Viimases leinateemalises artiklis mainisin, et lein võib saabuda ka enne lähedase surma. Kõige lihtsam näide on ilmselt see, kui lähedane saab vähidiagnoosi ja vanadest aegadest tulenev stigma ütleb, et nüüd on kõik. Kuigi tänapäeval ei tähenda enamik vähidiagnoose enam kõige hullemat, võib diagnoos ise siiski mõjuda kui külm vesi krae vahele.
Tänases kirjutises vaatame veidi lähemalt seda, kuidas eelseisev surm võib mõjutada nii lähedasi kui surijat ennast. Ning kuivõrd oluline on endale teadvustada, et see, mida tunneme, on lein.
Millal võib lein saabuda?
Kuigi me kõik teame, et meie endi ja lähedaste surm tuleb varem või hiljem, antakse mõnedes situatsioonides meile selle mõttega harjumiseks justkui veidi aega. Võib ju mõelda, et see on pigem hea, sest saame lähedastega hüvasti jätta ning teha ära oma toimetused, aga vahel võib olla sellel ka raskem pool. Olukordades, kus lähedasel on pikaajaline süvenev haigus, terminaalne diagnoos, on sattunud õnnetuse järgselt raskesse seisundisse (millele ei ole enam ravi/paranemise võimalust), peres on raske kaasasündinud haigusega laps või mõni muu juhtum, on meil enamasti aega, et rääkida elu lõpust. Iseasi on, kas me selleks ka valmis oleme.
Situatsiooni raskendab, kui lähedased ei lase tervishoiuspetsialistidel surma teemat tõstatada või vastupidi, kui spetsialistid ise ei julge seda jutuks tuua. Olen palju kuulnud ja ka ise kogenud olukordi, kus surijad viiakse veel EMOsse või kutsutakse kiirabi ja lähedased paluvad: “Tehke nüüd kõik, mis võimalik, et teda päästa!” Ning sedasi lahkub lähedane koduseinte asemel näiteks hoopis röntgenuuringu ajal. Teine olukord on see, kui kiirabi kutsutakse korduvalt koju, kuid ükski spetsialist – mitte ainult kiirabitöötajad, vaid ka teised patsiendiga kokku puutuvad arstid – ei ole astunud sammu, et lähedastele selgitada, et elu lõpp on lähedal ning milline hooldus oleks selles olukorras lahkujale parim. Nende olukordade põhjuseks on ühiskonnas valitsev tabu ja vähene teadlikkus.
Leinaprotsessi teadvustamine
Kuigi teadlikkus leinast on ühiskonnas tõusnud, on siiski inimesi, kes justkui ei luba endal leinata enne, kui lähedase surm päriselt käes on. Nende sõnul peavad nad olema tugevad ning “küll hiljem jõuab nutta”. Tegelikkuses juhtub siis leina alla surumine, mis ainult pikendab emotsionaalset kannatust. Kui võrrelda leina raske seljakotiga seljas, siis üks võimalus on kanda seda muutumatult kuni matusteni. Teine võimalus on teadvustada: “Jah, ma leinan praegu”, ning saada seljakotti veidigi kergemaks. See võib avada ka ukse sügavamateks vestlusteks ja surma hetkeks võivadki mõlemad pooled tunda, et kõik mis vaja, sai räägitud.
Tulles aga surijate endi juurde, siis need tuntud viis leinafaasi, mida Elisabeth Kübler-Ross oma raamatus kirjeldas, pärinevadki surijate enda kogemustest ja kujunesid välja tema vestlustest surijatega. Samas ei pea me leinaprotsessi piiritlema vaid elu lõpuga, tegelikkuses piisab ka lihtsalt raske diagnoosi saamisest ning needsamad leinafaasid tõusevad esile. Mul on hea meel, et nt meie Eesti vähikogukond on lõpuks Onkoloogika kujul oma nägu saamas ning ka nemad räägivad väga ausalt, kuidas lein võib tulla juba diagnoosiga. Antud lein on muidugi mitmetahulisem, kui lihtsalt oma surelikkuse teadvustamine.
Saaks ta juba ometi vabaks
Pikaajalise haiguse korral on väga oluline mitte ainult surija toetamine, vaid ka tema lähedaste toetamine. Eriti, kui nad on ise ka hooldaja rollis. Kuigi iga haigus on ebameeldiv, siis kindlasti üks raskemaid on dementsussündroom. Ilma vajaliku toeta on see raske nii diagnoosi saanud inimesele kui ka tema lähedastele. Haiguse kulgedes tunneb inimene ärevust ja stressi, sest ta ei suuda meenutada olulisi detaile või teha oma igapäevaseid toiminguid. Sedasi kaob samm-sammult tema iseseisvus ning – mis veelgi hullem – kaob ka inimene seal kehas.
Lähedastel on raske käia vaatamas hooldekodus olevat dementsussündroomiga pereliiget, sest ta suure tõenäosusega ei mäleta, kes need külalised on ning sügavat vestlus on nendega raske pidada. Sellest tulenevalt hiilibki lähedastesse lein enne surma, sest see kallis inimene pole enam seal kehas. Mul on raske kuulda, kuidas lähedased on tihti oma tunnetega hädas ning ei oska ka kuidagi oma kogemust mõtestada. Õnneks on Eestis jällegi astutud suuri samme õiges suunas ning näiteks ainuüksi Dementsuse Kompentetsikeskus pakub tuge eriti just lähedastele. Olgu see siis tugigruppide või infomaterjalide näol.
Oluline on normaliseerida seda leina, mida tunnevad lähedased ning et nad mõistaks, et nad ei ole selles üksi. Ka oma lähedasi kodus hooldavad inimesed võivad tihti tunda, et lähedane on selles raskes haiguses kinni ning talle oleks kergem, kui surm saabuks õigepea. See mõte ei tee hooldajast halba inimest. See mõte näitab, et hoolime inimesest, kes on päevast-päeva valudes ning tema kannatuste tunnistajaks olemine on meile raske.
Autor: Jane Kaju, RN MSc APN
