Lugesin kunagi ühte mõtet, et kui lubame oma ellu lemmiklooma, siis toob see endaga kaasa sadu väga-väga toredaid päevi, ja ühe hingematvalt kohutava päeva. Ma tean, et eutanaasia oli õige otsus, aga see ei pidanud nii minema. Meil oli nii palju seiklusi veel ees ja ta pidi mu kõrval vanaks elama. Kuigi sellest on üle aasta möödas, on sellega endiselt nii raske leppida.
Ma viisin kliinikusse näiliselt igati terve ja rõõmsameelse kassi ja lahkusin tühja transpordipuuriga. Läksin koju, kus kõik oli nii vaikne ja tühi, mitte keegi ei tulnud uksele vastu. Tundsin, et vananesin selle ühe päevaga kümme aastat ja kogu hirm, stress ja tagasihoitud pisarad pääsesid justkui paisu tagant valla.
Esimestel kuudel tundus, et ma ei suudagi enam nutmist lõpetada. Lemmiklooma leinamine võib olla üsna üksildane, kuna paljud ei mõista, kui raske see kaotus olla võib. Vajadus igapäevaelus, tööl “normaalne” näida surub neid tundeid sügavamale, kust need turvaliselt üksi olles taas välja purskuvad ja kõik haavad lahti rebivad.
Väike sõber
Mu väike sõber oli mu elu nii suur osa. Kui need rutiinid ja seltskond hetkega kaovad, oleks justkui maapind haihtunud ja ripud abitult õhus. Ta oli alati asjaline kõikide mu tegevuste juures. Eriti nende, kus oleks vaja olnud täpselt 0 kassi, kuid garanteeritult üks kass alati osales. Kõik mu pliiatsid ja pastakad olid ära näritud, sest kui kirjutasin või joonistasin, aitas ta hammastega kirjutusvahendit “stabiliseerida”. Toitu valmistades on endiselt veider kurgiotsad lihtsalt ära visata, kuna need olid ta lemmikud, millega esmalt mängida ja siis ära süüa.
Ta tundis väga hästi kella hommiku- ja õhtusöögi osas ning pidas uneajast rangelt kinni ja väljendas pahameelt, kui teda selles osas segati. Ta oli väga jutukas kümnete eri toonide mäude ja muude häälitsustega. Ta oskas näidata, kui mänguasi kuskile kättesaamatusse kohta oli läinud. Või kui ta rõdule peesitama tahtis minna, voodis ei olnud tekk piisavalt kohev või ta tahtis istuda selle koha peale, kus mina parajasti ees olin.
Otsin viimasel päeval talle uue kassimuru, sest ma ju lubasin, et ta tuleb koju. Kassimuru oli ta lemmik. Ta läks alati väga elevile, kui lillepaberis midagi koju tõin, sest ta eeldas, et tõin talle muru (ja tavaliselt oli tal õigus). Ta tõi nii palju rõõmu ja seltsi ja lohutust, ja kui nüüd oli käes see hetk, kus ülekõige lohutust oleksin vajanud, siis teda ei olnud enam.
Üksildane leinamine
Kõik need väikesed igapäevased asjad ning see nähtamatu ja sõnadeta side lemmiku ja tema inimese vahel muudab nii raskeks väljendada, kui sügav see lein võib olla. Ma ei suuda iial edasi anda, kui vahva ja eriline mu kiisu oli ja kui suure tüki oma elust koos temaga kaotasin. Ja see tunne on nii üksildane.
Hea on, kui on tugisüsteem, lähedased, kes aitavad leinaga toime tulla ja toetavad, kui alguses on kõik täiesti sassi löödud, kuid ometi peab kohustustega toime tulema. Kuid on palju sellist, mida on raske jagada ja teistel mõista. Pole ühiseid sõpru või töökaaslasi, kellega koos mäletada, meenutada, mälestada. Surma-aastapäev on päev, mis on vaid minu teadvuses.
Ma soovisin loo kirja panna osaliselt enda ja oma väikese sõbra jaoks, kuid osaliselt neile, kes võib-olla on tundnud, et nad ei saa kellegagi oma kaotust jagada, kuna mõistmist on vähe ja palju on “võta uus” stiilis suhtumist. Sõbra või pereliikme kaotanule ei ütle harilikult keegi, et küll leiad uue. Isegi, kui see on heatahtlik kommentaar, teeb see väga haiget. Ta ei olnud lihtsalt kass, ta oli minu kiisumiisu ja ma tahan teda, mitte asendust. Lemmikloom võib mõnel juhul olla inimese jaoks üks väheseid turvalisi sidemeid, mida ta on kogenud ja selle pisendamine suurendab usaldamatuse tunnet veelgi.
Kaotus, mida ei märgata
Oma leinaga toime tulemiseks sukeldusin online-ressurssidesse, artiklitesse, foorumiaruteludesse. Kaalusin ka leinanõustamist, kuid loobusin sellest mõttest. Vaatamata sellele, et olen elu jooksul enda ja oma tunnete kohta palju õppinud, tunnen alateadlikult sellest teemast rääkides siiski valehäbi. Näen nüüd, kuidas varasemate lemmiklooma leina varjanud olen ja endasse peitnud ning kiisumiisu kaotus tõi selle kõik taas pinnale.
Raske võib olla leida turvalisi inimesi, kellega sellest kõigest rääkida. Lähedased võivad küll hoolida, kuid nad ei mõista, miks see valu nii kaua kaasas käib või miks inimese toimetulek võib oluliselt mõjutatud olla. Inglise keeles on mõiste disenfranchised grief, mis kirjeldab varjatud leina – kaotust, mida ei märgata ega peeta laiema ühiskonna poolt oluliseks. Suhtumine, mis jätab leinaja oma tunnete ja valuga üksi.
Aga mida viimase aasta jooksul õppinud olen, on see, et tegelikult on meid palju rohkem, kui arvame. Inimestel on loomadega väga erinevad suhted. Kelle jaoks on nad pelgalt vajalikud mingi rolli täitmiseks ja asendatavad, kelle jaoks on nad parimad sõbrad ja kaaslased – igaüks omal moel eriline.
Lemmikute mälestamine
Sattusin millalgi lugema USAs North Carolinas olnud Lake Lure Flowering Bridge osast, milleks oli Vikerkaaresild (Rainbow Bridge). Inimesed on alates selle rajamisest viinud sinna oma lemmikute mälestusesemeid – nimesilte, trakse, kaelarihmu. See oli kaunis ja südamlik paik, kus mälestada nii enda kui teiste lahkunud neljajalgseid sõpru. 2024. aastal hävitas selle silla orkaan, kuid minu jaoks oli liigutav, kui paljudele inimestele see sümboolne sild korda läks ja kuidas inimesed nägid vaeva, et veega ära uhutud esemeid leida ja sild taastada.
Unistan, et meilgi Eestis oleks mõni selline koht, kus meenutada ja tunda, et meie sõber oli ja jääb oluliseks. Ja olen äärmiselt tänulik, et meil on Räägime Surmast leht, kus saame oma leina jagada ja seeläbi ehk veidigi kaotusest rääkimise valehäbi või üksildustunnet vähendada.
*nimi muudetud
