Surmast rääkimine on tänasel päeval äärmiselt põnev – see on korraga tabu ja peidetud, samas kõikjal. Enamasti seostatakse surma kadumist igapäevaelust ja -teadvusest modernismiajastu progressidega – meditsiini areng, linnastumine ja produktiivsusele suunatud mõttemustrid. Kui varem elasid põlvkonnad koos ja ühe inimese surm mõjutas tervet kogukonda, siis rahvarohkes linnas toimus suremine…
Nii nagu surm teemana üleüldiselt, tekitab idee kalmistuturismist – minek surnuaeda ringkäiguks ja avastamiseks – vastandlikke reaktsioone. On neid, kes näevad kalmistule muul põhjusel kui lähedase hauale minekut justkui ebaviisakuse või pühaduseteotusena. Osa inimesi ei saa üldse aru, miks peaks surnuaeda „niisama“ minema – keda need surnud või hauatähised huvitavad…
„Täna on minu elu kõige ilusam päev!“ ütleb kuuekümnendates eluaastates meesterahvas. Ränk haigus on ta jõuvarud röövinud ja voodist ta enam välja tulla ei jaksa. Võitlus on kestnud pikalt, kuid nüüd hakkab haigus mehest jagu saama. Parim, mida talle veel pakkuda, on leevendus, mida meditsiin võimaldab ja inimlik kohalolu. Just…
Esimestel päevadel oli peas suur segadus. Lähedastele rääkisin kõigest, mis juhtus, aga lähiperest väljapoole polnud ma valmis kellegagi kahekesi jääma. Umbes nädal pärast juhtunut tuli sõbranna külla. Organiseerisin selle kohtumise nii, et me poleks kahekesi ning oleks tegevust, muidu poleks ma ennast mugavalt tundnud. Ma polnud valmis juhtust rääkima. Lülitasin…
Pole lihtne end taas sellele lainele lülitada, tuletamaks seda kõike meelde ja elamaks seda taas läbi. Võib tekkida küsimus, et miks kirjutan ülejäänud lugu nii palju hiljem? Kartsin, et äkki unustan midagi olulist kirjutamata. Et siis on ju lugu nagu lõpetamata. Pean siiski endale aru andma, et see sündmus jääb…
3.–9. novembrini toimus Saaremaal esmakordselt temaatiline nädal „Mis saab edasi?”, mis keskendus elu lõpu, surma ja leinaga seotud küsimustele. Nädala eesmärk oli tuua nähtavale need tihti varju jäävad teemad ning tõsta kogukonna teadlikkust. Soovisime, et inimestel oleks juba varakult ülevaade võimalustest, mis puudutavad elu lõppu, surma, matuseid ja leina ning…
Minu nimi on Ott Kippar ning olen äsja arheoloogia erialal omandanud bakalaureusekraadi. Oma lõputöö kirjutasin Eesti rabadest leitud arheoloogilistest leidudest ja võimalikust koostööst turbakaevandajatega, kelle töö läbi suur osa leide päevavalgele tulnud on. Üheks huvitavaks ja oluliseks leiuks osutusid rabalaibad ehk sohu maetud inimesed. Pärast arheoloogiaajakirjas Tutulus ühest sellisest Viljandimaalt…
Õnneks on oktoober läbi. See kuu, mis algab alati rusuva raskusega rinnus, enne kui üldse aru saan, miks. Sest keha mäletab enne, kui mõistus järele jõuab. Sel aastal oli oktoober jälle erakordselt keeruline ehk ei ole päris nii, et iga aastaga läheb kergemaks. Mõnel aastal lööb leinalaine endiselt tugevalt üle…
Kerides aega 12 aastat edasi, jõuame 2023. aasta suvesse. Olen lõpetanud arstiõpingud, spetsialiseerumas eriarstiks, saanud emaks vahvale tüdrukutirtsule ning äsja avastanud, et ootan oma teist last. Minu lein ja igatsus ema järele on sealjuures käinud lainetena. On perioode, kus mälestus emast on kibemagus, kuid toob siiski naeratuse näole. Samas on…