Merrildi kaotuse lugu

Kuigi surm on igapäevaelu loomulik osa, on mul sellega kokkupuudet olnud võrdlemisi vähe. Ma olen elu jooksul käinud mitmetel matustel: saatnud ära oma mõlemad vanaisad ning mitmed vanaonud ja -tädid, kuid kõige keerulisem oli jääda ilma oma parimast sõbrast – oma koerast Lembust.

Muska

Lembu ei olnud meie esimene koer. Meie esimene koer oli Muska, kes tuli meie juurde kui kolisime korterist oma majja. Käisin siis neljandas klassis. See oli minu suur unistus ja loomulikult olin ma koera üle ääretult õnnelik, kogu meie pere oli. Paraku muutus Muska vanemaks saades järjest kurjemaks. Oli mitmeid olukordi, kus pidime külalisi koera eest kaitsma ning nii mõnigi kokkupuude lõppes hammustusega. Inimesed kartsid teda põhjusega. Ühel hetkel oli selge, et ainus autoriteet Muskale oli minu ema. Muska oligi täitsa nagu tema koer. Mina ei kartnud koera ja pidasin teda ikka enda lemmikloomaks ka, kuigi kallistusi ja paitamisi saatis enamasti urin.

Ühel saatuslikul talvepäeval jooksis Muska aga mänguhoos teele. Samal ajal tuli auto ja kuna tee oli libe, ei saanud auto õigel hetkel pidama. Mina olin samal ajal toas arvutis ning kuulsin ükshetk koera tuppa küsimas. Sain kohe aru, et ta on kuidagi närvilisem, aga ei osanud sellele erilist tähelepanu pöörata. Mäletan hetke, kui tuppa tuli mu kasuisa, kes ütles, et koer sai autolt löögi ega pruugi elama jääda. Ma ei suutnud seda uskuda: koer jooksis ju toas ringi, verd ei olnud… Kuidas tal midagi viga saab olla? Mis mõttes ei pruugi elama jääda? Järgmisel hetkel läks Muska aga enda nurka ja viskas end pikali. Kutsusime kiirelt loomaarsti, kuid kahjuks ei olnud võimalik koera päästa, kuna arsti sõnul olid tema sisemised vigastused liiga tõsised. Vähem kui tunni aja pärast oligi Muska meie seast lahkunud. See oli minu jaoks täielik šokk, ta oli meiega olnud vaid mõned aastad.

Lembu

Ema jaoks oli maja peale koera ootamatut lahkumist talumatult tühi, mistõttu otsustasime uue koera võtta nii kiiresti kui võimalik. Juba kaks päeva hiljem tuli meie juurde Lembu, täispika nimega Rogerwiek Lord Lembuzi. Ta oli äärmiselt rõõmus ja aktiivne kuldne retriiver, nagu enamus seda tõugu koerad, kuid julgen arvata, et meie perre juhtus isegi tavapärasest aktiivsem koerake. Enda kohalolekust andis ta alati märku tundidepikkuse haukumisega, mis nii mõnegi külalise kannatuse proovile pani. 

Lembu armastas väga lapsi. Mäletan korda, kui läksime randa ja lasime koera lahti enne, kui nägime palju rannas inimesi oli. Autost välja lastes sööstis ta alati suure hooga ringi jooksma. Vähem kui minutiga oli juhtunud katastroof: lapsed vees nutsid, vanemad olid vihased ja meie, silmad häbi täis, ajasime koera taga. Kui Lembu lõpuks kätte saime, ei olnud aega mõelda, kus on rihm, eesmärk oli vaid kiiresti rannast põgeneda. Nii võtsin minu jaoks liiga raske ja üleni liivase koera lihtsalt sülle ja vedasin ta autosse, samal ajal kui tema käppadega mu ujumispükse alla lükkas.  

Lühemaks muutunud jalutuskäigud

Lembu ei kasvanud enda kutsikameelsusest õieti kunagi välja, kuid aja jooksul hakkasid teda siiski teatud tervisehädad kimbutama. Liigeseprobleemid ei ole kuldsete retriiverite puhul midagi ebatavalist. Jalutuskäigud hakkasid jääma üha lühemaks ning mõnel päeval ei tahtnud käpad üldse koostööd teha. Kõige selle valguses leidsin ennast aeg-ajalt mõtlemas sellele, kui lühike on koerte eluiga tegelikult ja et ka Lembut ei ole meie juures igaveseks.

2021. aasta kevadel oli mul ülikooli ja tööga seoses väga kiire aeg. Samal ajal lisandusid meie Lembul väga tõsised terviseprobleemid seoses seedimisega, mistõttu olid tema väljas käimise soovid tihedamad ja kriitilisemad. Loomaarst ei osanud esialgu täpselt öelda, milles asi võiks olla, kuid tegi ettekirjutused toitmise osas ja kirjutas välja ka vajalikud ravimid. Samuti oli oluline, et keegi meie perest oleks koera jaoks kogu aeg olemas. Õnneks, tänu koroonale, oli minul sel ajal võimalik tööd teha kodukontoris. Nii ma siis jooksin iga haugatuse peale ust avama, et koerake saaks vajadusel õue minna. Väga raske oli vaadata, kuidas tema katsetused „vetsus“ käia enamasti ebaõnnestusid. Oli näha, et tal on valus ja raske. 

Söögiks oli talle sel ajal ette nähtud kanakeedupuljong, ilma kanatükkideta. Mu süda tilkus verd, kui talle selle kulbitäie maitsetut vedelikku kaussi panin ja ta mind oma segaduses kurbade silmadega põrnitses. Oleksin ma vaid teadnud, et see on viimane söögikord, mida talle pakun…

Hüvastijätt

Arutasime emaga, mida teha. Arsti sõnul ravi puudus, probleemid seisnesid suure tõenäosusega kaugele arenenud kasvajas ning koera piinlemas hoida oli emotsionaalselt väga raske. Ütlesin emale, et kui ta otsustab koera magamapaneku osas, siis olen tema otsusega nõus, kuid ise ma vastutust võtta ei suutnud.

Niisiis saingi ma samal õhtul sõpradega grillides emalt sõnumi, et kui soovin anda viimase kallistuse, siis nüüd on selleks aeg. Kiirustasin poole ampsu pealt pisarsilmi koju, kus ootas mind meie Lembu. Kuid samal ajal ei olnud ta üldse nagu meie Lembu, temas ei olnud enam varasemat hullumeelset aktiivsust ega rõõmsameelsust. Ainult väljanägemiselt sama, seal ta lebas, elutuna. Kuna ma olin endale juba eelnevalt tunnistanud, et teda ei ole meiega enam kauaks, olin temaga enda jaoks juba hüvasti jätnud – jaganud pikkasid kallistusi. Pidasin seda vajalikuks, et mitte tunda ühel hetkel kahetsust kui seda võimalust enam pole.

Peale koera maha matmist ütles mu noorem vend, et peaksime nüüd tuppa teed jooma ja küpsiseid sööma minema. See ajas meid isegi sellel kurval hetkel natuke naerma, aga tahtsin sealt siiski võimalikult kiiresti ära põgeneda. Tundsin, et tahan ennast lihtsalt üksi tühjaks nutta. Võib-olla oli asi ka selles, et kogu koera kaotamise raskuses tundus oma ema kurvana nägemine talumatult keeruline.

Kaotusvalu

Järgnev öö oli minu jaoks üks keerulisemaid. Otsustasin siiski järgmisel päeval tööle minna, kuna tundus liiga ressurssinõudev seletada, et olen leinas oma lemmiklooma pärast. Kartsin, et inimesed ei pruugi mõista. Samal õhtul läksin oma sõbrannaga jalutama, ka see oli veider. Ta ei küsinud midagi ja ma ise ei osanud ka midagi öelda, niisiis rääkisimegi muudest igapäevastest asjadest. Hiljem ütles ta mulle, et tundis segadust, kas ja mida mulle sellel jalutuskäigul öelda. Ta ütles, et kuna mu ema oli sotsiaalmeedias meie koerast pilti jaganud, oli temale ka seetõttu lihtsam kaastunnet avaldada. Mõistan teda, kuid panen inimestele südamele, et lemmiklooma kaotus on sama raske või mõnikord ka raskem kui inimese kaotus ja teinekord võib vaja minna väikest abi, et tunded enda seest välja saada/öelda.

Paar päeva hiljem oli mu kasuisa ema sünnipäev. Tegin esimeste küsimuste peale kohe selgeks, et ei soovi neist ühelegi vastata ega juhtunut arutada. Üleüldse oli meil perega sellel teemal vestlusi pigem vähe, just tunnete osas. Mina ise tundsin, et mul ei jagu sõnu enda väljendamiseks. Usun, et kogu selle olukorraga toimetuleku tegi minu jaoks palju lihtsamaks minu sõbranna koer Mila. Olin teda juba varasemalt mõned korrad hoidnud ja temasse väga kiindunud. Mina ise ega ka mu ema ei ole siiani uut koera võtnud, aga kuna minu sõbranna on ühtlasi ka ema naaber, siis on mul teda külastades tihtipeale võimalus kohtuda ka Milaga. See on väga südantsoojendav, kui keegi sind ikka saba liputades auto juurde tervitama tuleb. Koerad on nii siirad.

Tänaseks on meie Lembu lahkumisest möödas juba üle kolme aasta, kuid igatsen teda endiselt meeletult. Ma olen tänulik, et ta õpetas mulle, mida tähendab sõprus inimese ja koera vahel, väärtustama hetki looduses ja muidugi olema ka väga kannatlik. Lisaks usun, et just tänu temale valin alati võimaluse liikuda jalgsi, kuna pikkadel ja pimedatel talvedel oli just Lembu sageli peamiseks põhjuseks, miks ma üldse õue jõudsin.