nii, et kui see kedagi häirib, siis on tal võimalik mind oma sõbralistist kustutada – ma ei võtaks seda isiklikult. Minu suhtumise K kontekstis võtab hästi kokku tsitaat, mis oli filmis „Estcoy-8“: „Tema ei saa vanaks nagu meie. Tema, kes ta langes lahinguväljal. Teda ei väsita vanus ega kuluta aastad. Igal hommikul, kui tõuseb päike, ja igal õhtul, kui loojub päike, meie mäletame neid. See on meie austusavaldus nendele“.
Ebavajalikud märkused
Alates K surmast ei ole möödunud päevagi, kui ma ei mõtleks tänutundega selle peale, et ta mu elus oli. Ma ei taha K-d ära unustada ja tema elu tähistamine on minu jaoks tema mälestuse austamine. Kui sellise ellusuhtumise hind on elu lõpuni üksinda olemine ja see, et kõik inimesed ei pruugi mind mõista, siis see ei häiri mind. K surmast alates olen mõistnud, et pean suutma elada iseendaga ja tuleb teha seda, mida mina õigeks pean.
Rohkem kui üht inimest häiris näiteks see, et mul oli pikka aega telefoni taustapildiks K pilt, mille ta ise sinna kunagi pani. Ma ei näinud põhjust seda vahetada, ometi leidus inimesi, kes arvasid, et see ei ole hea ja nii ei leia ma kunagi uut kaaslast. Nad ei küsinud, kas ma üldse otsin uut kaaslast. Kohati tundub, et inimestel on raske mõista, et kaaslase leinamine võtab aega ja see pole lahkuminekuga samastatav. K-ga koos matsin ootamatult meie ühise õnneliku elu ja tulevikuplaanid. Keskkond, milles ma olin, oli sama, kuid meest, kellega olin rajanud ühise elu ja keda armastasin, enam ei olnud.
Kandsin väga pikka aega üksnes musta värvi riideid. See ei olnud teadlik otsustus, lihtsalt ei olnud tahtmist värvilisi või lillelisi kleite kanda ja musta värvi riided mõjusid kuidagi rahustavalt. Eelistasin ka varem pigem tumedaid toone. See oli jällegi teema, mille osas tehti minu hinnangul ebavajalikke märkusi – nii siis, kui kandsin musta, kui ka siis, kui otsustasin midagi värvilist kanda.
Elu hindamine teistsuguses valguses
Üks koomilisemaid asju, mis minuga pärast K surma toimus, oli see, et kõik mehed, kes tänaval vastu tulid, tundusid koledad ja see ärritas mind. Ratsionaalselt hinnates oli olukord minu jaoks jabur – ma ei käinud varem mööda tänavaid ega hinnanud, kas vastutulevad mehed on ilusad, liiatigi ei ärritanud mind nähtud meeste välimus. Kuna koledad tundusid ka need mehed (mh kuulsused, v. a üks mees suvalisest muusikavideost), keda olin varem ilusaks pidanud, tekkis huvi, millest selline reaktsioon tingitud on. Kui teema üle veidi mõtlesin, sain aru, et mind ei häirinud meeste välimus, vaid see, et ma ei leidnud neis K-ga sarnaseid jooni, mida mu aju ilmselt alateadlikult otsis.
Sama jabur oli see, et vahetult pärast K surma häirisid mind tiksuvad kellad, kuigi see varem nii ei olnud. Näiteks ei suutnud ma vanematekodus oma toas, kus oli tiksuv kell, uinudagi.
K haiguste ja surma ainus positiivne järelm minu jaoks on, et ma oskan elu ja aega rohkem väärtustada. Mõistan, et elus on vähe, mille pärast üldse tasub muretseda. See ei tähenda, et ma oleksin oma kohustuste suhtes ükskõikne, tühja energiakulu lihtsalt ei ole. Elan põhimõtte järgi – kui on võimalik midagi ära teha, siis tegutse, kui ei ole, siis ära muretse. Mingis mõttes tunnen, et minuga ei saa enam midagi hullemat juhtuda, kui see, mida juba kogesin. Ma ei arva, et enam miskit negatiivset ei juhtu, sest elu on juba praegu tõestanud, et see nii ei ole. Küll aga õpetas kogetu – elu läheb edasi, ükskõik, kui raske ja valus ka ei oleks, ning inimene on olemuselt visa.
Elu väärtus
Ma ei tundnud, et vajaksin pärast K surma ravimeid, et toime tulla. Küll aga olen erinevatel hetkedel käinud leinanõustajate juures ning aidanud on ka erinevate sündmuste ja emotsioonide analüüsimine. Tundsin, et lisaks leinale protsessisin alles pärast K surma ka tema haiguste kulgemisega seonduvat. Nagu ütlesin, ei olnud ma vihane, pigem kurb, et inimesed nii noorelt haigestuvad ja surevad.
K surm on mõjutanud ka minu suhtumist vananemisse. Kui keegi kurdab, et saab taas vanemaks, tsiteerin sageli Mark Twaini: “Do not complain about growing old. It is a privilege denied to many.” (tõlge eesti keeles: “Ära kurda vananemise üle. See on privileeg, millest paljud ilma jäävad.”)
Mulle tundub, et õige on ütlus „Lein ei muutu ajaga väiksemaks, vaid sa õpid sellega paremini toime tulema“. September on minu jaoks endiselt väga raske aeg aastas, K sünnipäeva kuupäeval kogen pigem tänutunnet, et ta olemas oli. Mõtlen aga ta peale iga päev. Mulle pakkus mu leina kontekstis palju äratundmist sari „Afterlife“ (eesti keeles “Teispoolsus”), millest ülalolev kuvatõmmist ka võetud on.
K ja kogetud armastus kui suurim tugi
Nagu mainisin, oli K väga elujaatav ja edasimineja inimene. Siiski tunnen, et ta valmistas mu alateadvust kõigeks eelseisvaks hästi ette, rääkides korduvalt, missugused tüsistused tema haiguste ja ravimitega tõenäoliselt mingil hetkel kaasnevad.
Suurim tugi on aga olnud armastus, mida kogesin. Mu õde ütles pärast K surma tabavalt „Lein on armastuse hind ja see, kui valus sul praegu on, näitab, kui väga te teineteist armastasite“. Tunnen ka praegu, pärast K surma, et olen õnnelikum, kui enne temaga kohtumist. Ta armastas mind isetult, täpselt sellisena nagu ma olen ega püüdnud mind muuta. Arvan, et vastasin samaga. K süstis minusse väga palju enesekindlust. Isegi kui ma jään elu lõpuni üksi, on see kõik kogetud armastusena kinni makstud. Olen õnnelik, et sain olla K-le tema haigustes lõpuni toeks, see kaalub üles kõik valu ja raskused.
Mulle on paar korda öeldud „Te olite ainult kolm aastat koos, see on alles armumisperiood ning probleemid veel ei ilmne. Sellepärast see tundub nii ideaalne.“ Ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks kedagi meie armastuse sügavuses veenda. Tean, mida see suhe meie jaoks tähendas, ja sellest piisab. Abielludes inimesed lubavad, et nii heas kui halvas, nii tervises kui haiguses. See suhe ei pruukinud ajaliselt kaua kesta, aga ma tean, et olime teineteise jaoks olemas nii heas kui ka halvas. Pärast K surma mõtisklesin ka selle üle, et kui ma olen lubanud K-d igavesti armastada, siis kuidas ma üldse saan kellegi uuega suhet luua – minu igavesti ei ole ju läbi. Olen pärast K surma korra suhtes olnud, kuid tunnen, et olen praegu üksinda olles rahul. Eks elu näitab, kuidas edasi.
K mälestus igas päevas
Minu jaoks on olnud lohutav K-st tehtud fotode ja videote vaatamine. Olen rõõmus, et K-d sageli täiesti tavalistes olmesituatsioonides filmisin ning et ka K õde on temast erinevates eluetappides palju fotosid ja videoid teinud. Videod tuletavad meelde tema häält, positiivset olekut ja käitumismaneere, mida pildid edasi ei anna.
Lisaks tegi K mulle mitmeid tähendusrikkaid kingitusi, mille osas olen pärast tema surma mõelnud, kas ta tegi neid teadlikult. Näiteks käisid mul kaks aastat detsembris päkapikud ja lisaks ägedatele kingitustele sain iga päev käsikirjas kaardi erinevate mõtteteradega:
- “Go as far as you can see: when you get there, you’ll be able to see further” (tõlge eesti keeles: “Mine nii kaugele, kui suudad näha – ja kui oled sinna jõudnud, näed veelgi kaugemale”);
- “Be a pineapple: stand tall, wear a crown and be sweet on the inside” (tõlge eesti keeles: “Ole nagu ananass: seisa sirgelt, kanna krooni ja ole seest magus”);
- “The best way out is always through” (tõlge eesti keelde: “Parim tee välja on alati läbi”);
- “Stay positive, work hard, make it happen” (tõlge eesti keeles: “Ole positiivne, pinguta ja vii asjad ellu”);
- “Every day may not be a good day but there is good in every day” (tõlge eesti keelde: “Iga päev ei pruugi olla hea, aga igas päevas on midagi head”);
- “Believe in yourself and you will be unstoppable” (tõlge eesti keelde: “Usu endasse ja sind ei peata miski”);
- ”With the new day comes new strength and new thoughts” (tõlge eesti keelde: “Iga uus päev toob kaasa uue jõu ja uued mõtted”).
Esimeste jõulude ajal pärast K surma oli lohutav neid kaarte lugeda ja iga päev ka K õele saata.
Teekond iseendaga
Olen veendunud, et võrreldes minuga, oli K-l parem ettekujutus, mis mind pärast tema surma ees ootab. Loodan, et mind oma kaaslaseks valides tundis ta, et ma suudan tema haiguste ja kunagi ka surmaga toime tulla. Ta ütles mulle korduvalt, et ma saan alati kõigega hakkama – nt pärast üht matka ütles ta mulle, et see on äge, kuidas ma teen asju, milleks ma peale vaadates suuteline ei peaks olema. Need laused on mind ka pärast tema surma elus edasi kandnud – nii tema surma, töö kui ka muus kontekstis.
Viimases osas: Lubasin endale, et ma ei kaota oma elurõõmu ega kibestu, vaid püüan K nimel elada meie mõlema eest. Seda, mida Karolyn sel teel leidis ja endas avastas, loe juba järgmises ehk viimases osas.
