Elundidoonorlus

Vereloovutamine on ilmselt enamusele meist teada-tuntud doonorluse võimalus. Miskipärast on teised võimalused doonoriks hakata palju vähemtuntud. Märtsis andsid väga paljud terviseasutused hoogu elundidoonorluse kampaaniale „Elu pärast“. Meil oli samuti plaanis sel teemal kirjutada, et anda omapoolne panus elundidoonorluse teadlikkuse tõstmisele. Seda eelkõige seetõttu, et seni on vaid 3% Eesti täiskasvanud elanikkonnast allkirjastanud digilugu.ee lehel tahteavalduse hakata elundidoonoriks. Kas sina oled üks neist?

Elundidoonorlus Eestis

Elundidoonorlus on elundite annetamine teisele inimesele raviotstarbel, kui tema enda mõni eluliselt tähtis organ enam ei tööta. Doonoriks võib olla kas elus või surnud inimene. Eestis saavad elundidoonoriks olla vaid need inimesed, kellel on diagnoositud ajusurm. Eluajal saab elunditest loovutada vaid neeru. 2022. aasta alguse seisuga on 71 elundisiirdamist vajavat raske elundi puudulikkusega inimest.

Eestis siirdatakse neeru, maksa, kopsu ja pankreast ning kudedest silma sarvkesta, veresooni, luukude ja nahka. Südamesiirdamiste osas toimub koostöö Soomega. Ühel organidoonoril on võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele. Ligi pooled inimesed on 2019. aastal Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uuringu põhjal nõus oma organeid surma korral loovutama, aga paraku ei kajastu see inimeste digiloos tahteavalduse näol. Nagu eelpool mainitud on vaid 3% Eesti täiskasvanud elanikkonnast ka selleks allkirja andnud.

Põhjus, miks mina hakkasin elundidoonoriks

Mina andsin enda nõusoleku elundite loovutamiseks 2020. aasta mais ehk oluliselt varem, kui ma enda õe kaotasin. Nende kahe sündmuse vahel ei olnud seost. Õega meil doonorlusest kunagi juttu ei olnud ja meditsiinilistel põhjustel ei olnud tal võimalik ka doonoriks saada. Ma päris täpselt ei mäleta, miks just siis nõusoleku andsin, aga tean, miks ma seda tegin. Nimelt tegin seda eesmärgiga, et kui minuga midagi peaks juhtuma, siis ma ei taha, et keegi minu perest peaks vastama küsimusele, kas ta on nõus minu organeid loovutama. Teiseks, miks viia hauda/tuhastada täiesti eluterved organid, kui keegi teine võiks läbi nende saada uue elu? Mulle tundub see egoistlik. Hoopis parem on võtta seda kui heategu, kuigi vaikimisi loodad muidugi, et seda tahteavaldust vaja ei lähe.

Tegelikult, hoolimata tahteavalduse olemasolust küsitakse Eestis ikkagi lähedastelt seda ebameeldivat küsimust ja luba elundite ja/kudede eelmadamiseks. Seadusega on paika pandud, kellelt ja mis järjekorras luba küsitakse:

1. surnud isiku abikaasa või faktiline abikaasa;
2. surnud isiku täisealine laps;
3. surnud isiku vanem;
4. surnud isiku täisealine õde või vend;
5. surnud isiku vanavanem
6. emotsionaalselt lähedane muu teovõimeline isik, kui eespool loetletud isikud puuduvad või ei ole kättesaadavad.

Teised isikud ei või keelata rakkude, kudede või elundite eemaldamist, kui surnud isik on eemaldamise ja siirdamisega eluajal nõustunud ning samuti ei või teised isikud lubada rakkude, kudede või elundite eemaldamist, kui surnud isik on siirdamiseks eemaldamisest eluajal keeldunud. Mina andsin abikaasale alles peale  õe surma teada, et mul on selline avaldus täidetud. Varem tundus kuidagi ebamugav seda teemaks võtta.

Siinkohal ka üleskutse, et kui oled teinud tahteavalduse elundite loovutamiseks, räägi sellest oma lähedastele või sõpradele, et sinu lähedased teaksid ja neil oleks lihtsam sinu viimane, imeline heategu teoks teha.

Kuidas saab märkida ennast elundidoonoriks?

Lehel elundidoonorlus.ee on väga palju infot doonorlusest. Samuti on seal välja toodud vaid 4 väikest sammu, mis on vaja selleks, et tahteavaldus allkirjastada. Nendeks on:

1. Mine veebilehele digilugu.ee
2. Sisene sinna ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-IDga
3. Vali esilehelt “Tahteavaldused” ning “Elundite loovutamise tahteavaldus”
4. Allkirjasta tahteavaldus

Ja ongi tehtud! Sama juhis on pandud ka videosse:                  

Kui sul on selle kuu heategu veel tegemata, siis nüüd on hea võimalus.

Tahteavalduse täitmise puhul on mitu olulist punkti, mida peaksid samuti teadma:

• Tahteavaldus tuleb täita ka juhul, kui sa ei soovi, et sinu organid doonorluseks antakse.
• Tahteavaldust saab täita alates 18. eluaastast.
• Sul on alati õigus oma otsust muuta – võtta nõusolek tagasi või vastupidi.
• Kui oled oma elundite ja kudede loovutamisega eluajal nõustunud, siis ei või lähedased seda keelata.
• Otsuse, kas surnu koed ja elundid sobivad siirdamiseks teeb arst alles pärast patsiendi surma tuvastamist, lähtudes kindlatest meditsiinilistest nõuetest.

Tahteavaldus ei ole tegelikult ainus viis elundidoonorluse osas

Kõige kindlam viis on siiski digilugu.ee lehel tahteavalduse täitmine, aga teisi võimalusi on veel. Näiteks võib kaasas kanda ka paberil doonorikaarti. Selle saab ise välja printida veebilehelt www.elundidoonorlus.ee või küsida Tartu Ülikooli Kliinikumist doonorkaardi blanketti. Seda kaarti ei pea registreerima, kuid selle olemasolust võiks teavitada oma lähedasi, et arstid saaks info õigeaegselt kätte. Kaardi eelis on see, et enamasti õnnetuste puhul otsib kiirabi kohe rahakotist dokumenti ning kui ka kaart seal olemas on, siis saab kiirabi selle digilikku kohe fikseerida ja vastavalt sellele toimetada.

Kolmas võimalus ongi lähedaste teavitamine. Enne elundite ja kudede eemaldamist kontrollivad arstid alati e-tahteavalduse olemasolu. Kui seda vormistatud ei ole, räägitakse lahkunu lähedastega ning küsitakse neilt, mida sina oleksid soovinud. Lähedaste jaoks on olukord natukenegi lihtsam, kui nad teavad, mida lahkunu ise oleks soovinud. Minu meelest oli paar nädalat tagasi sellest väga hea ja südamlik lugu ETV saates „Pealtnägija“, kus lahkunu lähedased rääkisid, kuidas nad olid andnud nõusoleku enda pereliikme elundite loovutamiseks. Hästi oli kirjeldatud ka emotsioone, kui lähedased ei teadnud, mis lahkunu ise oleks soovinud. Seega tee vähemalt nii palju, et räägi antud teemal enda lähedastega, et nemad oleks teadlikud ja ka sina teaks, mida sinu pereliikmed sellisel juhul sooviksid.

Küsimused, mis võivad tekkida seoses elundidoonorlusega

Elundite surmajärgsest loovutamisest (nagu ka surmast) räägitakse Eestis vähe. See teema tekitab inimestes erinevaid küsimusi ja eelarvamusi. Ka minul oli enne avalduse täitmist, mitmeid küsimusi. Elundidoonorlus.ee lehelt leiab mitmele neist vastuse. Toon siinkohal välja mõned minu silmis oluliseimad küsimused ja vastused.

Kas peab loobuma avatud kirstuga matusest?

Ei pea, sest pärast elundite eemaldamist surnukeha taastatakse. Surnud doonorisse suhtutakse austusega, elundite ja kudede eemaldamist viiakse läbi steriilsetes tingimustes operatsioonitoas ning surnukeha ei moonutata.

Kas minu lähedastele makstakse minu elundi või koe loovutamise eest tasu?

Ei. Kudede ja elundite loovutamise eest tasu pakkumine ja ainelise kasu saamine on keelatud ning karistatav vastavalt Eestis kehtivale seadusandlusele.

Kui ma olen surnud doonor, kas minu elundite saajad saavad teada ka minu isiku?

Ei saa, see on seadusega keelatud. Perel on võimalik teada saada vaid seda, mitu inimese elu lahkunu organitega päästetud sai.

Kas võib olla liiga vana tahteavalduse täitmiseks?

Ei. Doonorite vanus on aastatega tõusnud. Kindlasti ei pea enda sobivust ise diagnoosima, sest vajalikul hetkel on olemas vastavad spetsialistid, kes otsustavad, millised koed ja/või organid on siirdamiseks sobilikud.

Allikatena on kasutatud:
www.elundidoonorlus.ee
Tervisekassa uudis
Tervisekassa blogi
Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seadus