Lapse surm. Liivi kaotuse lugu. I osa

*Avapildil on Rasmus Altmäe. Fotograaf: Krõõt Tarkmeel.

Meie pere kolmas poeg Rasmus sündis terve ja tubli poisina septembris 2011. Raseduse ajal diagnoositi mul rasedusdiabeet, põhjusena stress, ülekaal (15 kg plussis rasedana) ja vanus (toona 39-aastane). Süstisin insuliini ja olin pideval jälgimisel. Sünnitus kutsuti esile ca nädal õigest sünnituse tähtajast varem, aga muud kummalist Rasmusega seoses ei olnud. 

Oli suvi 2013. Imeline. Soe. Puhkasime perega, lisaks Rasmusele ka tema kaks vanemat venda ja laste isa Raul. Ideaal. Idüll. Rasmus õppis just rääkima. Õpetasime talle erinevate kehaosade nimetusi ja kummalisel kombel korrutas ta pidevalt “pea, pea”. Ühel hetkel ei söönud ta enam, vaid oksendas. Parem silm muutus kuidagi kummaliseks, suuremaks. Käisime mööda arste, mitte keegi ei osanud mitte midagi arvata. Tilgutasime silma mingeid ravimeid, mitte mingit kasu ei olnud. Ühel hetkel kadus lapsel söögiisu, minust ei eemaldunud pea hetkekski. Ühel hommikul oksendamine aga ei lõppenud. Läksime Tallinna Lastehaiglasse ning ma keeldusin sealt ära minemast enne, kui lapsele on tehtud kõik vajalikud uuringud ja on saabunud mingisugunegi selgus tema olukorras. 

Usun, et iga lapsevanem, kes on lapse karmi haigusega kokku puutunud, mäletab seda, kuidas talle öeldi diagnoos. Ka meie. Istusime PERH-i kohvikus, mäletan täpselt lauda, kus istusime, asukohta, tunnet, lõhnu. Kõik oli nagu filmis. Nagu kaugelt oleks keegi vaadanud ja meid – mind, Rasmuse isa ja arsti – näidanud. Meeles on arsti sõnad, tema nagu, näoilme, valgus. “Rasmusel on peas kasvaja,” kõlas dr Mari-Liis Ilmoja suust karm tõde.

Raviteekond

Oma teiseks sünnipäevaks sai Rasmus esimese keemiaravi. Ravi toimis ning tundus, et asjalood lähevad paremaks. Kokkuvõttes olime Tallinna Lastehaiglas ravil 10 kuud. Selle aja jooksul saime neli erinevat vähidiagnoosi. Alguses ravi aitas, siis jälle mitte ja nii korduvalt. 2014. aasta suvel oli võimalus sõita Berliini Charite kliinikusse biopsiat (koeproovi) võtma, et üritada taaskord või siis lõpuks ometi välja selgitada järjekordne ning loodetavasti õige diagnoos, mille ravi ometi mõjuks. Lendasime Berliini teadmata, kas me tuleme tagasi elusa lapsega või mitte… Morfiiniballoonid lennukis, valuvaigisti tilkumas, kunsttoit jne jne. 

Seekordseks diagnoosiks oli neuroblastoom peas, parema silma taga. Sama, mis pisikesel Annabelil (temal kõhukoopas), kes Vähiravifondi ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu abil ravimid sai ja on täna tunnistatud vähist terveks. Rasmuse kasvaja oli aga peas ning peast midagi välja lõigata ei saa. Ometi ei jäetud Saksamaal meie last ravita, vaid arstid tegid absoluutselt kõik, mis võimalik. Vähiravi areneb meeletult kiiresti – see, mis viis aastat tagasi oli ravimatu, võib täna olla ravitav. See oli ka meie lootus! 

Rasmus oli saanud septembris kolmeseks, tema kõne arenes, ta rääkis väga hästi. Õppis tähti. Tundis kõiki automudeleid. Mängis iPad-is igasuguseid mänge. Parim oli see, kui vennad tulid haiglasse, istusid tema juurde voodisse ja mängiti koos. Tapsid “zombe”. “Ma teen selle ära,” kõlab mu peas tänagi, Rasmuse häälega… Vaatas multikaid ja hakkas ise õppima venekeelseid sõnu. 

Ühel hetkel hakkas jõudma kohale, et varsti on sellega kõik. Mäletan samamoodi nagu esmast diagnoosi, seda jutuajamist, kui arst Berliinis teatas, et “meditsiin Rasmust enam aidata ei saa”. Sõna “enam” on üks kõige lõplikumaid sõnu mu jaoks. Istud arsti kõrval, laps on sealsamas, sõidutab oma pisikesi mudelautosid ja ehitab klotsidest maja, kallistab sind ja naeratab… Hoiad kõigest jõust tagasi pisaraid, sest ei taha lapsele näidata, mis su sees toimub. Tegelikult tahaks röökida ja kõik, mis su ümber on, lihtsalt puruks peksta. Sest saad aru, et enam ei ole lahinguid, mida annaks veel võita, sõda on kaotatud… Olime võidelnud pea poolteist aastat. Lugematud keemiaravid, MRT-uuringud, vereülekanded, morfiin, kunsttoit, kuude viisi haiglas…

Kõrvulukustav vaikus

Oma laps on igale vanemale eriline, eriti vähilaps. Sest tema puhul sa tead, et talle ja sinule ja perele siin ilmas koos olemiseks antud aeg saab varsti läbi… Iga hetk on erilise väärtusega. Üritad meelde jätta iga sõna ja liigutust, sest sa ei tea, kas see kordub veel. Teed pilte ja videosid teades, et uuesti neid enam teha ei saa. See on mõõdetud aeg. Armuaeg. 

Lõpp oli hirmus. Kirjeldamatu. 

Olen täiesti veendunud selles, et kui vähegi võimalik, peaks inimene saama surra oma kodus. Haigla ei ole suremise koht. Haiglas peaks saama inimene ravi, aga mitte minema sinna surema. On hospiitsid, mis ongi mõeldud suremiseks. Aga kodu on kodu. Rasmus sai surra oma kodus. Oma voodis. Oma teki ja padjaga. Oma mänguasjadega. Oma lõhnadega. Oma häältega. Oma kallite keskel. See oli oluline, temale. Kas ma ise tahaks surra haiglas? – Ei. Miks siis tema oleks pidanud seda tahtma? 

Tihti olen kuulnud, et kui surm tuleb aeglaselt, siis ometi on nii, et oled oma kalli juures vahel päevade ja ööde kaupa, aga kui lähedased lähevad korraks ära, just siis ongi su kallikene läinud. Just sel hetkel, kui sa lähed kohvi võtma või korraks välja. Justnagu oodates seda üksiolemise hetke. 

Kõrvulukustav vaikus on sõnaühend, millest ma ei saanud varem aru. Tol öösel, varahommikul, kui Rasmus läks, ärkasin vaikuse peale. Kõrvulukustava vaikuse. Olin harjunud kuulama tema hingamist. Sureva inimese hingetõmbed jäävad harvaks. Need on loetud. Viimased. Kuni ühel hetkel on kõik. Läbi. See pisike olend, kellele oled saanud kunagi anda elu, on läinud. Tema hing on läinud. Tema keha on veel sinu juures. Elutu keha. Paned ta riidesse ja saadad ära. Ära. Siin ilmas on temaga kõik.

Autor: Liivi Laos