Sel sügisel möödub õe surmast viis aastat ja Räägime Surmast leht on saanud nelja-aastaseks. Olen selle aja jooksul palju surmast mõelnud ja kirjutanud, aga tänavu küsin endalt, kuidas saab elu haprus olla mulle nii selge ja samal ajal argipäevas nii kergesti meelest minna.

Esimesel aastal pärast õe surma oli teadmine, et homset ei pruugi tulla, kogu aeg minuga. Nii paljud asjad, mille pärast olin varem muretsenud, tundusid korraga tühised ning ma tahtsin hoida oma inimesi ja elada nii, et tähtsad asjad oleks seatud esikohale.

Ja ometigi on tegemisi jälle palju, stressi jagub ning pere ja sõpradega koos olemiseks tuleb aega tikutulega otsida. Ikka taban ennast mõttelt, et praegu on lihtsalt kiire ja küll varsti läheb rahulikumaks, kuigi ühele kiirele nädalale järgneb järgmine. Ma ei ole unustanud, mis õega juhtus, aga kuidagi olen uuesti hakanud elama arvestusega, et kõige jaoks, mis täna tegemata jääb, on veel aega.

Mind häirib see vahe, mis on mu teadmiste ja valikute vahel. Ma tean väga hästi, kui tähtsad mu inimesed mulle on, aga kalendrist ei pruugi see alati välja paista.

Viis aastat tähendab meie peres erinevaid asju

Minu jaoks on ilma õeta möödunud viis aastat, aga tema noorima lapse jaoks peaaegu kogu senine elu. Õe tütar oli ema surres kõigest nelja ja poole kuu vanune ning on nüüd viieaastane. Nutab ema taga ega mõista veel päriselt surma lõplikkust. Ja mida sa vastad väikesele tüdrukule, kes ütleb, et ei saa nüüd aru, et kas ta siis ei näegi kunagi enda ema.. Seda on raske kõrvalt näha, sest meie saame meenutada ühiseid aastaid, tema aga peab oma emast suuresti teiste inimeste mälestuste kaudu teada saama. 

Õe poeg käib aeg-ajalt üksi ema haual, kui tal on raske. See, et laps läheb oma murega surnuaeda, ütleb nii palju. Ja siis veel mu vanemad, kes peavad elama oma lapse kaotusega ning nägema oma lapselapsi ilma emata kasvamas. Mul on valus nende koormat kõrvalt näha. Mu teine õde on leina enda sisse matnud, vähemasti nii mulle tundub. Lein on kõigil nii eri nägu.

Oktoober on mulle, vanematele ja mu teisele õele igal aastal raske kuu. Õe surma mõju on meie pereelus aga kohal ka ülejäänud ajal, laste kasvamises ja kõigis neis muutustes, millega oleme pidanud ilma temata kohanema. Ühest surmast rääkides räägime ju korraga sellest, kuidas on elada ilma õeta, ilma emata ja ilma oma lapseta.

Olen taas ema

Sel aastal sain ma uuesti emaks ja see on uudis, mida tahaksin õele rääkida. Olen seda nii kaua oodanud, aga kogu selle rõõmu kõrval teeb roppu moodi haiget teadmine, et mu laps ei saa ise kunagi teada, kui vinge tädi tal oli. Mina tean, milline inimene õde oli, aga nemad ei saa omavahel tuttavaks, neil ei teki oma nalju ega lugusid, mida hiljem koos meenutada. Mu poeg ütleb tänaseni, et tädiga oli koos alati nii tore.

Ma saan lapsele õest rääkida ja talle pilte näidata. Tahan seda ka teha, aga pean samal ajal leppima sellega, et tema jaoks saab mu õde tuttavaks meie jutustuste kaudu. Minu jaoks on ta inimene, kellega olen koos kasvanud. Minu lapse jaoks on ta aga keegi, kelle olemasolu ja tähtsust hakkan talle alles selgitama. See erinevus on mulle pärast lapse sündi kuidagi eriti selgelt kohale jõudnud.

Õe hääl on alles

Vaatasime hiljuti minu sünnipäeval vanu pilte ja videosid ning õe häält kuulda ja teda naermas näha oli korraga nii hea ja tuttav. Kuigi ma tean täpselt, mis juhtus, tundub see vahel ikka veel unenäona. Ekraanil on ta nii tuttav ja elus, et on raske uskuda, et teda päriselt enam ei ole. Need salvestused on mulle olulised ka sellepärast, et seal on alles tema enda hääl ja naer, mida ükski minu jutustus päris samamoodi edasi anda ei saa.

Sel oktoobril ilmus minu Eesti lemmikbändil SADU uus lugu „näeme.veel” ja selle ilmumine just meie pere jaoks nii raskel kuul tundub väga sümboolne. Need sõnad on lihtsalt nii õiged ja teevad nii haiget, eriti mõte sellest, kuidas inimese hääl sinus edasi kõlab. Õde armastas autos muusikat valjusti kuulata ja kaasa laulda ning seda mäletades on ta mulle korraks väga lähedal. Minul on oktoober pigem kuu, kus autos muusikat kuulates on pisarad kerged tulema. Ju siis on neil taas välja vaja saada.

Lehe neljas aasta on olnud teistsugune

Räägime Surmast lehega oleme sel aastal veidi rahulikuma tempo võtnud. Nii mina kui ka Jane saime (taas) emaks ja suur osa meie ajast ning tähelepanust on läinud uutele ilmakodanikele. Lehe tegemine peab mahtuma selle elu sisse, mida me ise parasjagu elame.

Oleme teinud koostööd Widen Legal advokaadibürooga ja Compensa Elukindlustusega ning toonud uuesti tähelepanu varasematele artiklitele. Nelja aastaga on lehele kogunenud kirjutisi, mille juurde tasub tagasi tulla. Meie jaoks võib mõni lugu olla ammu avaldatud, aga inimesele, kes on just oma lähedase kaotanud, võib see olla vajalik just praegu. Uute artiklite avaldamise kõrval on oluline ka see, et juba kirjutatu jõuaks nendeni, kes seda vajavad.

Sõnad, mis aitavad

Mäletan oma õe surma järel tekkinud küsimusi ja seda, kui palju tuli kõige selle valu keskel õppida asjade kohta, millega ma varem kokku puutunud ei olnud. Sellepärast pean endiselt oluliseks, et Räägime Surmast lehel oleks nii praktilist infot kui ka inimeste enda lugusid. Mõne küsimuse puhul on vaja teada, kuidas edasi tegutseda, teise puhul aitab juba see, kui leiad sõnad kogemusele, mida pole ise osanud kirjeldada. Ka praegu, viis aastat hiljem, leian mina neid sõnu vahel kellegi teise kirjutatust või ühest uuest laulust.

Aitäh kõigile, kes on nende nelja aasta jooksul oma lugusid jaganud, kirjutisi toimetanud, lehte edasi soovitanud või meie tegemisi muul moel toetanud, ning aitäh meie koostööpartneritele. Nende tekstide taga on inimesed, kes on olnud valmis rääkima ka sellest, mida on endal raske sõnadesse panna, ja ma tean oma kirjutamiste kaudu, kui palju see vahel nõuab.

Sel aastal oleme lehega aeglasemalt tegutsedes oma lastele rohkem aega jätnud, kuigi tunnen mujal oma elus endiselt, et kõigi jaoks ei jätku aega. Tahaksin, et pere ja sõpradega koos olemine saaks mu nädalas koha juba enne, kui kõik muu on selle täitnud, ka siis, kui oktoober ja õe surma-aastapäev on jälle möödas.

Autor: Maris Prisko