Kairiti kaotuse lugu. I osa

Jagan Teiega oma vanemate kaotusega seotud kogemusi ning mõtteid. Minu ema lahkus meie hulgast 14 aastat tagasi, diagnoosiks melanoom. Olin siis 15-aastane. Tema haiguslugu diagnoosist surmani kestis umbes pool aastat. Isa kaotasin 24-aastaselt. Peale kopsuvähi diagnoosi saamist elas ta veel üheksa kuud. 

Sellel lool on minu silmis kaks eesmärki. Olen enda vanemate leinaga tegelemist väga pikalt edasi lükanud, kohati isegi teadlikult. Sel suvel otsustasin, et pean kasvõi midagi tegema, et enda leina ja kaotusega n-ö silmitsi seista. Enda mõtete üles kirjutamine toob loodetavasti endaga kergust ja leevendust. Kui vähemalt üks inimene saab minu loost kuidagimoodi kasu, leiab enda jaoks uusi vaatenurki või äratundmist, saab täidetud ka minu teine eesmärk.

Nii ema kui isa haiguste perioodi ajast on mul väga palju “halli ala” ehk olukordi või sündmusi, mida teised meenutavad, aga mina ei mäleta. Seevastu teised on väga selgelt ja detailideni meelde jäänud.

Diagnoosist teada saamine

Vanemate diagnoosidest teada saamisest on mul meeles vaid mõned üksikud hetked. Mu emal oli sääre peal tavapärasest suurem sünnimärk. See oli seal minu mäletamist mööda kogu aeg olnud. Mäletan oma lapsepõlvest, et ema käis aeg-ajalt arstlikus kontrollis, ning mulle kinnitati alati, et muretsemiseks pole põhjust. Ega lapsena ei oskagi ju mõista kõiki terviseseisundeid ja nendega kaasnevaid riske. Ühel päeval töölt koju tulles ei tundnud ema ühte kätt. See oli esimene signaal, et juhtunud oli midagi halba. Seda, kuidas ma täpse diagnoosi teada sain, ei suuda ma enam meenutada. 

Isa diagnoosi teadasaamisel olin tema juures. Mäletan, et raviarst oli väga rahulik ja resoluutne meesterahvas. Vestluse sisust ei ole mul aga enam midagi meeles. Peas oli täielik tühjus. Esialgu ei olnud isegi paanikat, vaid lihtsalt hämming ja mõte sellest, et kas nüüd jään ma ka teisest vanemast ilma. 

Uuringud

Mulle jääb tõenäoliselt elu lõpuni meelde uuring, mis isa vähidiagnoosi kinnitas. 2018. aasta lõpust alates kimbutas mu pikaaegsest suitsetajast isa tükk aega kummaline köha, mis ei tahtnud kuidagi üle minna. Perearsti kaudu läks isa tegema röntgenpilti ning sealt leitu põhjal suunati ta koeproovi võtmiseks edasi Tartusse bronhoskoopiasse. Sõitsin uuringute päeval temaga kaasa. Arstid ja õed olid väga meeldivad. Üks õdedest mainis mulle, et ma ei ootaks isa kabineti ukse taga, vaid läheksin teise koridori. Ma ei saanud täpselt aru, miks õde mind niimoodi eemale suunas, ja otsustasin ikkagi kabineti lähedale jääda. Kuna protseduur iseenesest võib patsiendile tihti palju ebamugavust põhjustada, mäletan hästi isa meeletut öökimist ja köhimist, mis kostus üle kogu koridori. See oli nii õõvastav ja õudne. Mul on siiani meeles ainus mõte, mis mu peas tol hetkel oli: “Siit läheb asi ainult hullemaks”. 

Hirm

Ema haiguse ajal hoolitsesid kõikide arstivisiitide ja asjaajamiste eest minu õde ja vend ning ema oli üksjagu nende juures. Suurema osa ajast oli ema siiski kodus minu ja isa juures. Kui tema seisund järgemööda halvenes, tekkis mul väga suur hirm – ma ei julgenud enam magama jääda. Ühelt poolt kartsin, et ema võib öösel abi vajada, aga ma ei kuule teda. Teisalt kartsin, et äkki ta sureb öösel ära.

Isa haiguse ajaks olin juba aastaid elanud koos korterikaaslasega Tallinnas üürikorteris. Seega oli isa arstivisiitide ja keemia- ning kiirutusravi tõttu palju minu juures. Pingutasin kõvasti, et me isaga võimalikult hästi minu tuppa kahekesi ära mahuksime. Näiteks meenub olukord, kui selgus, et isa saab juba järgmisel päeval Tallinnasse ravile tulla. Selliseid ootamatuid plaanimuutusi oli tihti. Ruumi oli küll vähe, aga tahtsin isale ka privaatsust võimaldada, kuna ta oli niigi mures, et jääb oma olemisega mulle kuidagi jalgu. Seetõttu koristasin sel ööl ahastuses ja nuttes oma korterit ja tõstsin üksi ringi suuri sektsioonkappe, et tuba kaheks jagada. Kust ma too hetk selle jõu võtsin, seda ma ei tea. Ka isa haiguse ajal olid ööd kuidagi eriti rasked ning ma ei julgenud taaskord magama jääda. Loomulikult sain ma ühest küljest aru, et minu uni on väga tähtis, et saaksin isale paremini toeks olla, aga ometi oli see nii keeruline. 

Jalutuskäik emaga. Foto: erakogu

Rõõm elu lihtsatest asjadest

Nii ema kui isa haiguse ajal oli meil ka positiivseid ja rõõmsaid hetki, mida siiani suure heldimusega meenutan. Käisime emaga meie kodukülas pikkadel ja rahulikel jalutuskäikudel, kus saime jagada teineteisele oma mõtteid ja tundeid. Mäletan hästi enda kohati vastastikuseid emotsioone – ühest küljest oli see haigus nii hirmutav ja tekitas palju teadmatust, kuid teistpidi olin nii tänulik, et sain ikkagi oma emaga lihtsalt koos olla.

Isa haiguse ajast on mulle meelde jäänud üks eriliselt armas hetk, kui taaskord minu juures Tallinnas olles isale süüa tegin. Juhtumisi oli mul kodus paar avokaadot ning pakkusin isale välja idee, et teen talle paar võileiba. Mu isale polnud eluaeg meeldinud uusi asju proovida, kuid suure veenmise peale tegin talle siiski paar võileiba. Mul on nii hästi meeles tema reaktsioon, kui ta võikust esimese ampsu võttis – ta oli nii õnnelik! Ta ütles, et see võileib on üks paremaid asju, mida ta kunagi söönud on, ning palus, et ma tallegi õpetaksin, kuidas avokaadot õigesti koorida ja võileivale panna. Kui vähe on õnneks vaja – piisab vaid avokaadovõikust! 

Lähedasena abi otsimine

Kui ema haiguse ajal tegelesid kogu asjaajamisega rohkem minu õde ja vend, siis isa haiguse ajal oli see peamiselt minu ülesandeks. Tegelesin nii arstivisiitide kui kogu muu organisatoorse poolega: korraldasin isa transporti maalt linna arsti juurde, kohtumised raviarstiga, kiiritus- ja keemiaravid, kodused abivahendid, tugiteenused…

Isa haigusest teada saades valdas mind esialgu täielik paanika ja hirm. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas ma isa aitama hakkan, sest ta elas üksi maal ning mina olin temast tunniajase autosõidu kaugusel. Mul oli linnas täiskohaga töö ning kuigi ma kaalusin võimaliku variandina ka töölt ära tulemist ja uuesti maale isa juurde kolimist, teadsin ma, et mul on ju vaja ennast ära elatada. 

Suures paanikas taipasin, et võiksin ehk ka ise psühholoogi juurde minna, saamaks natukenegi tuge ja abi. Selleks pöördusin perearsti poole. Kahjuks möödus esimene visiit minu tollase perearsti juures väga vaevaliselt. Tundsin end niigi ebakindlalt, sest ma ei olnud varem psühholoogi juures käinud ega perearstile taolist muret kurtnud. Minu perearst hakkas hoopis aga ise isale diagnoosi panema, selle asemel, et mind aidata. Perearsti sõnum oli väga selge – mind ei saa psühholoogi juurde saata. Kuna mu hirm oli nii suur, teatasin oma võitlusvaimus, et ei lahku kabinetist enne, kui ta on mulle saatekirja väljastanud. Maagilisel kombel õnnestus perearstil järsku minu soovitud saatekiri saada. 

Raviarsti ja haigla kaudu õnnestus mul saada visiit nõustaja Inna Narro-Taimsaare juurde, kes on ka Räägime Surmast lehel artikleid kirjutanud. Kahjuks ei suuda ma enam täpselt meie kohtumise sisu meenutada, küll aga mäletan emotsiooni enda sees. Arutelud temaga olid julgustavad ja andsid lootust olukorras, kus oli nii palju hirmu ja teadmatust. Kuigi tema mind suure tõenäosusega ei mäleta, jään mina teda ja meie konsultatsioone meenutama suure tänutundega! 

Lähedase hooldamine ja suhtlemine tööandjaga

Ema haiguse ajal käisin veel põhikoolis, kuid kui isa diagnoosi sai, olin täiskohaga palgatööl. Töötasin ühes väikses agentuuris, kus tööaeg oli pigem paindlik, kuid kuna meeskond oli väike, oli igal töötajal väga suur vastutus. Käisin isaga kaasas kõikidel tema arstivisiitidel ning pidin seetõttu päevasel ajal töölt üksjagu puuduma ja sellevõrra töötasin rohkem öösiti. Viisin enda otsese juhi kohe peale isa diagnoosi teada saamist olukorraga kurssi, vältimaks valesti mõistmist. 

Ühel päeval, umbes 3-4 kuud pärast isa haigestumist, kutsus mu juht mind arenguvestlusele. Sain tagasisidet, et minu tähelepanu on viimastel kuudel rohkem hajevil olnud ning ma ei tööta enam nii efektiivselt kui varasemalt. Tundsin, kuidas ma läksin kogu kehast üleni kuumaks ja nägu hakkas tulitama. Süda läks suurest närvipingest pahaks ja mõtlesin, et oksendan sealsamas. Tundsin nii suurt pettumust nii iseenda kui oma juhi suhtes. Teadsin, et ta ei taha ju mulle halba ja olukord on keeruline, aga ma ei osanud sel hetkel kuidagi paremini…

Kairiti* (nimi muudetud) loo teine osa ilmub juba järgmisel nädalal, 13. augustil.