“Inimese lahkumine” raamatuarvustus

On taaskord käes hingedeaeg ja ilmselt paljude eestlaste jaoks seostub see ühe nimega – Marju Kõivupuu. Just tema artiklid, raamatud ja intervjuud satuvad sellel külmal ajal meediasse. Selle taga on ka põhjus – Marju on toonud eestlasteni meie enda kogemused, kombed ja tunded kõige selle kohta, mis puudutab surmakultuuri Eestis. Miks me oleme teinud nii või naa ning miks me ikka seda surma nii tabuks peame. Just samal teemal ilmus tal hiljuti ka uus raamat “Inimese lahkumine”, mida täna ka teie jaoks veidike avan. Juurde on lisatud ka Marju Kõivupuule esitatud küsimused ja autori vastused. 

Minu varasem kokkupuude

Pean tunnistama, et ilmselt ma just kõige erapooletum arvustuse kirjutaja ei ole. Seda just seetõttu, et kolm aastat tagasi, kui ma olin äsja enda vanatädi kaotanud, siis surma teemasse sukeldudes potsatas ema mu lauale Marju Kõivupuu “Eestlase eluring” raamatu. Sellest sai minu A ja O. Kasutasin seda raamatut, et mõista ajalugu ja mõista eestlase mõtteviisi ning lõpuks viitasin sellele nii enda surma-teemalises magistritöös kui ka paljudes siin lehel ilmunud artiklites. Tsiteerin seda raamatut tihti ka enda loengutes ja esitlustes, sest see andis vastused paljudele küsimustele, mida tihti eestlased enda peas mõtisklevad. Näiteks miks me ikka seda surma nii pelgame?

Nii tundsin ka uue raamatu alguses ära sarnaseid mõttekäike, sest Marju varasemad mõtted olid mu pähe juba imbunud. Aga kui “Eestlase eluring” keskendus kõikidele elu sündmustele, siis “Inimese lahkumine” raamatus on fookuses vaid surma sündmus.

Raamatu ülesehitus

Üle 300-leheküljelisse raamatusse mahub surmaga seotud teemasid igast nurgast ning kindlasti on see lihtsasti kasutatav, sest iga huvipakkuv teema on kergesti leitav. “Inimese lahkumine” raamatu teemad on järgmised:

• Surmaended. Surmaks ja matusteks valmistumine.
• Kirstumatus. Traditsioonilised matusekombed.
• Krematsioon ja tuhastusmatus.
• Surmakultuuri nüüdisaegsed suundumused.
• Lahkunute mälestamine. Lein.
• Kalmistud ja kalmistu kultuur.
• Surnuaiapüha ning esivanemate mälestamisega seotud tähtpäevad ja kombed.
• Tee vikerkaaremaale. Lemmiklooma surm ja matus.
• Lisad.

Raamatu sisu illustreerivad rohked mitmekesised pildid ja kunstiteosed. Pilte on kindlasti juba üksinda huvitav vaadata, sest nii mõnedki pärinevad erakogudest ja ei pruugi mujalt leitavad olla. 

Raamatu lõpus lisade all on leitavad ka erinevad filmi- ja raamatusoovitused ning kasulikud lingid. Otsisin sealt ka viidet Räägime Surmast lehele, kuid kahjuks seda ei leidnud. Loodan, et võib olla tulevikus uues trükis oleme ka meie kasuliku allikana mainitud.

Midagi ka koolidele

Kes Räägime Surmast lehte juba pikemalt jälgib või minu toimetamistega kursis on, siis ilmselt teab, et vahest satun ma ka koolidesse, kus käin lastega rääkimas surma teemadel. Näiteks jagasin eelmisel aastal laste mõtteid ja joonistusi “Lapse suu ei valeta ehk surma teema läbi laste silmade” artiklis (oh üllatust, ka seal olen viidanud Marju intervjuule). Seetõttu oli positiivne näha, et antud raamatu lisana on kaasas juhend, mis aitab koolidel surma teemat õppetöösse integreerida. Olin sellest meeldivalt üllatunud, sest õpetajad toovadki sageli just seda poolt nõrkusena välja. Isegi, kui nad tahaksid käsitleda surma teemat, siis kuidas seda teha?

Kellele ja milleks

Küll aga tuleb mainida, et “Inimese lahkumine” raamatu puhul ei ole tegu lihtsalt nö jutu- või öökapiraamatuga. See raamat on rohkem ikka selleks, et õppida surma teemat tundma või kasutada seotud teemade uurimise käigus. Samuti on see suurepärane allikas neile, kes näiteks juba töötavad sarnases valdkonnas (meditsiinis, kultuuris jne) ning soovivad surmakultuuri ajaloo kohta õppida. 

See võib küll veidi julge väljaütlemine olla, kuid usun, et “Inimese lahkumine” on kõige sisukam surmakultuuri-teemaline raamat, mis meil oma Eesti kohta on. Seega, kes soovib alustada teemaga tutvumist, siis antud raamat võiks tõesti olla esimene allikas. Marju Kõivupuu on oma tiimiga teinud suurepärase töö, kaardistades meie hetkeseisu, et tulevastel põlvedel oleks palju lihtsam tutvuda meie ajalooga ning mõista, miks üks või teine komme ja traditsioon eksisteeris.

Milline on olnud vastukaja “Inimese lahkumine” raamatule?

Marju Kõivupuu: “Vastuvõtt on olnud meeldivalt soe ja toetav, ilmunud on positiivseid arvustusi ja vastukaja, mis on mind veennud, et seda raamatut on inimestele vaja. Hindan kõrgelt kolleegide ja nende inimeste, kes töötavad valdkondades, kus surma-teemaga reaalselt ja praktiliselt kokku puututakse, toetavaid arvamusi. Täna, 29. oktoobril AD 2024, kui kirjutan teile neid vastuseid, olin hommikupoolikul Tallinna Keskraamatukogus – kohtusin lugejatega.

Raamatukogutöötajad vabandasid, et kahjuks on neil „Inimese lahkumine“ välja laenutatud ja seda pole võimalik tutvumiseks välja panna. Ise olen väga rahul, et raamatusse õnnestus koondada Eesti kunstnike surma-teemalist kunsti, mis sellisel kujul avaldatuna on uudne, samuti on raamatu pildivalik rikkalik – visuaalsed materjalid räägivad olevast ja möödunust sageli rohkem kui sada sõna.

Kindlasti on ka neid lugejaid, kes oleksid soovinud, et mõnda surmaga seonduvat alateemat oleksin käsitlenud ehk sügavamalt. Kindlasti on neid lugejaid, kelle jaoks on paljutki tuttavat, sest olen neil teemadel aastakümnete jooksul palju rääkinud-kirjutanud. Ja kindlasti on ka neid, keda see raamat ei kõneta või kes on mulle öelnud, et nad ei soovi seda raamatut lugeda, sest nad soovi surma teemadega tegelda. See on loomulik, nii peabki olema. Surm on mitmekihiline teema, surmast saab rääkida väga erinevalt, väga mitme nurga alt ja on tervitatav, kui ka sel teemal on võimalik lugeda eri autorite teoseid ja leida endale sobivaim.

Mind kõnetab kombekäitumine – rituaalide kaudu avab inimene ennast omal kombel palju rohkem kui sõnade kaudu. Olen mõtteviisilt teaduse usku. Bioloogiline elu on ise paraku väga pragmaatline; ent elu mõtte otsimise, elu ja surma mõistmise ja mõtestamisega on inimkond tegelenud juba muistsetest kõrgkultuuridest alates… Ja küllap see nii ka jääb.”

Mis on muutused surma osas (surma kultuur/kombed ja nö surma positsioon ühiskonnas), mida tunned, et praeguses Eesti ühiskonnas on toimumas?

Marju Kõivupuu: “Me oleme viimastel aastatel erinevatel põhjustel hakanud surmast rohkem rääkima: covid, Vene-Ukraina sõda, medikaliseerumine ehk aparaadimeditsiini kiire areng ja sellega kaasnevad elu lõpu tahteavaldused, organidoonorlus, abistatud suitsiid,  suitsiiditurism jne… 2024. aastal on etendunud lavastusi, mis on rohkem või vähem surmaga seotud. Mul endal oli au ja võimalus panustada Piret Jaaksi ja Marta Aliide Jakovski etenduse „Lõpp“ valmimisse.

Söandan väita, et tänapäeval köidab inimesi ka rohkem isiklik suhe surmaga (uus)vaimses võtmes, mis on kahtlemata teema, millega tuleks uurijana eraldi tegeleda. Mingil määral on tähelepanuväärne (muhe)krimikirjanduse ja (muhe)krimifilmide võidukäik… Uusloomingusse kaasatakse ajaloost tuntud inimesi, näiteks kirjanik Juhan Liiv aitab mõrvamüsteeriume lahendada. Surm meelelahutuslikus kastmes, popkorni ja kokakoolaga – see müüb täitsa kenasti, tundub.

Surmakultuuris pöörame senisest rohkem tähelepanu ökoloogilistele suundumustele – olen ka ise seda meelt, et surnute mälestamisel kalmistul peaks kasutama minimaalselt sünteetilisi materjale (pigem küünlalaternad või hauakivid, kus on juba septsiaalne „pesa“ küünla tarvis); rohkem võiks anda juhiseid, milliseid püsikuid taimi-lilli on mõistlik haudadele istutada; vältida kunstlilli, terrassivaipu hauaplatside katteks, valida pärjalintideks keskkonnasõbarlikke tooteid jms. Sõnaga – ka surmakultuuris on vähem rohkem. Vt ka: Osooni episood lahkunu mälestamise teemal.”

Millised on peamised muutused, mis on surmakultuuris toimunud võrreldes “Eestlaste eluring” raamatu väljaandmisest?

Marju Kõivupuu: “(Populaar)teaduslik käsitlus ühel või teisel teemal raamatu kujul on tänapäeva kiiresti muutuvas ajas üks omamoodi vastuoluline nähtus. Saad käsikirja valmis, see hakkab trükki minema, ja siis selgub, et ühte või teist väidet oleks tarvis korrigeerida, sest lisandunud on uuemat infot… aga paraku ei osutu see enam võimalikuks. Ka on meie ajale tunnuslik kiirus – ka teadusmaastikul. Sõnaga – teadmised ühes või teises vallas ühelt poolt vananevad kiiremini, samas on vaja nö baasteadmisi pidevalt üle korrata, sest peale kasvavad uued põlvkonnad, kes enam nö vanu raamatuid ei loe, loetakse seda, mis on netis kiiresti leitav ja soovitavalt tasuta ja iseäranis seda, mis avaneb esimese kliki peale. Teisalt vajavad mõttestampideks kujunenud hoiakud ja argiarvamused aeg-ajalt revideerimist.

Aga, kui tulla tagasi küsimuse sisu juurde, siis muutused surmakultuuris on olnud päris märgatavad, alates tuhastusmatuse osakaalu suurenemisest ja traditsioonilise kirstumatuse vähenemisest. Kuna Eestis pole lahkunu tuhaga ümberkäimist seaduslikult reguleeritud, on kommete variatiivsus väga suur: kes hoiab kodus, kes puistab tuha loodusesse (vette, metsa, lillepeenrasse), kes jagab omaste vahel laiali jne jne. Lahkunu tuhaga ümberkäimist mõjutavad ka palju nn uusvaimsusest tulenevad praktikad ja arusaamad. Tunnistan, et rahvusvahelisel tasandil on mul väga keeruline seletada, et Eestis ongi tuhastussäilmetega ümberkäimine jäänud reguleerimata, mistõttu lahkunu tuhastatud säilmeid käsitletakse sageli… noh, ütleme – laiemas kontekstis siiski üsna ebatavaliselt ja/või harjumuspäratult.”

Millised on aga uued tendentsid?

Marju Kõivupuu: “Kahjuks näeme ka üha suurenevat tendentsi, et nende lahkunute hulk suureneb, kelle lähedased ei saa, ei soovi, ei tule lahkunu säilmetele järele ja ei soovi korraldada ka kõige tagasihoidlikumat talitust. Olen kohanud arvamust, et sellest piisavat, mis toimub krematooriumi või leinamaja tavandisaalis. Suhe lahkunu maise kehaga lõpeb sel hetkel, kui kirst sõidab leinasaalist ära „sinna“.

Ülekaal pole probleemiks ainult elavate maailmas ja inimeste tervisekäitumises, see võib leinajatele ootamatult mõjutada paraku ka matmisviisi valikut. Lahkunute tuhastamise puhul ei ole lahkunu keskmisest suurem kehakaal sugugi vähetähtis.

Rapla lähedale rajatud nn puumatuse-park on suhteliselt uus ja unikaalne, aga iseenesest tervitav nähtus – nn matusemetsad on tuntud mitmetes Euroopa riikides, kus lahkunu tuha saab matta või puistada selleks ette nähtud metsaparki. On tingimus, et seda kohta ei tohi ühegi mälestusplaadi või muu sellisega põlistada-tähistada. Uus tendents või suund on matustel nn elu pühitsemine – surmast kõneldes on kombeks väljenduda aina enam pehmendavalt ja eufemistlikult. Nekroloogidesse ilmuvad tänuavaldused, kuigi seal tuleks jälgida hoolikalt sõnastust. Kuidagi kummaline on leinakuulutusest lugeda: “Viimsele unele suikus meie kallis emake. Tänulikud tütred”.

Oleme hakanud julgemini rääkima patsienditestamendist, organidoonorlusest, eutanaasiast ja eutanaasiaturismist (Jane Paberiti juhtum). Samuti järjest rohkem kostab avalikkuses hääli, et juba koolis tuleks sotsiaalainete raames käsitleda ka surma teemat alates sellest, et kahjuks iga loode ei arene vajalikul määral ja rasedus võib mingil hetkel peetuda… ja kahjuks kõik beebid ei sünni siia ilma elusana. Et leinavatele lastele ei peaks rääkima, et (vana)ema või (vana)isa istub seal taevas pilve peal, et ta läks kuhugi ära vms…

Tundub, et meie ajale on tunnuslik seegi, et me ei oska nö lahkunust lahti lasta, surmaga leppida – et nüüd ongi nii, et temale antud aeg sai otsa. Aga see on juba omaette pikem jutt.”

Autor: Jane Kaju