Olin nelja-aastane. Mul oli selleks ajaks olemas juba kaks nooremat venda. Mina ise seda aega eriti ei mäleta – võib-olla üksikuid seiku, aga ma ei ole enam kindel, kas need mälestused on minu enda omad, ema räägitud lood või vanadest fotoalbumitest pärit pildid.
Küll aga mäletan aega, mil mu elu muutus. Terve pere elu muutus. Nimelt suri ootamatu terviserikke tõttu minu vanaisa – minu isa kaotas oma isa. Isal oli ka noorem vend, kes oli paari kuu pärast täisealiseks saamas. Tema teenis sel ajal Vene sõjaväes ja sai paar nädalat puhkust, et matusele tulla.
Pärast matust mäletan üht seika, kui mängisin vanaema juures elutoas vaibal ja minu noor onu diivanil pikutas. See on ka ainus ja viimane mälestus temast, sest kui ta tagasi Venemaale lendas, põrkasid kaks lennukit õhus kokku ja ta hukkus. Kaks nädalat hiljem olid onu matused.
Leinas kasvades
Kõik edasine oli nagu üks „paksus udus“ elamine. Minu vanaema, kes oli kaotanud nii mehe kui poja, oli väga murtud. Minu isa kaotas oma isa ja venna ning lisaks leinale kandis ta ka suurt süütunnet endas, sest tema viis oma venna lennujaama. Nad jäid küll hiljaks, aga onu lasti ikkagi lennukisse. Ma ei suuda ette kujutada, mida minu ema kõige selle kõrval läbi elas, olles samal ajal kolme väikese lapsega.
Ma olin nelja-aastane, kui see kõik juhtus. Lapsena ei saanud ma aru, mis on lein, ega tõenäoliselt sellestki, mis on surm. Küll aga on terveks eluks minusse jätnud jälje see, et kasvasin üles leina sees.
Minu normaalsus
Vanemaks saades ei ole surm mulle tundunud millegi katastroofilisena. Pikka aega arvasin, et see ongi täiesti normaalne elu osa ja eks see seda ongi, aga minu jaoks oli see liigagi normaalne. Hakkasin tähele panema, et ma peaaegu ei reageerigi sisemiselt, kui keegi sureb või keegi kellegi kaotab. Ennastki hakkas painama küsimus: kas ma ikka olen normaalne? Miks minus ei ole empaatiat? Miks ma ei muutu kaastundlikuks ega satu ahastusse?
Alles täiskasvanuna, pärast mitmeid teraapiaid ja oma sisemaailma vaatama hakkamist, sain aru, miks see nii on. Kaotusvalu sees sirgumine oli minu normaalsus. Teisiti ei osanudki olla.
Lapsena ei teadnud ma, et meie kodus oli lein. Mis isa sees nende aastate jooksul täpsemalt toimus, seda võib vaid ette kujutada. Tema elas edasi ja tuli oma leina ning tunnetega toime nii nagu oskas. Ka vanaema tuli toime nii nagu oskas. Nii palju kui ma mäletan, on vanaema alati surma oodanud ja seda tänase päevani.
Endast arusaamine viis mind veel enam seda teemat uurima ja praeguseks olen ise terapeut, kes aitab teistel endast aru saada. Kõige muu kõrval ka leinaga seotud teemadest.
Mis juhtub lapsega, kui vanem leinab
Väike laps mõistab surma omamoodi, aga enamasti ei mõista ta kaotusvalu. Lapse jaoks tähendab see justkui poolikut tähelepanu vanema poolt, sest mingi osa vanema tähelepanust on seotud kaotusega.
Mul on üks korduv pilt, mis on tulnud teraapiate ja meditatsioonide käigus: olen väike tüdruk ja olen üksinda. Minu ümber on inimesed, aga mina tunnen end üksi. Ma võin naerda ja rõõmust hõisata, aga see ei jõua kuskile. Nagu viibiks paksu udu sees.
Laps kohandub suhteliselt kergelt olukordadega ja lakkab nõudmast seda, mida ei saa. Ta hakkab oma vajadusi alla suruma ja õpib end pisendama. Sel hetkel on see toimetulekuks vajalik. Paraku kasvame selle käitumismustriga üles ja täiskasvanuna on seda juba raskem märgata.
Mustrid, mida ma enda sees ära tundsin
Alaväärsustunne. Allaandmine. Tähelepanupuudus. Need kõlavad ehk kirjapanduna karmilt, aga need on asjad, mida olen enda sees ära tundnud ja mida olen pikalt lahti harutanud.
Alaväärsustunne avaldus minu jaoks pidevas tundes, et ma ei ole piisav, et minu olemasolu ei loe, kui ma midagi ei saavuta või kellelegi kasulik ei ole. Allaandmine tähendas, et konflikti või vastupanu ees taandusin peaaegu automaatselt, enne kui üldse proovinud olin. Ja tähelepanupuudus tähendas, et ma ei teadnud tihti isegi, mida ma tegelikult tahan või vajan.
Ja on veel üks asi, mis on olnud mulle keeruline: ma ei osanud tunda siirast rõõmu. Mitte, et rõõmu poleks minu elus olnud – oli küll. Aga see ei olnud kunagi päriselt see. Rõõmustamine oli mulle sisemiselt nagu keelatud või kohatu. Olen igatahes omajagu vaeva näinud, et endale rõõmu tundmist lubada.
Laps, kes hoiab kõik koos
Töötades terapeudina olen kohanud sarnaseid lugusid palju kordi. Iga kord on lugu erinev – mõni klient on lapsena kaotanud vanavanema, teine on kasvanud üles peres, kus keegi oli raskelt haige, kolmandal on olnud midagi muud. Aga on üks ühine joon: keegi ei osanud olukorda lapsele seletada ning laps ei mõistnud ja kohandus olukorraga.
Sageli on juhtunud ka seda, et need lapsed on muutunud omamoodi päästvaks „valguskiireks“ peres. Nad naeratavad, on tublid, ei tee pahandust, sest niigi on raske. See on ilus ja oluline roll, aga lõpuks ikkagi raske kanda. Kui lapsest saab pere emotsionaalne tugi, jääb talle tunne, et tema ülesandeks on teised koos hoida.
Täiskasvanuna tähendab see tihti seda, et oled kõigile toeks, kõikide teiste vajadused on olulisemad, aga ise abi vastu võtta ei oska. Armastus ja tunnustus tuleb justkui välja teenida. Ka neid jooni tundsin ma enda juures ära.
Mida saab lapsevanem anda
Kui ma täna sellele ajale tagasi mõtlen, tekib alati küsimus: mida oleks saanud teha teisiti? Mitte süüdistuse mõttes, aga terapeudina tean, et mõned lihtsad asjad oleksid olnud rohkem abiks.
Laps ei vaja kogu infot, aga ta vajab tõde oma eale kohaselt. „Vanaisa suri, see tähendab, et tema keha lõpetas töötamise ja ta ei tule tagasi“ on parem kui vaikimine või udused selgitused. Laps täidab tühimikud oma fantaasiaga ja need on tihti hirmutavamad kui tegelikkus.
Samuti on oluline lapsele sõnadega öelda, et temaga on kõik korras. Leinav lapsevanem on vaikne, hajameelne, kättesaamatu ja laps arvab tihti, et see on tema süü. Üks lause – „Ma olen kurb, aga see ei ole sinu pärast“ – võib anda lapsele selgituse.
Ja kolmas asi: ära eelda, et laps ei märka. Lapsed märkavad kõike. Küsimus on ainult selles, kas neil on turvaline selle kohta midagi küsida või nad kohanduvad nii nagu oskavad.
See ei ole kellegi süü
Mu vanemad tegid nii nagu nad suutsid ja oskasid. Kahe nädala jooksul kaks kaotust oli kõigi jaoks traumeeriv. Kas oleks saanud teha teisiti? Kindlasti, aga sel ajal andsid kõik endast nagunii parima. Lein on inimlik ja sellega kohanemine on igaühel erinev. Keegi ei pannud mind teadlikult sellesse olukorda. Nii see lihtsalt oli.
Aga kui me täiskasvanuna hakkame neid kohti endas vaatama, võib tulla tohutu kergendus: minuga ei olnud midagi valesti. See, kuidas ma lapsena kohanesin, oli normaalne reaktsioon ebanormaalses olukorras.
Lein kujundab, aga ei määratle
Täna tean, et see varane kaotusvalu meie peres on mind kujundanud. Näen seda selles, kuidas ma varasemalt reageerisin nii negatiivsetele kui positiivsetele sündmustele – pigem oli minus rohkem tuimust ja allasurutust, aga mõnes kohas ka ülereageerimist.
Olen teinud oma sisemiste mälestustega tööd teraapias ja meditatsioonides ning midagi on päriselt muutunud. See rõõm, mis oli kuidagi kinni, on hakanud tagasi tulema. Ka kaastunne ja empaatia, mida ma arvasin endas puuduvat, on tagasi. Ma ei pea end enam häbenema ega ebanormaalseks pidama. Minus on taastunud inimlikud tunded. Nüüd saan aru, et see ei olnud tundetus, vaid kaitse.
Leinaga tegelemiseks ei ole kunagi liiga hilja – ka siis, kui kaotus juhtus ajal, mil olime alles lapsed. See, mida oleme lapsena kogenud ja enda peale võtnud, ei pea meiega igavesti kaasas käima. Endaga tööd tehes saab oma reaktsioone muuta ja taaselustada tunded, mis olid kunagi alla surutud. Surmast rääkimine ei too valu juurde. Pigem vaikus toob. Ja kui me julgeme vaadata tagasi läbi lapse silmade, saame täiskasvanuna lõpuks sellele lapsele anda loa olla lihtsalt laps – kelle naer ei pea enam udu sisse kaduma.
Autor: Mari Pukk
