Matusekõne – ainukordne võimalus. Kristjan Prii

Oma esimese matusekõne pidasin umbes kakskümmend aastat tagasi tädimehe matusel. Ma ei olnud küll vastutav tseremoonia läbiviimise ega kõnepidamise eest, kuid tundsin hinges soovi midagi omalt poolt inimesele teele kaasa öelda. Mulle ei meenu täpne sõnastus, aga kuna tegemist oli kapteniga, siis mäletan end kasutamas metafoori taevasest laevastikust, mida vana merekaru nüüd juhtimas on. 

Samuti mäletan seda ärevust, mida tundsin enne ülesastumist. Nagu ütlesin, tegin seda omast algatusest ning keegi ei eeldanud seda minu poolt ega polnud palunud. Oleksin võinud teistega koos Metsakalmistu kabeli vitraažaknast sissetungivaid päikesekiiri vaadata ning vaikida. Sain aga oma esinemistõrkest üle, hääle enam-vähem värinata hoida ja ette läbimõeldud mõtted soravalt, aga mitte kiirustades ära öelda. Kõne lõppedes nägin tänulikkust oma tädi silmis. See tähendas mulle palju ja andis julgustust ka edaspidi taolistel, emotsionaalselt laetud hetkedel, sõna võtta.

Alusta looga

Siinkohal võiks antud artikli ka lõpetada, sest enamus olulisi punkte, mis üht matusekõnet võiksid iseloomustada, sai juba ära mainitud. Vaatame siiski korra täpsemalt, mida ma selle all mõtlen.

Ma ei alustanud seda artiklit lausega: „Täna räägin ma teile, kuidas matusekõnet võiks kokku panna.“ Või: „Matusekõne olulisemad koostisosad on…“ Või: „Oleme kogunenud täna siia selleks, et…“ Nendes algustes ei ole midagi valet, kuid kõnetehniliselt mõjusam on leida kuulajatega kohe alguses hea kontakt. 

Üheks selliseks võimaluseks on alustada looga. Minu lugu oli lugu mu esimesest matusekõnest. Paarkümmend aastat tagasi, hmm… Ilmselt kogemust on, teab, millest räägib… Jätsin esiotsa mainimata, et järgmise matusekõneni jõudsin alles kaheksa aastat hiljem, toonase äia matusel. Kuid sealt edasi on kõnesid tulnud pidada üksjagu. Seda nii lähedaste matustel, kui kutse peale. Seega julgen kogemust jagada tõesti.

Sõnad teele kaasa

Teine punkt, mida alguses mainisin, oli soov midagi inimesele teele kaasa öelda. Minu jaoks tähendab see, et ma tean sellest inimesest, keda ära saadame, kasvõi natuke rohkem, kui pelgalt nimi ja daatumid. Lähiringi inimeste osas on see lihtsam, ühiselt jagatud aeg annab võimalusi erinevaid kokkupuutepunkte kajastada. Kutse peale kõne pidamisel on eeltööl aga veel olulisem roll.

Oleme harjunud kuulma inimese elulugu kronoloogilises järjestuses – sünnipaik, lapsepõlv/koolitee, hilisem hariduskäik ja tööalane tegevus. Perekondlikud seosed ja eredamad hetked eluteel. On hea, kui seda kõike on, millest rääkida. See tähendab, et eluteel oli piisavat pikkust. Taoline ülesehitus on asjakohane ka siis, kui ärasaatmisele on tulnud inimesi, kellega lahkunu on kokku puutunud erinevatelt eluetappidelt ja kes detaile varasemast või hilisemast ajast ei pruugi teada. 

Väiksema, peamiselt lähedastest koosneva matuseseltskonna puhul ei anna kronoloogia aga suurt väärtust juurde, kuna kohalolijad teavad fakte ilmselt põhjalikumalt, kui matusekõneleja, kes on kutsutud väljastpoolt.

Kõige olulisem sõnum

Siit kolmas mõttekoht, mida kõne ettevalmistamisel järgin: püüan aru saada, kes on mu kuulajad. See dikteerib suuresti ka kõne sisu ning keelekasutuse. Viisakas ja lugupidav nagunii, kuid tekstil on veel terve rida nüansse ja stiilivõimalusi, mida kasutada – poeetilisem või konservatiivsem, sisutihedam või lakoonilisem, dünaamilisem või vaoshoitud jne. Ikka sihtrühmast ja kontekstist lähtuvalt.

Kõnet pidades püüan märgata kõiki, kes on kohal. Sest nemad on need, kellele see kõne suunatud on. Millest omakorda kasvab välja neljas ja kõige olulisem kõne osa ehk sõnum. Mida ma siis oma kõnega öelda soovin? Millest omakorda tõstatub küsimus: millist meeleolu oma sõnumiga loon? Jah, matus on ennemini vaoshoitum ja reserveeritum üritus, kuid ka melanhoolsemate tunnete skaala on väga lai. 

Alusta lõpust

Kogutud lähteinfo või lähedasema inimese puhul inventuuri läbi teinud mälestuste põhjal tekib hulk infokilde. Kõigest rääkida nagunii ei jõua ja ei ole ka asjakohane, sestap tuleb teha valik. Valikut aitab teha aga see, kui teame, kuhu välja jõuda soovime. Seega kõne koostamise alustamisel tasub esmalt sõnastada sõnum või eesmärk. Kui sõnum on paigas, saame valida olemasolevast välja infokillud, mis meie looga seostuvad.

Edasi saab infokillud grupeerida, tekitada alalõigud oma alguste, sisuarenduste ja lõppudega ning need loogiliselt omavahel ühendada. Vahekokkuvõtted summeeruvad ja jõuavad lõpuks lõppsõnumini. Ühesõnaga – kõnekunsti aluspõhimõtted kehtivad ka matusekõnede juures. Oma eripäradega loomulikult.

Eelnevalt rääkisime matusekõne sisust harjumuspärasemas võtmes ehk elulugu kronoloogilises järjestuses. Minu jaoks matusekõnede paeluvam osa puudutab aga seda, kes oli lahkunu inimesena. Koos kõige sellega, mis inimeseks olemisega kaasneb. Millest ta unistas? Mida oluliseks pidas? Milline oli tema elufilosoofia? Mis olid tema vead ja mida tema nendest õppis? Ning mis, vaat et kõige olulisem – mis on meil tema elukäigust õppida? 

Julgustan elulisi lugusid lahkunu teekonnast kõnesse sisse põimima. Lood, mis illustreerivad elufilosoofiaid ja õppetükke. Mis võivad julgelt olla lustakama alatooniga ja kirjeldada lahkunut luust ja lihast inimesena. Seda ei pea püüdlikult eesmärgiks võtma, kuid natuke raamidest välja mõtlemine tuleb matusekõnede koostamisel kasuks. Ka mitte kõige paremast on võimalik helgem pool üles leida. Meeles tasub pidada, et tegemist on ju inimese teise tippsündmusega tema elus. Sünd on esimene, surm teine. Kõik ülejäänu jääb nende kahe vahele siin ilmas.

Matusekõne osad

Olenevalt sellest, kas matusetseremoonia piirdub viibimisega tavandimajas või liigutakse edasi kalmistule ja sealt omakorda peielauda, on matusekõnelejal kõnekohti üks või mitu. Ajaliselt ja tekstimahult mahukaim on reeglina kõne tavandimajas või kohas, kus peetakse tseremoonia põhiosa. Kalmistule liikudes on omad rituaalid: kolm peotäit mulda kaasa, haua kinniajamine, kääpa kujundamine jm. Ka siin on hea, kui leida sobivad sõnad, mis protsessi toetavad. Peielauas on sobiv koht meenutada lahkunut juba vabamas vormis. Matusekõneleja osaks, kui ta on peielauda kutsutud või leiab võimaluse osaleda, on siis koosviibimine sisse juhatada ja esmane kohmetus ületada.

Kõne kestus – less is more (vähem on rohkem ingl.k) on arhitekt Mies van der Rohe kuulus repliik, mida püüan ka ise matusekõne puhul järgida. Kui kõne struktuur on enne sisu ülesehitamist paigas, siis hakkab see printsiip ka ise tööle ning struktuuriga mittehaakuv pudeneb iseenesest maha. Kõne ja kogu tseremoonia pikkuse planeerimise puhul peab silmas pidama veel kohaletulnute mugavust. Kui ikka ruum on kitsas, õhku vähe ja istumisvõimalusi napib, siis katsumuste leevendamiseks ei tasu kogu ettevõtmist liiga pikaks venitada. Ruum ise annab enamasti ette raamid, millesse ära mahtuda võiks. Seda siis nii füüsiliselt kui mentaalselt.

Sellised võiksid olla kriteeriumid matusekõne ja tseremoonia puhul nö tavaolukorras. Kõik muutub aga, kui lugu, mida inimesest jutustada, on lühike või sootuks napp. Kui lahkuti liiga vara või kui elule ei antudki võimalust. Sel hetkel kaotavad kõik sõnad kaalu ja kandjaks on vaikus. Vaikuse ja pausiga saab teinekord rohkemgi ära öelda. Kui siiski midagi öelda, siis väga läbi tunnetatult, väga puhtast südame ruumist.

See viimane põhimõte kehtib muidugi ka iga muu matusekõne kohta. Kuid kõik oluline, mida välja öelda tahetakse, tuleks ikkagi välja öelda, sest teist võimalust enam ei tule.

Autor: Kristjan Prii