Vaimuliku peamiseks rolliks on saata inimest kogu tema elukaare vältel – sünnist surmani – ja toetada tema vaimulikku kasvamist. Lisaks võimaldada hingehoidu ning armuvahenditest nagu ristimine, piht ja armulaud, osasaamist.
Koguduse ja vaimuliku ülesandeks on hoolitseda oma haigete, vanade, üksikute ja eriti surijate vaimuliku toetamise eest, mis väljendub nende külastamises, vestlustes, armulaua jagamises, palvetamises ning nende Jumala sõnaga toetamises kodus, haiglas ja hoolekandeasutustes. Ennekõike peaks neile, kes on kuulunud või kuuluvad mõnda kogudusse, pakkuma võimalust vaimulikuga kohtumist. Seda eriti inimeste puhul, kes vanaduse või haiguse tõttu kirikusse ei pääse.
Ligimesearmastus kohustab kristlasi palvetama ajalikust elust lahkuva venna või õe pärast, et saada jõudu lootuses ja usus, et paluda Jumala halastuse pärast ja võita inimese loomulikku hirmu surma ees. Kirikuõpetaja ülesanne on osaleda ka surija omaste kaotusvalus ja lohutada neid kristlikus lootuses.
Kodune armulaud ja hingehoidlik vestlus
Armulaud on kui teemoon reisiteele läbi surmavalla. Kui vaimulik kutsutakse raskesti haige inimese juurde, on tema kohus haiget külastada. Armulauda väljaspool kirikut jagab reeglina kohaliku koguduse õpetaja või inimese enda soovil konkreetne vaimulik.
Haiglates või hooldekodudes, kus on hingehoidjana ametis vaimulik, võib lisaks temale inimese enda soovil armulauda jagada ka tema kodukoguduse vaimulik. Inimese omasetele võiks soovitada, et kui tegemist on mõnda kogudusse kuuluva inimesega, ei jäetaks vaimuliku kutsumist liiga viimasele hetkele. Seda seetõttu, et kui olukord võimaldab, saaks vaimulik enne talitust haige või vanuriga vestelda ning anda võimaluse pihiks.
On hea, kui talitusest võtaksid osa asjaosalise omaksed ja sõbrad või haigla toakaaslased. Oma praktikas on ühed ilusamad hetked need, kui haige surivoodi juures saavad lisaks temale armulauast osa ka lähedased pereliikmed. Surijale antakse võimalus ka ise oma soovid ja õnnistus juuresolijatele edasi anda. Kui surija on kontaktivõimetu, peab vaimulik omastega surivoodi juures palvuse.
Kui inimene ei ole usklik, aga tema või ta lähedased soovivad kohtuda vaimulikuga, on see võimalik hingehoidlikul eesmärgil. Lahkunu surma järgselt on kogudused ja vaimulikud reeglina valmis omastega rääkima ja soovi korral viima läbi ka lahkunu matusetalituse.
Surm ja kristlik matus
Kristliku arusaama kohaselt moodustavad nii elavad kui surnud üheskoos Jumala rahva ruumi ja aegu ületava osaduskonna. Kristlasi ei saa lahutada oma Issandast miski, isegi mitte surm (Rm 8:38).
Ülestõusmisusk on määrav aspekt kristlikus surma- ja matusekäsituses. Kristuse matmine ja surnuist ülesäratamine on kristlastele selge märk, et ka meile on haud uupuhkeasemeks enne ülestõusmist ja kõigi Jumala tõotuste täitumist. Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema kurvad nagu need, kellel ei ole lootust (1Ts 4:13).
Surnute matmisega väljendatakse armastust nii mahajääjatele kui ka surnule endale. Kristlased on pidanud matust armastusteoks, millest Jeesus räägib tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31–46).
Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kaduvuse tunnistamine ning tänu ja palve lahkunu eest. Suur tähendus on hingehoiul. Ei saa tõmmata piiri surija saatmise ja matuse ning matuse ja leinajate hingehoiu vahele. Matus algab mõnes mõttes juba surivoodil ja jätkub pärast lahkunu muldasängitamist mälestamise kujul. Matusetalitus toimub kas
- kolmeosalisena: ärasaatmine kodus, talitus kirikus ja muldasängitamine surnuaial;
- kaheosalisena: matusetalitus ja muldasängitamine surnuaial või
- üheosalisena: haual või krematooriumikabelis.
Pärast tuhastamist võidakse urn hauda asetada eraldi vaimuliku talitusega. Inimene loetakse kiriklikult maetuks, kui on toimunud mullapanek. Tuhastamise puhul toimub mullapanek alati enne tuhastamist matusetalitusel krematooriumi kabelis või kirikus.
Matusetalituseks ettevalmistamisel kohtub vaimulik vestluseks lahkunu omastega, mis võib toimuda kas koguduse ruumides või kodus. Vestluse käigus räägitakse lahkunu elust ja matusetalitusega seotud küsimustest. Järelehüüded võib öelda pärgade asetamise ajal või pärast matusetalitust peielauas. Kui puusärki soovitakse talitusel avada, tehakse seda kodus või kirikus. Kalmistul enne matmist puusärki üldjuhul enam ei avata. Urni haudapanekut viib vaimulik läbi siis, kui lahkunu tuhastati ja urn soovitakse vaimuliku talitusega hauda panna. Samuti saab seda teha juhul, kui matusetalitus toimus teises paikkonnas või kui matusetalitus ja muldasängitamine ei toimu samal päeval.
Matusele järgnevad tegevused
Nii nagu eespool tõdesin, ei piirdu kirikuõpetaja jaoks inimese viimsele teele saatmine üksnes matusetalitusega, vaid kokkuleppel lahkunu lähedastega eelnevad ja järgnevad sellele erinevad tegevused ning kohtumised.
Juhul kui lahkunu või perekonna sooviks on olnud tuhastamine, võib seda pärast lahkunu ärasaatmist läbi viia kas pereringis või paluda urni matusetalitust läbi viima kirikuõpetaja. Urnimatuse puhul peab arvestama sellega, et Õigeusu kirik ei soovita pidada tuhastamismatust ega osale urniga seotud talitustel. Teised kristlikud kirikud ja vaimulikud on reeglina valmis läbi viima ka tuhastamisega seotud talitusi.
Vaimulik teavitab juba matusevestluse käigus omakseid võimalusest mälestada oma pereliiget matusetalitusele järgneval pühapäeval koguduse jumalateenistusel, kuhu on oodatud osalema ka leinajad, sõltumatult sellest, kas nad on kristlased või mitte. Eraldi on võimalik lahkunut mälestada 40. päeval pärast surma, mida arvestatakse alates surmapäevast ja mida peetakse sobival palvusel või jumalateenistusel, kus soovitatavalt saaksid samuti osaleda ka lahkunu pereliikmed.
Kui lahkunu lähemad omaksed tunnevad pärast lähedase matusetalitust vajadust pikema aja jooksul oma leinaga seotud tundeid ja mõtteid jagada, võivad nad julgesti pöörduda ka kirikuõpetaja poole. Kirikuõpetaja leiab selleks sobiva võimaluse kas personaalsete leinanõustamiste ja leinagrupi näol või suunab inimese vajadusel nõustamiseks kas hingehoidja või vastava valdkonna spetsialisti juurde.
Anti Toplaan
Vaimulik ja hingehoidja
