Veebruaris möödub aasta sellest, kui mu tädi vähidiagnoosi sai. Täpselt seitse kuud hiljem teda enam meie seas ei olnud. Tagantjärele tarkusena jaotub möödunud aasta erinevatesse etappidesse. Erinev teadmine, erinev häälestus, erinevad väljakutsed. Aega ju on Tegelikult ei olnud ma tädiga enne tema diagnoosi üldse meeletult lähedane. Käisime tal küll igakord…
Mul on siiralt hea meel, et nende pooleteise aasta jooksul, mil Räägime Surmast leht on toimetanud, on nii mõnigi lugeja ja kirjutaja mõistnud, et surmast tuleb rääkida varakult. Mida kauem me neid vestlusi edasi lükkame, seda raskemaks see muutub. Aga miks ei jõua vajalik muutus siiski ühiskonda? Vastus on lihtne….
Lähedase kaotamine on enamike inimeste jaoks üks stressirohkemaid sündmuseid elus. See võib nädalateks ja kuudeks mõtte- ning tundemaailma segi paisata, rääkimata igapäevaelu puudutavatest muutustest. Suurem osa inimesi kogeb leinaperioodil erinevaid intensiivseid tundeid, näiteks kurbus, viha, süü, tuimus, ning mängib peas läbi erinevaid „mis oleks kui…“ stsenaariumeid. Järk-järgult aga lahkunuga seotud…
Seda, et lein vajab teist inimest, kogeb enamik leinajaid. Kaotusest tingitud kurbus ja valu otsivad hingest väljapääsu ja rääkimine on üks võimalus leevendust leida. Rääkida võib nii lähedase kui ka võhivõõraga, kuid sagedamini otsib inimene abi terapeudilt. Seda eriti olukorras, kus lein tabab samaaegselt ka neid, kellele senini elu rasketel…