Kes oleks arvanud, et Eestis saab igaüks pakkuda vabasurma abistamise teenust? Täiesti avalikult, tasu eest, lepinguga ning ilma mistahes meditsiinilise kvalifikatsioonita ning lõpuks leitakse kõrgeimas kohtuastmes, et ta ei olegi midagi ebaseaduslikku teinud. Just sellisele järeldusele jõudis Riigikohus mullu nn suitsiidikontori kaasuses, jahmatades poliitikuid tõdemusega, et Eestis ei ole suitsiidi abistamine seaduse tasandil reguleeritud. Selles artiklis teeme tagasivaate esimesele Eesti kohtulahendile, mis käsitles vabasurma abistamist.
Väärika lahkumise teenus
2023. aasta maikuus esines Paul Tammert avalikkuse ees avaldusega, et ta pakub enda asutatud mittetulundusühingu Kodanik kaudu teenust nimega „väärikas lahkumine”. Laiemat tähelepanu pälvis ülesastumine „Pealtnägijas“, kus hariduselt majandusteadlane ja pensionär Tammert tutvustas raskelt haigestunud inimestele mõeldud võimalust sooritada tema abiga suitsiid.
Abi ei lubanud Tammert mitte igaühele. Esmalt uuris ta, milline pöördumatu diagnoos inimest vaevas ja veendus, et vabasurma otsus on tõeline ja põhjendatud. Selleks pidas ta tema poole pöördujatega pikemaid vestlusi ning nõudis, et lepingu sõlmimine ehk inimese vaba tahe jäädvustataks videole. Seejärel tutvustas Tammert suitsiidiks kasutatavat aparaati, milleks oli heeliumipõhine seade ning mille Tammert pidi tooma kliendi poolt soovitud asukohta.
Seadme kasutamiseks pidi inimene iseseisvalt asetama oma näole hingamismaski ning vajutama nuppu, mille järel hakkas maski kogunema heeliumgaas. Ehkki Tammert tõi seadme ja viibis kogu protseduuri vältel kõrvaltoas, ei põhjustanud ühtegi surma Tammerti vahetu tegevus. Seadet käivitavat nuppu tohtisid vajutada ja vajutasidki vaid kliendid ise.
Kohtuprotsess
Tammerti tegevus ristiti meedias kiiresti nn suitsiidikontoriks ning samal aastal pärast „Pealtnägijas“ esinemist esitati Tammertile süüdistus ebaseaduslikus majandustegevuses. Prokuratuuri nägemuses ei kujutanud teenus mitte pelgalt seadme rentimist, vaid hõlmas ka Tammerti poolset diagnoosimist ning meditsiinilise protseduuri läbiviimist, millest mõlemad kujutavad endast tervishoiuteenust.
Juba toona möönis prokuratuur, et päris sobilikku paragrahvi Tammerti tegevusele ei eksisteeri. Tegemist ei olnud ei klassikalise raviteenusega ega ka vägivallakuriteoga, kuivõrd elu lõpetamine ja sellele kaasa aitamine ei toimunud kellegi tahte vastaselt. Siiski leidis prokuratuur, et kui keegi sekkub teise inimese tervisesse viisil, mille tagajärg on surm, siis paigutub selline tegevus olemuslikult tervishoiuteenuse alla, mis on rangelt reguleeritud valdkond ning milles tegutsemine eeldab vastavat pädevust ja tegevusluba. Sellega paralleelselt kõlasid avalikkuses mitmete poliitikute seisukohad, kelle hinnangul kujutas Tammerti tegevus endast nn surmaingli mängimist ning küünilist soovi teenida raha teiste inimeste õnnetuse arvelt.
Prokuratuuri süüdistusega nõustusid nii maa- ja ringkonnakohus, kes tunnistasid Tammerti süüdi ning järeldasid, et Tammert tegeles diagnoosimise ja olemuslikult eriarstiabi teenuse osutamisega. Riigikohus sellega ei nõustunud ning 2025. aasta maikuus mõisteti Tammert temale esitatud süüdistuses täielikult õigeks.
Riigikohtu analüüs
Esiteks, uuritud tõendite järgi ei viinud Tammert läbi uuringuid ega tuvastanud ise haigusi, vaid võttis teadmiseks arstide poolt juba varem pandud diagnoosi ning selgitas välja inimese elulõputahte. Selline tegevus ei kujutanud endast Riigikohtu sõnul diagnoosimist.
Järgmiseks hindas Riigikohus, kelle kontrolli all oli surma tegelik saabumine. Praegusel juhul ei olnud inimeste ellu sekkujaks ja nende surma põhjustajaks mitte Tammerti, vaid inimeste enda tegevus. Seadme kasutada andmine ei ole võrdsustatav seadme kasutamisega. Tammerti teenuse puhul oli surma saabumine inimeste enda, mitte Tammerti kontrolli all. Juba ainuüksi eeltoodu välistas võimaluse käsitleda Tammerti tegevust mõne tervishoiuteenuse osutamisena.
Lõpetuseks ning otsuse tuumikküsimusena analüüsis kohtukoosseis seda, kuidas on tervishoiuteenus üldse defineeritud. Kuna kehtiva seaduse kohaselt on tervishoiuteenus tervise taastamisele suunatud tegevus ning toimub eesmärgiga haigusi ennetada, diagnoosida või ravida, siis surma põhjustamine selle mõiste alla lihtsalt ei paigutu. Seadus ei luba nimetada tervishoiuteenuseks tegevust, mis sihipäraselt tervist kahjustab ja mille ainsaks eesmärgiks on surm – pakutagu seda tasu eest või tasuta. Vabasurma abistamine ei ole tervishoiuteenus lihtsalt sellepärast, et teema seondub meditsiiniga ja selle tagajärg on pöördumatu. Sellest tulenevalt järeldas Riigikohus, et olukorras, kus Tammerti tegevus ei vasta kehtivale tervishoiuteenuse mõistele ning vabasurma minemise abistamist ei reguleeri ka ükski muu õigusakt, ei ole Tammerti tegevust võimalik käsitleda tegevusloakohustusliku ega ebaseaduslikuna.
Seadusandja tegemata töö
Tammerti kaasus on terav meenutus sellest, mida tähendab seadusandja tegemata töö. Riigikohus ei öelnud, kas vabasurma abistamine on hea või halb. Vaid midagi palju lihtsamat: kui seadus millestki vaikib, ei saa kohus kedagi selle eest karistada. Ja selles küsimuses on Eesti seadus vaikinud.
Seega ei saa Riigikohtu otsusest järeldada, nagu oleks vabasurma abistamine lubatud (või keelatud), vaid et Eesti õigus lihtsalt ei käsitle seda teemat. Nii pidas Riigikohus vajalikuks osutada, et kui riik lubab lihtsat juurdepääsu vabasurma abistamise teenusele, on iseäranis oluline, et kehtestataks vajalik õigusraamistik, hoidmaks ära võimalikke kuritarvitusi. Riigikohus tegi oma töö, kuid meenutas, et seadusandja töö on jätkuvalt tegemata.
Mõistetavalt ei olnud Riigikohtu otsus poliitikutele ülemäära meeltmööda. Kellelegi ei meeldi kuulda, et tööd on kehvasti tehtud. Piinlikkust pidanuks tekitama juba ainuüksi tõsiasi, et regulatsiooni puudumise fakt oli enamikule sõnavõtjatest enne Riigikohtu otsust üldse tähelepanuta jäänud.
Seadusandluse seis pärast Tammerti lahendit
Tänaseks on Tammerti lahendi jõustumisest möödas veidi üle aasta. Ehkki teemapüstitusi stiilis „küsimus on keeruline, vajab analüüsimist ja kätkeb endas mitmeid riske“ on kõlanud kümneid, tunnistas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo juba vahetult pärast Riigikohtu otsust, et regulatsioonide muutmine lähiajal realistlik ega jõukohane ei ole. Nii ei ole ka tänaseks teada, et riik oleks abistatud suitsiidi, liiatigi eutanaasia reguleerimisega moel või teisel edasi liikunud. Muudatusi ei ole tehtud karistusseadustikus, mis võimaldaks vabasurmale kaasaaitamist kuriteoks lugeda. Ega ka tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, mis võimaldaks seda tervishoiuteenusena käsitleda.
Ainus tibusamm on edasi astutud elulõpu tahteavalduse reguleerimisega. 1. jaanuarist 2027 jõustub uus regulatsioon, mis lubab inimesel ette kirjutada, millist ravi ta ei soovi saada juhul, kui ta on tulevikus otsusevõimetus seisundis. Elulõpu tahteavaldus on tähtajatu dokument, mille inimene koostab ise – näiteks kirjeldades olukordi, kus ta ei soovi, et teda kunstlikult elus hoitaks.
Esmakordse tahteavalduse koostamiseks on vajalik eelnev arsti nõustamine. Arst selgitab, mida tahteavaldus tähendab, millised on pöördumatud terviseseisundid ja millised võivad olla ravist loobumise tagajärjed. Pärast nõustamise kinnitamist tervise infosüsteemis jõustub tahteavaldus. Tahteavaldusele saab lisada usaldusisiku, kes esindab inimese huve siis, kui inimene ise enam otsuseid teha ei suuda. Usaldusisiku seisukoht on arstile siduv isegi siis, kui teised lähedased arvavad teisiti. Tahteavalduse saab igal ajal tühistada – ka ilma arsti nõustamiseta, kas tervise infosüsteemis või muul selgelt väljendatud viisil.
Eutanaasiaküsimus jääb õhku
Vabasurmale kaasaaitamise või eutanaasiaga seotud küsimusi elulõpu tahteavalduse õigusraamistik paraku ei lahenda. Võimalus öelda “ei“ teatud ravile ei ole seotud õigusega öelda “jah“ enda elu lõpetamisele. Elulõpu tahteavalduse raames jätkatakse palliatiivset ravi, mille olulisust ei saa alahinnata, kuid inimestel, kes soovivad lahkuda elust enda valitud ajal, seisundis ja tingimustel, puudub jätkuvalt õigus paluda selleks abi läbi tervishoiuteenuste või pärast sellisesse seisundisse sattumist, kus nende füüsis või otsustusvõime elust iseseisvat lahkumist enam ei võimalda.
Tammerti otsuse jätkuna on abistatud suitsiidi ja eutanaasia küsimused endiselt aktuaalsed, võib-olla isegi rohkem kui varem. Arvamusartikleid juhtmõttega “ühiskond on eutanaasia arutamiseks küps“ ei jõua enam kokku lugedagi. Seadusandja tasandil ei näi edasi liikumise takistuseks olevat aga mitte haldusvõimekus, vaid teadlik soovimatus tegeleda enne valimisi ühiskonda polariseeriva teemapüstitusega.
Julgeoleku- ja toimetulekuvaldkondade kõrval on vähetõenäoline, et mõni erakond end elulõpuküsimuste eestvedajaks rakendab. Lisaks tuleb arvesse võtta, et elulõpu tahteavalduse regulatsioon – mille osas ühiskondlik vastuseis sisuliselt puudus – eeldas 7-aastast ettevalmistust. Selle valguses ei oleks sugugi üllatav, kui enne vajaliku õigusraamistiku jõustumist jõuab end Eestis sisse seada veel kümneid suitsiidikontoreid.
Autorid: Kaisa-Maria Kubpart, vandeadvokaat; Elise Altroff, kriminaalmenetlusõigusele spetsialiseerunud advokaat
