Pärast 2017. aastat läks samuti esialgu hästi – tõhustatud raviga saadi K neerude töö kontrolli alla ning trombidki paranesid. K-l ja tema raviarstidel oli lootus, et ravimeid pidevalt võttes haigused ei ägene ning aja jooksul on võimalik ravimite hulka vähendada. Kahjuks halvenes juba poole aasta pärast neerude seisund ning oli ka kopsutrombi taastekke tunnuseid, kuigi vahepeal olid uuringud ja analüüsid head paranemist näidanud. Haiguste ägenemine õnnestus taas maha suruda, kuid ühtlasi oli selge, et ravimite vähendamisega ei tohi kiirustada.
K õppis oma organismi ja haiguste ägenemisi tunnetama. Viimase kolme aasta jooksul oli aga nii mitmeid ägenemisi, et ühel hetkel võis tal olla uuest halvenemisest raske aru saada. K haigused ei põhjustanud valu või muid üliägedaid nähte, mis iga inimese ruttu arsti juurde ajaksid. Kahjuks on neeruhaigused sellised, mille süvenemine võib toimuda kiiresti ja esialgu üsna märkamatult. K tervis halvenes hiilivalt ning tema haiguste puhul valitses seaduspärasus, et koos neeruhaiguse ägenemisega suurenes alati ka trombide taastekke oht. Parim lahendus oleks olnud leida ravikombinatsioon, mis oleks suutnud samaaegselt kontrollida nii neeru- kui ka soolehaigust ilma tõsiseid kõrvaltoimeid põhjustamata. Kahjuks sellist ravikombinatsiooni ei leidunud ning mõlemat haigust tuli eraldi ravida. Lisaks oli vältimatu pidev trombiravi, sest K hüübesüsteemi tasakaaluseisund võis väga kiiresti muutuda ja trombid ägeneda.
Järsk olukorra muutus
Viimasel nädalal kulmineerus kõik väga kiiresti. K-l oli taaskord vahetatud sooleravi ning sellega kaasnesid kõrvaltoimed – iiveldus, oksendamine, isutus. Lisaks diagnoositi tal veidi varem jala pehmete kudede põletik, mille peale ütles K perearst tabavalt – „Ebaõnnesõdur, kohe röntgenisse!“. Antud asjaolud ilmselt panustasid sellesse, et olime 09.09.2020 K tervislikus seisundis toimunud muudatuste osas veidi vähem valvsad. K-l oli tol hilisõhtul küll väga halb olla, kuid ta arvas, et öösel EMO-sse minek on ebavajalik ning vaatame, kuidas ta ennast hommikul tunneb. Mäletan, kuidas ma suhte alguses lugesin ühe tema ravimi kõrvaltoimeid, lahistasin vannitoas peatäie nutta ja otsustasin, et olgu, mis on – tegeleme kõigega siis, kui aeg käes, sest ette muretsemine ei aita. Usaldasin K-d tema otsustes ning olin nõu ja jõuga toeks nii, nagu tema seda palus ja vajas. Käisin sel õhtul üksnes apteegis ja tõin talle iivelduse leevendamiseks käsimüügiravimit.
Hommikuks oli olukord eskaleerunud – K kahtlustas, et neeruhaiguse ravi ei toimi ja on tekkinud trombid. Ka see ei tekitanud meis paanikat, sest olime sarnases olukorras olnud korduvalt. K tuli kiiresti Tallinnasse tema arstide juurde viia, mida me mu isaga ka tegime. Teadsime K raviarstidega, et kui K ütleb, et tal on halb või midagi on valesti, tuleb joosta – kiiresti ja õiges suunas. Meil oli K-ga kokkulepe, et ma viin ta alati Tallinnasse tema raviarstide juurde, kuigi elasime Tartus. Tallinnasse sõites oli minu jaoks murettekitav K apaatsus ja tõsidus – tavaliselt ta naeratas, kui talle otsa vaatasin, isegi siis, kui tal oli väga halb. Ilmselt ta teadis, et see rahustab mind. Pärast K surma vaatasime koos tema õega K pulsikella andmeid ja märkasime, et ta pulss langes sellel päeval kaks korda märkimisväärselt – esimene kord siis, kui jõudsime PERH-i. Mulle meeldib mõelda, et ehk tundis ta kergendust, et olime haiglasse jõudnud.
Meie viimane suhtlus
PERH-i jõudes võttis K soolearst meid kohe vastu. Mäletan siiani kaaspatsientide veidi imestunud nägusid, kui noor mees, kellel pealtnäha polnud midagi viga, kohe pärast saabumist järjekorraväliselt vahele võeti. Arstikabinetis polnud paanikat – üksnes kiire otsustamine, et K võetakse haiglasse ja tehakse vajalikud analüüsid. Mäletan, et hoidsin haiglas K käest ja mõtlesin, kuidas tema tavapäraselt nii soe käsi on jäiselt külm. Oleksin pidanud taipama, et trombid takistasid tema vereringlust.
K võeti sisse I siseosakonda. Aitasin ta palatisse ja ütlesin, et lähen nüüd, et ta saaks puhata, ning tulen õhtul teda uuesti vaatama. See oli viimane kord, kui ma K-ga silmast-silma rääkisin. Ma ei kallistanud ega suudelnud teda, sest see ei olnud haiglas meie puhul tavapärane. Õnneks ei jäänud see mind pärast K surma vaevama, sest meie suhtumine oli, et keegi ei käi voodi ääres nutmas ja näeme jälle. Küll aga kirjutasin talle sel päeval (nagu ka teistel päevadel) Whatsapp’is korduvalt, et armastan teda.
Teeme nii, puhka!
K andis päeva jooksul Whatsapp’is teada, et saab ravi, kuid näitajad on kehvad. Tema haigused õpetasid mind ka suurel stressifoonil üsnagi rahulikult ootama ja talle toeks olema. Mind aitas tema haiglas viibimiste ajal rutiini hoidmine ja töö tegemine, sest neil hetkedel millegi muuga tegelemine kiirendas aja kulgu.
Kuna mõistsin, et K-l oli väga halb olla, siis küsisin, kas ta soovib, et tuleksin teda tol päeval veel vaatama, või tahab ta puhata. K ütles, et tahaks mind küll näha, aga kuna tal on väga halb olla, siis oleks parem, kui tulen järgmisel päeval. Ütlesin veel „Teeme nii, puhka!“ ja saatsime üksteisele „♥♥♥“. Selle vestluse lõpus oli teine kord, kui tema pulss läks pulsikella andmete järgi alla. Võimalik, et talle anti ravimit, kuid mulle meeldib mõelda, et mina mõjusin talle rahustavalt. Ühtlasi oli see viimane kord, kui ma K-ga suhtlesin. Minu järgmisele Whatsapp’i sõnumile ja kõnedele ta enam ei vastanud. See ei teinud mind ärevaks, sest eelmisel korral, kui K haiglas olles pikka aega telefonile ei vastanud, oli ta lihtsalt magama jäänud.
Ootamine
Öeldakse, et oodates on aeg pikk. Pärast tööpäeva läksime K õega jalutama, et ennast tegevuses hoida. Järsku saime kõne K emalt: „Tulge koju, K-ga on väga pahasti…“ Jooksime koju. Me ei rääkinud palju, kuid küsisin K õelt: „Ta ei ole ju surnud?“. K õde vastas: „Ma ei tea…ma arvan, et mitte, siis oleks seda öeldud.“ Selgus, et K neeruhaigus oli märkamatult ägenenud ning olemasolev trombiravi ei suutnud uut kopsutrombi ära hoida. Kopsutromb paneb südame alati koormuse alla ja varem oli K süda sellele vastu pidanud, kuid sel korral tekkis tal südameseiskus. Õnneks oli K jõudnud medõele öelda, et tal on väga halb ja kohe pärast südame seiskumist alustati aparaatidega elustamist. K südame uuesti tööle saamiseks kulus ca 45 minutit. Ta viidi kunstlikkusse koomasse ning kopsude ja südame tööd asendas ECMO masin. Mäletan, kuidas kogu seda teavet õues äärekivil istudes seedisin. Teha ei olnud muud, kui oodata, ja prognoos oli kurjakuulutav.
Tänutunne
Nagu eespool öeldud, siis tunnen, et surm oli meie suhtes armuline. Tagasi vaadates olen tänulik, et K süda ei seiskunud kodus või teel haiglasse. Praegu jääb mulle teadmine, et ma viisin ta haiglasse, kus hakati tema haiguste ägenemisega kohe tegelema. Lisaks tunnen, et kui haiglas ei suudetud teda kohe ja parimaid meetodeid kasutades kiiremini elustada, siis ilmselt olime jõudnud olukorrani, kus surma ei saanud enam ära petta. Isekast aspektist olen tänulik, et K ütles, et ma ei tuleks teda õhtul haiglasse vaatama. Tagantjärele tean, et oleksin haiglasse jõudnud umbes sel ajal, kui tema süda seiskus. Oletamine on tänamatu tegevus – ma tegelikult ei tea, kas siis oleks kõik samamoodi toimunud. Olen aga veendunud, et selles olukorras oleks mul hoopis teine kogemus ja kordades valusamad mälupildid.
Olen tänulik, et PERH-i meditsiinitöötajad võitsid meile aega kuni 14.09.2020. Seda, et K olukord on väga raske ja prognoos halb, selgitati meile PERH-i II intensiivravi osakonnas kohe. Professionaalsus, mida PERH-i puhul nii ravi kui ka suhtlemise kontekstis kogesime, oli imetlusväärne. Ka pärast oma kõige kallima inimese surma tunnen nii tema raviarstide kui ka ITK ja PERH-i teiste meditsiinitöötajate ja muu personali vastu suurt austust ja olen neile tänulik. Meile selgitati pidevalt K tervislikku olukorda ja ravi, meie jaoks võeti aega. Seejuures arvestati meie erinevate vajadustega. Mind rahustas K sisearstiga suhtlemine, kuigi tol hetkel tundsin, et ma absoluutselt ei suuda K seisundi ja ravi kohta antavat infot detailselt protsessida. Teadsin vaid, et olukord on väga kehv ja nad teevad, mis suudavad.
K vend haaras aga arstide selgitusi lennult, mille eest ta oli väga tänulik. Mina teadsin aga, et ka kõige positiivsema stsenaariumi korral järgneb K-l pikk taastusravi ja ma pean selleks oma energiat hoidma. Otsustasin, et süvenen detailidesse siis, kui olukord on pisut selgem. Minu jaoks oli esmatähtis, et K oli elus. Õppisin selles olukorras palju ka enda kohta – ma jäin üllatavalt rahulikuks, tegutsesin ja tegelesin olukorraga päeva kaupa. Igal hommikul helistasin haiglasse, et küsida K seisundi kohta. Kartsin neid kõnesid, sest teadsin, et vastus võib olla ka see, et K-d ei ole enam. Kuigi K seisund oli raske, siis seni, kui ta oli elus, lootsin, et ta jääb minuga. Õhtuti K juures olemine tekitas minus alati meeletu rahu, ka siis, kui ta intensiivravipalatis masinate küljes justkui lihtsalt magas
Viimased sõnad ja hetked
14.09.2020 pärastlõunal helistati meile PERH-ist – arstid küll veel üritasid endast kõik anda, kuid K süda praktiliselt enam ei löönud. Soovitati K-ga hüvasti jätma tulla. Miski ei võta seda olukorda paremini kokku, kui F. S. Fitzgeraldi tsitaat: “The loneliest moment in someone’s life is when they are watching their whole world fall apart, and all they can do is stare blankly.” (tõlge eesti keeles: “Kõige üksildasem hetk kellegi elus on siis, kui ta vaatab tervet oma maailma kokku varisemas ja ainus, mida ta teha saab, on seda tühja pilguga jõllitada.”) Ma sain aru, et see kõik juhtubki minuga päriselt. Ma lähen haiglasse hüvasti jätma mehega, keda armastan ja kellega lootsin pikalt ühist elu jagada. Mäletan, kuidas päike mu põsele paistis, kui haiglasse sõitsime, ja see mõjus rahustavalt.
Vaatamata sellele, et K oli kunstlikus koomas, ütlesin talle, et armastan teda ja kui ta jaksab, siis tulgu sellest välja – ma saan ükskõik millise olukorraga hakkama ja hoolitsen ta eest. Lisaks ütlesin, et kui ta aga enam ei jaksa, siis ta võib ära surra ja ma luban, et saan hakkama. Mõtlesin, et kui ta mind kuuleb, siis ehk on tal nii kergem minna. K juurest lahkudes küsisin medõelt, kes K eest hoolitses, kas ma näen K-d viimast korda. Ta vastas jaatavalt. Selle peale läksin K juurde tagasi, võtsin veelkord K-l käest ja püüdsin meelde jätta, mis tunne oli tema käest hoida. Mäletan seda tunnet siiani. Olen sellele medõele tänulik, et ta nii otsekoheselt ja ausalt vastas ning julgustas meid K-l käest hoidma – olime otsest kontakti koroona kartuses varem pigem vältinud.
Helistasin oma vanematele, et ongi kõik – K sureb. Mu vanemad olid viimased, kes K juures käisid ja mu emal oli tarkust K-le öelda, et ta ei muretseks, nad hoolitsevad minu eest. K-l oli ilmselt hea meel seda kuulda. Meile öeldi haiglast, et arstid veel üritavad, kuid suure tõenäosusega sureb K enne homset. Meile selgitati, et uuesti teda ei elustata ning kui ta sureb enne kella 22:00, siis helistatakse õhtul, kui hiljem, siis saame teada hommikul.
Edasi järgnes ootamine. Kui telefon enne kella 22:00 helises, teadsin, et nüüd on kõik. Sellel õhtul ma ei nutnud. Küsisin üksnes oma emalt korduvalt, kas päriselt ongi nüüd nii, mille peale ta vastas mulle rahulikult jaatavalt. Kirjutasin veel paarile inimesele, et K-d ei ole enam, ja läksin magama. Kuna olin päevi suhteliselt magamata ja tundest „on lootust, ei ole lootust“ kurnatud, uinusin kiiresti.
Järgmises osas: Esimeste päevade emotsioone on keeruline kirjeldada – sain mõistusega aru, et K on surnud, kuid päriselt kohale see ei jõudnud. Seda, kuidas Karolyn vahetult pärast K surma leinaga toime tuli, loe juba järgmises osas.
Eelmist osa saad lugeda siit: https://surmast.ee/teekonna-algus-elu-armastus-ja-haigused-karolyni-kaotuslugu-i-osa/
