Kerstini kaotuse lugu. I osa

Ma unistasin alati õnnelikust abielust. Sellest, et abiellun oma parima sõbraga ja meil ei ole iialgi koos igav. Me leiame igale probleemile lahenduse ning ei lahuta iialgi. Katkise pere lapsena oli see mul nö eesmärk omaette. Tundub nii naiivne, aga täpselt nii mul läkski.

Noored ja armunud

Leidsin juba 21-aastaselt endale inspireeriva, sügava analüüsivõimega, positiivse, intelligentse ja hea huumorimeelega sõbra. Meie vestlused olid kohe algusest peale sellised „paikapanevad“ ja kui olime otsustanud, et kõik-või-mitte-midagi, siis kolisime kokku ja hakkasime oma ühist elu planeerima. Noored ja armunud, kõik oli alles ees.

Meie kaunis abielu, millest sündis 3 last, kestis täpselt 10 aastat. Sellest kaks viimast võitlesime me abikaasa vähiga. Edukas oli u 1/3 sellest ajast, edasi kahjuks haigus süvenes ja ravimid enam ei töötanud. Ott soovis, et näeks ära meie keskmise lapse esimesse klassi astumise. Kui see oli käes, siis ta mõtles, et tore oleks ikka 35. sünnipäev novembris ka ära näha. Just nii läkski. Jõuludest ta ei unistanud.

Aeg minna

November tundus hea aeg minemiseks. November oli Otile ja kogu meie perele juba väga raske. Tegelikult oligi see üks kõige raskemaid aegu, sest Oti vaim enam ei jaksanud, aga keha hoidis veel kinni. Ta sai laste ning parimate sõpradega hüvasti jätta, ta oli valmis lahkuma. Olin igal õhtul tema juures haiglas ja iga päev tööl olles ma värisesin nagu haavaleht, sest iga kõne võis olla SEE kõne. Aga kätte jõudis detsember ja ma nägin, kuidas minu eluarmastus aina hääbus ja palus lahkumist.

Ma mõtlesin siis, et nii hea on niiviisi minna. Meie jutud said räägitud, tänasime üksteist ja elu koos oldud aja eest, tegime plaanid Oti lahkumiseks. Mul oli mitu Excelit ja to-do listi valmis edasisteks aastateks (sellest võiks lausa eraldi postituse teha). Saaks Ott vaid valust vabaks…

Aga tema viimasel päeval ma ei saanudki enam talle haiglasse külla minna, sest jäin ise väga kõrgesse palavikku. Miski mu sees sellel ööpäeval ütles, et me enam ei kohtu. Ma olin ikka mõelnud, et kas tunnen ära selle hetke, kui Ott lahkub, kas meie side ikka oli piisavalt tugev… Ja seal palavikus värisedes ma tundsin end nii halvasti, valusalt, et ma ise mõtlen, et see siis oligi see. Mõtlesin, et äkki ma võtsin ta valu üle? Tema hooldajad ütlesid, et ta lahkus rahulikult, ilma valudeta, läbi une. Rahusse. Tal oli õnnelik elu, nii ta alati kinnitas – et ta elu oli õnnelik ja tal oli kõik olemas, ta ei kahetse ühtki otsust ega hetke.

Rahu tunne pärast lahkumist

Peale seda kõne oli minu sees rahu. Väga sügav ja siiras rahu. See kõne ei olnudki nii hirmus kui kartsin, ma olin valmis ja Ott oli valmis. Pean ütlema, et umbes 2-3 nädalat olin ma peaaegu et tuim. Rahulik, kaalutletud, asjalik. Suutsin Otist mõeldes naeratada, suutsin tema sõpradega naerda ja teda meenutades olla tõeliselt õnnelik. Korraldasin vapralt koos tema sõpradega ärasaatmist. See päev oli just selline nagu ta tahtis – tema kallite inimeste kohtumine ja elu tähistamine. Iga ruumi sisenev inimene tegi mind hingest rõõmsamaks. Ma ausalt naeratasin sel päeval palju ja see tuli südamest. Kogu aeg mõtlesin, et: „Vaata, Ott, kes siin kõik on! Sinu sõbrad, õpetajad, sugulased, töökaaslased, naabrid! Vaata, Ott, kui paljud sind armastasid! Ideaalne!“

Seejärel tulid jõulud – tööl oli palju vahvaid üritusi ja hoidsime lastega end kogu aeg tegevuses. Mul oli kindel idee, et miski ei tohi ära jääda – lapsed peavad saama samasugused jõulud nagu meil kombeks oli. Meil oli Otiga täitsa palju toredaid ja lihtsaid traditsioone, käike, harjumusi. Ja seda kõike ma tahtsin nautida. Ma vist ei leinanudki kogu selle jõuluaja. Lastega me loomulikult kodus iga päev rääkisime issist, vaatasime pilte ja nutsime. Ja siis ma korrutasin neile, ja tegelikult vist iseendale, et issi soovis, et me oleksime positiivsed ja naudiksime elu. Elu on elamiseks!

Raskeks alles läks

Raskeks läks umbes siis, kui hakkas täituma kuu. Pühadeaeg oli läbi, argipäev oli… nii tühi. Kui oli aastavahetus, aastast 2022 sai 2023, siis sain aru, et peangi päriselt selle ja kõik järgnevad aastad ilma oma eluarmastuseta vastu võtma ja üle elama. Et need sõnad, mis ma talle ütlesin ja lubasin, et ma naudin elu ja viin oma unistused täide – et peangi seda kõike täiesti ÜKSI tegema. Ilma oma kaljuta. Ott oli see, kes minusse alati uskus. Palju rohkem, kui ma ise kunagi. Teda vaadates ma teadsin alati, et kõik saab korda. Me koos olime võitmatud. Meil oli nii hea elu, et tundsin, et kõik, mida me olime koos arutanud (sh surmast, elu mõttest, lastest, tulevikust jms) oli mind toonud sellesse hetkesse. Et ma olin nii tugeva ettevalmistuse saanud selleks kaotuseks ja leinaks. Me ju rääkisime kõik läbi, ma olin ju valmis. MIKS MA NÜÜD SIIS EI SUUDA ILMA TEMATA OLLA?

Kui kuu oli möödas, siis ma ei suutnud enam Otist rääkida ilma nutmata, tema pilti vaadates ma lihtsalt hüüdsin kõvasti tema nime, justkui ta ilmuks siis tagasi mu kõrvale. Ma ei maganud tema voodi poolel, ma ei istunud tema toolil. Ma istusin diivanil ja sirutasin käe välja – meil oli kombeks istuda ja isegi magada käest kinni. Ma hoidsin kätt kõrval ja karjusin: „Kus sa oled!?“. Miski minust lootis, et äkki ta näeb mind ja annab mulle märku.

Elu on ilus

Ott rääkis lastele, et ta tuleb neid vaatama. Lastel oli mõte, et võib-olla öökullina. Me jõudsime oma detsembrilõpu sünnipäevalapsele koos öökulli-kujulise padja valida ja Oti tahtel sai sinna tikitud: „Elu on ilus!“. Ta oli positiivne, alati uskus head. Tema ise muidugi pidas mind veelgi positiivsemaks kui ta ise. Ta ütles mulle juba väga noorena, et valis minu, sest olen terve, tugev ja näen kõiges ja kõigis head. Enne surma ta korrutas mulle, et ta ei kahtle hetkekski minu võimekuses ja ütles, et ma kindlasti ülejäänud elu naudiks; et ma võtaks seda kui teist võimalust. Veel ütles ta, et ma ei kiirustaks ja võtaks vastu selle, mis elu mulle pakub. See oli valus, kui ta seda rääkis ja valus on ka praegu, sest nüüd on mu suurim hirm, et vean teda alt. Mis siis kui ma ei suudagi elu päriselt enam nautida?

Tegelikult ma ju tean, et aeg möödub. Kõik möödub! Kõige pimedam on enne koitu ja õnn on mu enda kätes. Ma olen noor ja ma tean ka seda, et Ott jättis mulle 3 maailma armsamat ja erilisemat last. Nad on nii tema moodi ja samas täiesti meie kahe parimad versioonid. Nemad ongi kõige olulisemad.

Praegu on kõik nii värske ja ma ei tea, missugune on minu lein 6 kuu või 6 aasta pärast. Eks ma pean siis uuesti kirjutama ja mõtisklema. Aga tean, et isegi, kui oleksin seda kõike ette teadnud, siis ei muudaks ma midagi. Meie koosoldud aeg oli kõike seda väärt. Hetkel on mu unistus vaid see, et ma Otti veel näeks, unenäos ma mõtlen. Ma nii ootan seda ööd, ma tean, et see tuleb!

Esimene ilmumine unenäos

Lõpetasin selle jutu kirjutamise hilisõhtul ja juba sellel ööl, õigemini varahommikul nägin esimest korda peale lahkumist Otti unes. Ja justkui vastuseks minu mõttele, et pean uued aastad ilma temata vastu võtma, oli ta unes minuga, hoidis mu käest ja ütlesime mitu-mitu korda järjest head uut aastat! Unenäos oli see justkui mingi video jaoks, aga mina tõlgendan seda nii, et Ott oli sel korral ja on ka kõikidel järgnevatel kordadel minuga, elades mulle ja meile kaasa.

Peale seda sõitsime unenäos Otiga kusagile. Ta oli terve – ei mingit vähki, ei mingit valu, ainult ehe elurõõm. Ott vaatas mingit nimekirja ja ütles kuidagi hästi temalikult, et pole vaja teistelt midagi oodata, kõik  vajalik on endas olemas ja siis tekkis mul see sõnulseletamatu tunne, mis ainult unenäos tuleb… Mulle tuli sisse värske ja kerge tunne – ma teisiti seda praegu siin südatalvel ei oska seletada – minu sisse tuli kergus ja rõõm ja Ott suudles mind. See oli magusam kui mesi, kuid see oli ka see, mis mind sel hommikul äratas. Õnnepisarad tulid silmi ning püüdsin kohe uuesti magama jääda, et seda kauem nautida. Uni oli sügav, kuid Ott enam ei tulnud. Aga olin nii tänulik selle magusa hetke eest sel laupäeva hommikul 1,5 kuud peale tema lahkumist.

Aitäh, Ott!

13.-14. jaanuar 2023

Kerstini postituse järgmise loo leiat siit:

Kerstini kaotuse lugu. II osa