Kaotusvalu

Viimased artiklid “Räägime surmast” lehel on olnud ühel või teisel moel lastega seotud. Olen mitmel korral mõelnud, mis võtmes kirja panna seda osa minu õe kaotuse loost, mis puudutas minu enda poega. Nii nagu õde mulle ütles: “Lase elul voolata ja õige leiab ise tee sinuni”. Ma olen proovinud tema sõnu järgida ja selle kirjutisega täpselt nii läkski – see võimalus leidis ise tee minuni.

Nimelt jagas Koolibri kirjastus minuga Trace Moroney raamatut “Kaotusvalu” ja uuris, kas oleksin valmis sellest oma arvustuse kirjutama. Meie kodu raamaturiiulil on ilmselt kõik teised selle autori erinevaid tundeid kirjeldavad teosed samuti olemas. Seega olin hästi kursis, mis tüüpi raamatuga tegu on ja pean tunnistama, et isegi põnevuse ja tänutundega võtsin selle väljakutse vastu. Eelkõige seetõttu, et see toetab hästi selle lehe missiooni – muuta surmast ja sellega seonduvast rääkimine loomulikuks elu osaks, seda juba lapsest peale.

Ootamatud küsimused

Artikkel, kus kirjutasin õe matusest, mainisin, et ainus, mida pojast tol päeval mäletan, on küsimus matuseauto ärasõidu hetkel. “Millal ta uuesti tagasi tuleb?”, küsis ta. Pean tunnistama, et see oli minu jaoks väga ootamatu, sest ma ei olnud kordagi mõelnud, et tema ei mõista surma lõplikkust samamoodi nagu mina. Ta oli siis 6-aastane. Ma küll selgitasin, et ta ei tule enam mitte kunagi tagasi, aga sain aru, et see vastus tundus talle poolik ja arusaamatu. Sel hetkel olin ma ise nii katki, et ma ei osanud rohkemat öelda ja ta ei küsinud ka.

Järgmised paar nädalat olin ma pojast füüsiliselt eraldatud – nemad sõitsid tagasi Saksamaale ja mina jäin vanemate juurde, et aidata kõikvõimalike surmajärgsete asjaajamistega. Kui ma tagasi koju jõudsin ja esimesel õhtul poega magama hakkasin panema, vallandus küsimuste laviin, milleks ma ei olnud valmis, aga oli aru saada, et tema on neid küsimusi juba mõnda aega enda sees hoidnud.

Valusad küsimused

Lasin tal küsida ja pisaraid neelates proovisin anda vastuseid nii hästi kui oskasin. Tol hetkel tundus see kui unenägu, et oma pojaga surma teemal vestlust pean. Täna, olles teemaga aktiivselt tegelenud, tundub see mulle juba palju loomulikum. Allpool loetletud küsimused olid esitatud minu poja poolt ja nendele järgnevad on minu vastused. Ei, ma ei ole ekspert, lihtsalt üks lapsevanem, kes andis endast parima, et lapsele olukorda selgitada. Taolised küsimused leiab ka “Kaotusvalu” raamatust.

• Kas tädi ei tule päriselt enam kunagi tagasi?
  • Jah, mitte kunagi. Kui keegi sureb, siis see on lõplik. Siis elab ta edasi meie mälestustes, meie südames.
• Kus ta siis on?
  • Ma täpselt ei tea, aga mulle meeldib mõelda, et tema hing on endiselt meie lähedal. Osad inimesed usuvad, et inimene saab uuesti sündida ehk tema hing läheb uue inimese sisse sündides. Osad usuvad, et see ongi lõplik ja pärast surma ei tule enam midagi. Mis tegelikult pärast surma juhtub, ei tea need, kes elavad.
    • Aga siis ta ikkagi tuleb ju tagasi? Sel hetkel sain aru, et võib-olla ei olnud nii õige selgitada, aga ma ei osanud paremini. Ütlesin talle veelkord, et ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga sellisel kujul nagu tema oma tädi teab, ei naase ta kindlasti enam kunagi.
• Kas ta on koos mammaga?
  • Ma ei tea. Mulle meeldib mõelda, et nad on koos.
• Aga tädipojal ei ole siis ju enam emmet? Kas ta saab endale uue emme?
  • See oli kõige üllatavam küsimus. Ütlesin, et tõepoolest ei ole ja igal lapsel on ainult üks ema terve elu jooksul. Uut ema ei tule, võivad olla nn kasuemad, aga nemad ei asenda kunagi õepoja päris ema.
• Miks inimesed surevad?
  • Mitmel põhjusel – vanadus, haigused, õnnetused. Tädi oli haige ja sellepärast juhtus temaga nii.
• Mis haigused inimestel on?
  • Kirjeldasin erinevaid haigusi – osad on rasked, osad lihtsamad nagu nohu ja köha.
• Kas kõik inimesed, kes jäävad haigeks, surevad?
  • Ei, kindlasti mitte. See on elu osa, et inimesed vahel haiged on ja üldjuhul ravitakse nad terveks. Aga on endiselt haigusi, mida ei osata ravida või mida ei ole võimalik ravida ja sellisel juhul võib inimene ära surra. Osade raskete haigustega on võimalik ka elada.
• Kes järgmisena sureb?
  • Küsimuse otsekohesus ehmatas mind, aga sain aru, et tema proovib lihtsalt loogikat kõige selle taga leida. Vastasin, et me keegi ei tea, kes järgmisena sureb. Ideaalis võiksid inimesed elada väga vanaks ja alles siis surra.
    • OK, kõige vanem on vist vanaema. Kas tema sureb järgmisena?
      • Sellised küsimused tegid haiget, sest olles värskelt õe kaotanud, ei mahtunud minu sisse isegi mõtteline valu kellegi järgmise kaotusest. Proovisin jääda rahulikuks ja ütlesin veel kord, et seda ei tea ette, kes järgmisena sureb.
• Miks sa nutad?
  • Siin oleks tahtnud, et mu raamaturiiulil oleks olnud juba varem “Kaotusvalu” raamat. Tol hetkel tundus see nii kohatu küsimus, sest tundus iseenesest mõistetav, et õe kaotus on nii valus, et see on lein, mida ma kogen. Aga kust see kuueaastane poiss oleks pidanud seda teadma?! Tal ei ole õdesid-vendasid, samuti ei ole ta kunagi kedagi nii lähedast varem kaotanud. Ta ei teadnud, mis asi see lein on ja tol hetkel ei osanud ma seda ka kuidagi seletada.

Mis raamat on “Kaotusvalu”?

See on raamat leinast ja sellest, kuidas seda tunnet paremini lastele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, seletada. Kuigi leina võib kogeda mitme erineva sündmuse puhul, siis nii nagu “Räägime surmast” leht, siis ka see raamat kirjeldab leina seoses inimese surmaga.

Raamatu tagakaanel seisab järgmine kirjeldus: “Lein on aeg, mille jooksul me tasapisi harjume armastatud inimese surmaga või meile olulise kaotusega. Me kõik kogeme leina eri moodi. Kaotusvalu võib tunduda kui hiiglaslik kurbade ja vastikute tunnete laine, mis pühib sinust üle tohutu hooga. Raamat kirjeldab tundlikul moel kaotusvalu ja leina ning pakub uuringutel põhinevaid tehnikaid, mis aitavad lapsel omandada väärtuslikke toimetulekuoskusi ning valmistavad teda ette selleks, et olla valmis nii elu tõusudeks kui ka mõõndadeks”.

Kuigi võib tunduda päris ehmatav, kui esimesel tekstiga leheküljel on suurelt ja rasvaselt kirjas sõna “Surnud”, siis minu meelest see on üks selle raamatu võludest. Rääkida asjadest nii nagu nad on, ilma ilustamata ja ilma muid värvikaid väljendeid kasutamata, millest laps sellisel kujul nii või naa samamoodi aru ei saa. Raamat kirjeldab leina protsessina ja räägib palju sellest, kuidas tasapisi peame harjuma, et väga kallis inimene ei ole enam meiega. Ma ei oskaks ise lapsele leina selliselt kirjeldada nagu seda raamatus tehtud on.

Lein kui hiiglaslik laine

Esimest korda raamatut sirvides jäi imeliselt illustreeritud piltide seast silma just suur merelaine. See tõi kõik uuesti meelde. Ööl enne õe surma ärkasin ma ehmatusega, sest nägin unes suurt lainet, mis kogu meie pere endasse haaras. Seega lein ja suured lained omavad minu silmis väga selget seost.

See raamat kirjeldab hästi ka seda, et lein võib olla iga päev erinägu. Kuigi ma tean, et enamasti suudan ennast hoida tegusana ja mõtted mujal, siis on hetki, kus see “laine” mind taas tabab ja sellele järgnevad pisarad. Need on hetked, kus mõtted teevad haiget. Viimati juhtus nii minu õe lapse sünnipäeval. Kuna me ei ela hetkel Eestis, ei saanud ma õigel päeval seal kohapeal olla, aga minu jaoks on õe laste tähtpäevad olulised, sest kui ema ei saa kohal olla, siis vähemalt peaks ju tädi olema!

Tähistasin seda päeva siis distantsilt kohvikus oma perega. Ja ühel hetkel pidin pisaratele alla vanduma. Mu poeg paneb selliseid hetki alati tähele, isegi kui mu silmad on vaid õrnalt veekalkvel. Ta alati ütleb: “Emme, vaata siia korra. Miks sul silmad sellised on? Kas sa mõtled tädi või mamma peale?”. Ehk ta tänaseks juba teab, et need emotsioonid võivad tulla ootamatult ja on enamasti leinaga seotud.

Lähedase mälestamine

Õe meenutamine ja mälestused temast teevad mingitel hetkedel valu, teistel jällegi rõõmu. Ma väga teadlikult tegelen sellega, et inimesed minu ümber, seal hulgas minu pere, räägiks endiselt avatult minu õest. Kui mõne tegevuse käigus või mõnda laulu kuulates meenub õde, siis ma alati seda ka ütlen. Minu jaoks on oluline, et mälestused temast ei kustuks. See on eriti oluline, sest tema lapsed on väikesed ja ma tahan, et nad teavad, kes nende ema oli. “Kaotusvalu” raamatus on üks osa kirjutatud just mälestamisest. Sain sealt isegi inspiratsiooni, kuidas veel paremini mälestusi õest elus hoida.

Kes varasemalt Tracey Moroney raamatutega kokku ei ole puutunud, siis tema raamatute lõpust leiab nõuanded lastevanematele, kuidas vastavat teemat lapsele paremini tutvustada. Sama ka selle raamatu puhul. Kuigi me tahaks lastele eelistatult rääkida ilusatest teemadest, siis siiralt tänulik Koolibri kirjastusele ja loomulikult ka raamatu autorile, et selline teos on loodud. Annab taaskord inspiratsiooni ja kinnitust ka mulle, et sellest teemast rääkimine on vajalik igas vanuses. Minu meelest ei aita see raamat mitte ainult lapsel teda ennast puudutavat leina paremini mõista, vaid ka leina, mida kogeb mõni tema lähedane – olgu see siis pereliige, klassikaaslane või sõber.