3 viga, mida omaksed sureva patsiendi juures teevad. Saara Arulaane

Hooldekodus töötava arstina näen surma kui mitte igapäevaselt, siis kindlasti iganädalaselt. Ühtlasi kohtun ka omastega, kes sellest surmast puudutatud on. Kuna olen end tihti leidnud mõttelt, mida sureva inimese lähedasena ise teisiti teeks, siis jagan teile täna kolme mõtet, mis mul sageli meeles mõlguvad. Mis on need vead, mida suur osa omastest ikka ja jälle teeb?

Lähedase peatse lahkumise tunnistamine 

Omaksed ei tunnista, et lähedane hakkab surema. Seda ei saa neile muidugi tingimata süüks panna, kuna sageli ei öelda lähedastele, et nüüd tõesti ongi lõpp lähedal. Tihti ei tea seda ka arstid. Paraku on aga väga palju situatsioone, kus arstid ütlevad, et kahjuks pole enam midagi teha, kuid lähedased ei nõustu sellega. Saan sellest psühholoogiliselt väga hästi aru – kuidas saabki leppida oma kalli inimese surmaga? Kuidas saab loobuda uurimast, aitamast, edasi ravimast? Kuidas saab öelda, et jah, nüüd on kõik, kui sa ise oleksid valmis veel pool oma organitestki surevale lähedasele andma?

Veel üks uuring, veel üks raviprotseduur

Antud küsimus on väga keeruline ja surijad ning nende haiguslood on väga erinevad. Mina ise tegelen eelkõige vanurite ja tihtipeale juba dementsussündroomi diagnoosi saanud patsientidega. Mind üllatab, kui vähe omaksed lähedase haigusest teavad. Juba sügava dementsusega patsientide osas küsitakse ikka ja jälle, millised on lootused paranemisele. Inimestel puudub teadmine, et kui tegemist pole just äkilise psühhiaatrilise või neuroloogilise seisundiga, siis dementsusest ei paraneta, vaid sellesse surrakse. Samamoodi surrakse teistesse kroonilistesse, pikalt kestnud haigustesse.

Ma ei väida, et tuleks varem alla anda. Tahan öelda, et sureva inimese piinasid ei tohiks pikendada soovist teha veel viimaseid uuringuid, proovida veel ühte ravi. Arstid võivad teinekord teada, et nendest uuringutest ja ravist pole enam kasu, kuid omaste nõudmisel teevad nad protseduurid siiski ära. Kaebuseid ja kohtumõistmist ei taha keegi. Küll aga ei võida sellest surija ise. Kui uuringu tulemusest patsiendi ravi ei muutu, on see patsiendile kasutu ja tegelikult ka ebaeetiline. See on paraku üks punkt, mis sõltub puhtalt omaste võimest lähedase surmast aru saada ja sellega leppida.

Surija soovide austamine

Eriti keeruline on olukord siis, kui surija ise on veel mõistuse juures ning saab oma soove avaldada, kuid omaksed temaga ei nõustu. Need on kurvad vaatepildid. Surija ütleb, et ta on valmis edasi liikuma, aga omaksed hoiavad teda vägisi tagasi. Surija palub ravi lõpetamist, aga omaksed solvuvad ja võtavad tema tahtmist isiklikult, saamata aru, kui raske tal olla võib. Need on olukorrad, kus omaksed ei austa surija soove. Loomulikult on erandeid, näiteks suitsiidimõtetega noorte surmasoove ei peaks tõesti austama, sest tegemist on psühhiaatrilise haigusega. Enamik surijatest ei ole aga suitsiidsed patsiendid. Nad on lihtsalt valmis surmaga silmitsi seisma, seda tihti pärast pikka võitlust raske haigusega. Surija soovid on väärt austamist.

Soovitan kõigil inimestel, kelle lähedane surema hakkab, kasvõi iga päev enda jaoks aega võtta ning oma tunded läbi mõelda ja tunda. Sageli takistab lähedase peatse surmaga leppimast isiklik hirm surma ees, mis on samuti väga loogiline, kuid võib olla tõeliseks takistuseks lähedase rahulikule suremisele. Arstina olen leidnud, et rahu aitavad teha järgmised küsimused:

• “Kui mina oleksin surija asemel, siis kas sooviksin pigem selles seisundis edasi elada või surra? Kas ma sooviksin kunagi samas olukorras olla?”
• “Milline on surija praegune elukvaliteet? Kas ravi jätkamisega pikendame ta rõõmu elamisest või piinu, mida surija tunneb?”
• “Milline oleks antud lähedase jaoks kõige ilusam surm? Millist surma endale sooviksite?”

Julgus küsimiseks ja vastuste aktsepteerimiseks

Teine oluline punkt on esimesega väga tihedalt seotud. Omaksed ei julge tihti meditsiinipersonalilt ega arstidelt küsimusi küsida. Kuidas end ette valmistada, kui tegelikku infot ei ole? Vahel tuleneb mitteküsimine sellest, et justkui ei tahetagi seda informatsiooni, kuna see on tihtipeale valus. Ei soovita küsida, kas nüüd ongi lõpp, ja kui on, siis kui kiiresti see tuleb. Need vastused võivad olla väga kurvad ning tihti mõeldakse, et on parem, kui seda ei tea. Küll aga näen, et inimesed, kes neid küsimusi küsivad, on lähedase surma saabudes oluliselt paremas seisus. Nad teavad, mis neid ja nende lähedast ees ootab. Nad võivad isegi umbkaudu teada, kui kaua aega neil lähedasega on. Seda teades saavad omaksed surijaga viimaseid vestluseid pidada, sugulasi hüvastijätuks külla kutsuda ning muid organisatoorseid küsimusi arutada.

Samuti saavad omaksed surija jaoks veel midagi ära teha. Näiteks kui arst ütleb, et patsiendile oleks abiks, kui toas oleks tuhmim valgus ning vaiksemad hääled, saavad omaksed seda arvesse võtta. Olen küllalt palju näinud ka surivoodi ääres toimuvaid tuliseid vaidlusi täiesti teistel teemadel kui surija ja tema seisund. Inimesed, kes arstidelt ning muult meditsiinipersonalilt teavet küsivad ning selle vastu võtavad, on surijale oluliselt suuremaks abiks kui need, kes midagi küsida ei julge. Küsige julgesti ja kui arst väga vastata ei taha, siis küsige uuesti. Arstidena kardame samuti tihti neid vestlusi. Need on kurvad ja vahel konfliktsedki, kuid mida rohkem inimesi ausat ja konkreetset infot palub, seda paremaks need vestlused lähevad. Soovitan siinkohal ka meditsiinipersonalil veidi endasse süübida ning nende teemade peale mõelda. Kuidas soovin, et minu ja mu lähedastega sarnases olukorras käitutaks?

Räägime surmast

Viimane viga, mida omaksed tihtipeale teevad, on surijaga tema surmast vestlemise vältimine. Jah, eks siin sõltub samuti kõik haigusseisundist ja surija iseloomust, kuid mõned tähtsad küsimused, mille peaks läbi arutama, siiski on. Vanasti tahtsid nii arstid kui omaksed surija eest tema peatset surma varjata, kuid tänapäeval ei peeta seda kuidagi eetiliseks. Seda välja arvatud nendel üksikutel juhtudel, kus patsient ei saa teabest mingit kasu ning on oht, et lisandub psühhoos. Mida ausamalt suudate surijaga tema seisundist rääkida, seda lihtsam on kogu protsess. Soovitan väga konkreetselt küsida, kuidas surija end tunneb, kas ta ootab saabuvat, on ta kurb või hirmul? Need vestlused on surijale terapeutilised, kergendades tema hirmu teadmatuse ees. Need on ühed suurimad kingitused, mida surijale teha saame. Kuigi see võib meilt palju eneseületamist nõuda, siis ärme jätame neid kingitusi tegemata. Mitte keegi meist ei taha üksinda surra.

Kuulake surijat

Teiseks soovitan surijaga rääkida ka matustest ning sellest, kuidas ja kuhu ta soovib maetud saada. Kas ta soovib tuhastamist või mitte? Keda ta matusele ootab? Milline muusika seal mängida võiks? Mida peielaual pakkuda? Vahel tundub olukord ja sellest rääkimine kõrvalseisjale õõvastav, aga on väga tähtis need küsimused läbi arutada. Need on tähtsad nii surija kui omaste jaoks. Üsna sage on olukord, kus surija ise soovib oma soovidest rääkida, aga lähedased ei taha seda aktsepteerida ega kuulata. Palun võtke see aeg ja kuulake surijaid, nii on kõigile lihtsam. Omaksed teavad hiljem, et tegid kõik vastavalt lähedase soovidele, ja see annab neile rahu. Surija teab, et tema soove austatakse ja nendega arvestatakse. See annab mõlemale osapoolele lõpetatuse tunde. Vahel on vaja enne surma rääkida ka pärandusest, hooldusõigusest või muudest elukorralduslikest küsimustest. Salvestage need vestlused, kui hiljem on oht konfliktiolukorda sattuda. See teeb surma ja leinaperioodi kõigile palju lihtsamaks.

Loodan, et leidsite siit endale mõne kasuliku mõttetera. Surm on raske ja surija omane olla on mõnikord veelgi raskem. Mida paremini me selleks valmistunud oleme, seda kergemalt see läheb. Sisimas jääb see alati raskeks, kuid kui on midagi, mis meid raskel ajal aitab, tuleb sellest õlekõrrest kinni haarata. Jaksu kõigile omastele.