Kuigi me ei teadvusta seda endale kogu aeg, viibime siiski igal hetkel mingis ruumis. Olgu selleks siis arhitektuurselt defineeritud nelja seina, lae ja põrandaga ehitis või looklev metsarada, millel jalutame. Kui meile kusagil väga mugav olla ei tundu, saame teha ümberkorraldusi või vahetada ruumi, milles viibime.
Mingil hetkel elus võib aga juhtuda nii, et me ei ole oma valikutes enam lõpuni vabad. Halvenenud tervis, mis sunnib meid voodisse lamama jääma, on üks neist olukordadest. Piiratud liikumisvõime puhul sõltub meie heaolu meid ümbritsevatest inimestest. Kui ka suhtlus on raskendatud ja soove on otsesõnu keeruline väljendada, tekibki olukord, kus toetaja empaatiavõimest ja ruumi tajumise oskusest sõltub paljuski see, kuidas toetatav ennast tunneb. Siinses loos toon välja mõned mõttekohad, millele tähelepanu pöörata, kui soovime abivajajale luua võimalikult mugava keskkonna.
Arhitektina tean, et tervishoiu- ja hoolekandeasutustele kehtivad eriti ranged hügieeni- ja sanitaarkaitsenõuded. See ei tähenda aga, et ruumid peavad olema kõledad. Palliatiivravist ja hospiitsteenustest on viimasel ajal õnneks rohkem rääkima hakatud. Pisitasa juurdub ka arusaamine, et need teenused erinevad oluliselt raviteenustest, mille puhul on eesmärgiks patsiendi tervise taastamine ja tema naasmine tavaellu. Palliatiivravi ja hospiitsteenuse eesmärk on patsiendi järelejäänud elupäevade võimalikult elamisväärseks muutmine. Üheks oluliseks osaks siinjuures on kindlasti keskkond, milles viibitakse.
Füüsilisel ruumil on mitmeid komponente, sh valgus, helid, lõhnad, temperatuur, vibratsioon. Lisaks ka ruumi energeetika, mille tajumisvõime on inimesiti erinev. Ühel või teisel moel mõjutab see aga meid kõiki. Vaatame neid osiseid lähemalt.
Valgus
Valgus on elu üks olulisemaid tegureid. Sellest saavad mõjutatud meie päeva ja öö rütmid, aktiivsus ja lõõgastunud olek, samuti meeleolud. Kõneski kasutame termineid nagu valguse ja pimeduse võitlus, valgustumine või vaimupimedus. Kui valguse puhul on selle võimsus lihtsamini mõistetav, ehk võimsam lamp annab rohkem valgust, siis valgustemperatuurist räägitakse vähem. Ruumi hubasuse mõttes on aga just valgustemperatuuril määrav roll. Võib kulutada hulga raha sisekujunduse ja kalli mööbli peale, kuid meeleolu võib saada rikutud, kui valitakse vale valgus. Valgustemperatuuri mõõdetakse kelvinites ja tähistatakse K tähega. Poest lambipirni ostes saab pakendilt vaadata, millise temperatuuriga see on. Mida suurem number, seda külmem valgus. Soojaks valguseks loetakse K väärtust 3300 ja allapoole. Levinumad sooja valguse lambid on 2700 K. Kui külm valgus on hea aktiivsemaks tegevuseks, siis soe valgus lõõgastab. Küünlaleek ja päikeseloojang, mis inimesele reeglina romantiliselt mõjuvad, võivad sellel skaalal jääda ca 1500 K juurde.
Valgusolukorra hindamise juures on oluline meeles pidada ka seda, et erineva tervisliku seisundi puhul tajuvad inimesed valgust erinevalt. Valgus, mis tervele ja tegusale inimesele on tavapärane, võib hapramas tervislikus seisundis olevale inimesele tunduda koormav. Lisaks on hea, kui valgus vaheldub, imiteerides päeva ja öö tsükleid, mitte ei ole kogu aeg ühtlane. Kodustes tingimustes on valguse korrigeerimine lihtsamini teostatav, meditsiini- või hoolekandeasutuses keerulisem, kuid mitte võimatu.
Helid
On olemas kahte tüüpi helisid – ühed, mida kuuleme, ja teised, mida kuulame. Esimeste puhul on tegemist fooniga, mis meid ümbritseb ja teise puhul meie endi valikutega. Fooni on raskem muuta, kuna see sõltub väga palju välistest teguritest. Kas on tegemist linnakeskkonnaga või asub inimene maal. Taaskord on oluline vahe, kas ollakse kodus või mõnes raviasutuses jne. Meditsiiniseadmete poolt tekitatav müra on oluline komponent. Reeglina on viimased siiski suhteliselt monotoonse rütmi ja sagedusega ning aja jooksul harjub nendega ära. Inimtegevusest tekitatud müra sõltub olukorra tajumisvõimest ja teinekord ka organisatsiooni kultuurist. Kas koridorist kostab valjuhäälset juttu ja kilekottidega krõbistamist või on põhifooniks hoopis vaiksed loodushääled?
Mulle isiklikult tundub võõras, kui sisenedes ruumi, kus viibib maailmaga vähem kontaktis viibiv inimene, on mängima pandud televiisor või raadio. Ka tavamõistes teadvusel mitteviibiv inimene kogeb seda maailma, ja on väidetud, et kuulmine on üks viimastest aistingutest, mis meil surmaeelselt välja lülitub. See tähendab, et ka alateadlikult kuuldu salvestub meie meele jätkuvusse. Päevapoliitiline kemplemine ja sõjauudised ei ole kindlasti see info, mille saatel ma isiklikult sooviksin siit ilmast lahkuda. Klassikaline ja vaimulik muusika, loitsude ja palvete retsiteerimine, loodushäälte salvestused, väärt autorite audioraamatud või luulekogud ja palju muud, mida kas taustaks või keskendunumaks kuulamiseks pakkuda. Ning muidugi vaikus. Seda ülimat heli jääb meil tänapäeval aina vähemaks.
Lõhnad
Lõhnafoon muutub meie elukorralduse ümber kujunemisel samuti. Tervislik seisund ja ravimite mõju esitavad tõsiseid väljakutseid füsioloogilisele funktsioneerimisele. Elementaarne hügieen on korraga muutunud protseduuriks, mis nõuab toetust ja oluliselt rohkem energiat, kui oleme harjunud. Kõik see tekitab olukorra, mis võib inimestele, kes igapäevaselt toetavas ametis ei tööta, esmahetkel ehmatav olla.
Hästi ventileeritud ruumid, õrn ja mitteintensiivne viiruk ning värsked lilled või kaseoksad annavad siin hea tulemuse. Korralik õhuvahetus on lisaks värskele õhule oluline komponent ka ruumi temperatuuri reguleerimisel. Taaskord tasub meeles pidada, et terve ja toimeka inimese kehatemperatuur ja väliskeskkonna taju erinevad oluliselt raskemas seisundis viibiva inimese tajudest.
Vibratsioonist oleks võinud rääkida juba helide juures, kuid seda võib käsitleda ka eraldiseisva komponendina. Igapäevaselt toimekalt kulgedes ei pane me teinekord tähelegi, kui palju on meie ümber vibratsiooni. Olgu selleks siis sammumüra, seadmete tööst või ukse pauguga sulgemisest tekkiv konstruktsioonide värin jne. Olles voodihaige, tajume üle kanduvat vibratsiooni kogu kehaga, mitte vaid peamiselt jalataldade või peopesadega.
Šamaanitrummi põrin võib mõjuda aga sootuks lõõgastavalt ning viia meid üle ruumi energeetika juurde. On selge, et nii palju, kui on inimesi, on ka arusaamisi, millest sõltub ruumi energeetika. Kuid ühes asjas saab kindel olla – sellel on väga suur mõju meie enesetundele. Milliste mõtetega ruumi sisenetakse? Kas endaga tuuakse kaasa hirmu, kahetsust ja süümepiinu? Või on valdavateks emotsioonideks leebe kaastunne ja heasoovlikkus? Millest räägitakse?
Haigust ja kannatust ei saa n-ö ära seletada. Pole mõtet otsida vastust küsimusele “Miks?”. Sellegipoolest tuleb lasta toetataval vabalt oma mõtteid väljendada ning mitte temaga vaielda, vaid lasta tal oma vastused leida. Küsida, mis tunded valdavad teda enda jaoks olulistel teemade rääkimisel? Kõneleja ootab empaatiat ja osavõtlikkust.
Kuidas aidata?
Püüa panna ennast selle inimese olukorda, kes seal voodil lamab. Vaata, mida tema oma vaate rakursist näeb, milliseid helisid kuuleb ja millist vibratsiooni tajub? Pole juhuslik, et osade hotellide koristajatel on kohustus toa koristamise käigus end korraks voodile selili heita, sest sel moel näevad nad seda, mida enamus hotellikülastajaid näeb. Kui vaatame voodis lebavat inimest vaid ülalt alla või paremal juhul tema silmade kõrguselt, jääb meile enamus tema poolt tajutavast ruumist tundmatuks. Võib-olla on mõni mööbliese varjamas vaadet õue või ripub laest tolmurull või juhtme ots. Kas ta näeb, kes uksest sisse tuleb, või toimub enamus tegevust tema vaateväljast väljapool? Kuidas võib teadmatus tema turvatundele mõjuda? Kuulata, mida tema kuuleb. Kas kuskil tiksub kell liiga valjult või piiksub mõni masin? On väga palju asju, mida saab lihtsate vahendite ja väikese pingutuse abil korrigeerida.
Haiglapalatit me üle värvima ei hakka. See ei välista aga võimalust tuua inimesele nägemis- või katsumisulatusse mõni tema jaoks oluline ese. Olgu selleks siis lähedaste pildid, lastelaste joonistused või mõni muu oluline detail eelnenud eluperioodist. Seintele, või veel parem lakke, saab kinnitada mõne mitte liiga intensiivse mandala või muu energeetiliselt laetud visuaali. Head on ka suuremas formaadis loodusfotod. Tasub vaid lasta fantaasial pisut lennata.
Ära ei tohi aga unustada, et kõik tehtav ja pakutav peab vastama ennekõike toetatava inimese soovidele ja tingimustele. Kui mõni soov või tahtmine on meie jaoks imelik või suisa kapriisne, tasub oma arvamus viisakalt tahaplaanile jätta. See kehtib üldisemalt toetava töö puhul, aga ennekõike surija toetamisel. Surm surija tingimustel võiks olla ideaal.
Autor: Kristjan Prii, arhitekt ja MTÜ Hingetugi hingehoidja
