On ime, et oma emapoolset vanaisa üldse mäletan. Ta suri verevähki, kui olin natuke üle pooleteise aasta vana. Need mälestused on nüüd kui sõnatud liikuvad pildid. Esimeses tundub ta mulle veel võõras. Mäletan, kuidas ma eriti ei tahtnud pildistamise jaoks talle lähedale minna, aga siiski läksin.
Pilt on alles – väike kahupäine tüdruk vanaisa süles, värviline ajakiri käes. See ajakiri oli oluline, üheksakümnendate haprail esimestel aastatel Soomest saadetud tükike ilu ja küllust, mille tundis ära isegi ühene. Kuskil ajakirja lõpus oli Mona Lisa pilt, mille ilmumist alati ootasin. Ei teagi, mis selles nii köitis, kas soe kuldne kuma? Midagi ammu surnud naise olekus, mis isegi klantsajakirja lehele trükituna kaotsi ei läinud?
Kui ma vanaisa enam ei kartnud, pelgasin ikka veel kõrvulukustavalt mürisevat tolmuimejat, mis meenutas kujult Saturni. Jooksin selle eest vanaisa voodisse peitu. Vaatasime seal koos ajakirju. Veel mäletan teda diivanil pasjanssi ladumas – kaardimastid jõudis ta ema sõnul mulle selgeks õpetada – ning söömas punaste marjadega kausist. Pisarad tulid silma, kui see viimaks katki läks. Olin siis juba täiskasvanu. Ja see ongi kõik.
Ammu kadunud tähe kuma
Kaotuse suurusest sain aru alles palju aastaid hiljem. Siis, kui hakkasin mõistma, kuidas inimesed on üsna taimede moodi. Üks võib puhkeda teise hoolitsusest õide kõige ootamatumal viisil. Mind vaevas teadmatus, tühi koht. Milliseid värve või vorme võinuks minus sündida, kui ta oleks saanud anda oma laulud, oma pillilood, oma teadmised seentest, taimedest, lindudest, inimkehast?
Niimoodi teadmatuses ma elasingi, kuni juhtus ime. Alles paar aastat tagasi tuli minust tükk maad vanema onupojaga jutuks, et vanaisalt olla käidud rahvalaule kogumas. Tuli üks mikrofoniga mees, kui onupoeg oli alles pisike. Mõtlesin, et hea küll, katsun õnne, midagi ei ole kaotada. Sisenesin pisut aukartlikult Eesti Rahvaluule Arhiivi ja rääkisin arhivaarile loo ära. Tema leidis valesti kirjutatud perenimest hoolimata õiged salvestused üles. Nende kuulamine mõjus nagu ammu kadunud tähe kuma, mis valgusaastate tagant taevasse jõuab. Soe, hele, peaaegu võimatu.
Kuni viimase kingituseni
Isapoolne vanaisa saatis mind läbi kogu lapsepõlve, hoidis kätt peaaegu pulmadeni.
Vanaisa armastas mind vist sellepärast nii väga, et mulle meeldis kuulata tema lugusid. Korduvalt ja korduvalt. Ta kõneles kosmosest, usunditest, oma lapsepõlvest. Kuidas ta Petseris koobastesse peaaegu kinni jäi, kloostri kuplite küljest kuldtähtede alla toomiseks redeli tõi, suurest tulekahjust, veel suuremast sõjast…
Ta kinkis mulle oma isa ehitatud maja, mis oli väga halvas korras ja mille renoveerimisest jõudsime tema eluajal ainult unistada. Viimane asi, mille ta minu heaks korda saatis, oli Tartu maamõõtjate läbi helistamine. Ta andis mulle kõige soodsama pakkuja telefoninumbri. Toona pelgasin veel võõrastele helistamist, nii et jõudsin selleni alles pärast vanaisa surma.
Maamõõtja osutus leidlikuks ja otsusekindlaks meheks. Väravat toona ei olnud. Kõige otsem pääs sinna oli läbi garaaži ja pisut seikluslikum läbi sauna akna. Võtmeid tal polnud, nii et mõlemad variandid langesid ära. Laskmata end heidutada, ronis ta kõige varustuse ja abilisega ühes üle plangu ja viis töö lokkava naadi ja seemnepilvedes võilillede vahel vapralt lõpuni.
Ennustuslikud unenäod
Nädal või paar enne surma küsis vanaisa vanaemalt: „Kuhu sa mu matad?“ Küllap aimas midagi. Tal olid mõnikord ennustuslikud unenäod, neis selged isikliku tähendusega märgid, mis midagi ette kuulutasid. Eluisu hakkaski kaduma, sest mingi närve näriv haigus, millele põhjust ega ravi neuroloogid ei leidnud, tegi tasakaalu väga kehvaks. Jalad hakkasid seistes ootamatult värisema ja sageli ta kukkus.
See saatuslikuks saigi. Vanaisa suri aju verejooksu, sest lõi pea vastu rauast radiaatorit. Esimesel kutsel kiirabi eksis, jättis ta koju. Hommikuks oli teadvus juba alatiseks kadunud. Käisin teda haiglas vaatamas. Veel sooja ja hingavat ihu, sügavat surmaeelset und.
Lendava linnu all
Peielauaks valmistasin ette esitluse vanaisa elust. Päris alguses väike poiss kloostri kõrge trepi ees koos ülikonnas isa ja seto rahvarõivais emaga. Vanavanaisal ja vanaisal on seal pildil täpselt samasugused kõrvad, nagu minu vanemal pojalgi. Päris lõpus 85. sünnipäev lapselaste keskel. Tagantjärele vaadates oli ta seal juba kuidagi näost ära. Lootuse ja uudishimu helk silmis oli hajumas.
Täpselt sel õhtul, kui vanaisa surmast möödus nelikümmend päeva, mängisin orkestriga Carl Orffi „Carmina Buranat“. See oli vabas õhus otse Emajõe ääres. Etendust kaunistasid ilutulestik ja vetevoogudel helendav hologramm lendavast linnust. „O Fortuna, velut luna, statu variabilis“ (eesti keeles “Oo saatus nagu kuu, üha muutlik”).
Kui majale lõpuks kasutusloa saime, tegime pannkooke ja läksime neid vanaisa hauale sööma. Oma jao said nii vanavanaisa, kes maja ehitas, vanaonu, kes seal pikalt elas kui ka vanaisa ise.
Kodus lõpuni
Surmad, millest seni olen jutustanud, saabusid haiglaseinte vahel, aga minu memmel, emapoolsel vanaemal, oli võimalus surra kodus mu ema hoole all. Memme elas meiega koos kogu mu lapsepõlve. Toitis, mängis, viis kooli, võttis töölegi mõnikord kaasa. Käisin temaga raamatukogu kohvikus võiroose söömas ja hoidlas uitamas. Seal lugesime haruldasi eestiaegseid lasteraamatuid. Mu lemmikud olid lehti igatsev kadakas, lihavõttejänku, kellel ei lubatud mune värvida, ja vana vaar.
Memme aitas kuni lõpuni kodu korras hoida ja toimetas usinasti aias. Aga päeval, kui tulin koju oma esimese lapsega, läks memme haiglasse. Väga äkitselt kadus tal jõud ära ja ta ei suutnud enam tõusta. Haiglas selgus, et põhjuseks on kopsupõletik ja vedelik kopsukelmete vahel.
Kõik töötajad polnud paraku lahked. Memme ütles selle kohta kokkuvõtlikult, et tema meelest on üks kolmandik inimestest head. Eriti õendusosakonnast tahtis ta koju. Tõimegi ta, ise veel veidi lootes. Selleks ajaks oli ta väga kõhnaks jäänud, jalad nagu kriipsud all. Mulle näis, et ta tunneb isegi pisut hirmu oma hääbuva keha ees. Tal ei olnud isu, isegi oma aia vaarikad ei maitsenud, hakkasid vastu.
Läks puhkama
Kaks nädalat on jäänud, arvas ta, ja nii oligi. Peagi hakkas memme paluma, et paneksime ta sauna lamama ja annaksime suures annuses unerohtu, et saaks juba surra. Meie mõistagi ei võinud ega suutnud. Viimane lootus paranemisele kadus, kui memme vajus sügavasse unne. Ta ei söönud ega joonud ega suutnud isegi ravimeid alla neelata.
Lootsime, et ta kuidagi vaikselt kustub, aga ei. Surma õhtul oli nii halb olla, et ta ärkas üles. Hingata oli silmnähtavalt raske. Kui ema korraks ära käis ja üksi tema voodi kõrval istusin, voolas tema silmist üksik pisar. Lõpuks köhis ta kopsust vett. Lugesin kuskilt, et surijal võib olla abi ventilaatorist, mis näo lähedal puhub. Tundus, et ehk see isegi natuke leevendas kannatusi. Vähemalt jahutas, kui mitte muud.
Õnneks oli mu ema saanud perearstilt opioidplaastrite retsepti. Panime mitu tükki lootuses, et see teeb olemise kergemaks ja samal ajal pärsib hingamist, kiirendab surma. Hingamine muutuski aeglasemaks ja teadvus tasapisi kadus. Silmad olid küll lahti, aga liikusid ühest asendist teise ilmselt enam midagi nägemata. Viimased hingetõmbed olid nii vaiksed, et täpset piirhetke elu ja surma vahel oli raske määratleda. „Läks puhkama,“ ütles ema, kui olime kindlad, et ta enam ei hinga.
Paitavatest kätest peotäie tuhani
Matuste hommikul mu peas miski sähvatas. Memme oli viimastel aastatel korrastanud meie kodust arhiivi. Tekkis mõte haarata sealt kaasa seda ja teist ning teha memmest peielaua kõrvale vaatamiseks näitus. Oli tema ju kunagi teinud raamatukogus näitusi paljudest teistest inimestest ja raamatutest. Seda koostades oli sees rõõmus tuhin ja tunne, nagu memme oleks minuga, juhendaks ja õpetaks mind.
Kui mu ema urni koju tõi, ütles ta: „Ma tõin memme koju. See on nii imelik, et ma ei taha selle peale mõelda.“ Tõesti oli võõristav tunne. Paitavatest kätest oli saanud peotäis tuhka. Urni matmise kõrvale laulsime laulu, mida memme oli meile läbi kogu lapsepõlve laulnud. „Teele, teele, kurekesed, üle metsa, maa!“
Elavad minus
Kirjutada paluti mul surmast, aga üle lugedes märkan, kui palju olen kirjutanud elust. Kui järele mõelda, siis memme ja kaks vanaisa ei tundugi surnud. Nad on nii sügavalt osa minust, kirjutatud mu rakkude kaksikspiraalidesse ja mu mällu.
Ent üks vanaema on ka teiste silmis mul veel elus. Ta elab omaette, kasvatab tomateid ja teeb jõutrenni, hoolimata Parkinsoni tõvest. Mu noorem laps tahab talle sageli helistada, kuigi ise oskab vaevu rääkida. Kutsub teda mannanaks – nimega, mis ta vanema venna lapsekeelest külge jäi. Aga kui mu esimene poeg sündis, ütles vanaema, et tahab elada vähemalt seni, kuni ta kooli läheb. See hetk seisab alles ees.
Autor: Johanna*
*nimi muudetud
