Berit Silvia kaotuse lugu

Kätte on jõudnud esimene jõulupüha, kui alustan kirjutamist. Mind ajendas kummaline uni, kus seisin oma elutoas, minu kõrval oli keegi sõber ja minu isa. Ma julgustasin oma sõpra leinama ja näitasin, kuidas seda ise teen. Laotasin laua peale teki, mida minu isa tihti kasutas, ning hakkasin vaikselt seda kokku lappima. Pisarad pääsesid paisu tagant valla ning hakkasin tagasi hoidmata nutma. Mul ei olnud häbi, ma olin vaba leinama. Seejärel avasin suu ja karjusin täiest kõrist, karje otse diafragmast ning mu keha lausa kõverdus sellest pingutusest. Mu isa vaatas mind, aga mu sõber ei näinud teda. Ta oli vaid viirastus, minu leina kehastus, selle teki ära viskamise eel.

Ärkan ja teen silmad lahti ning taipan, et need on kolmandad jõulud ilma isata. See on täpselt selline aeg, et keegi enam ei küsi su isa kohta midagi, keegi ei too välja toredaid mälestusi temaga ning näiliselt keegi ei arva, et sa jätkuvalt leinad. Tegelikkuses on pühad ja perega kokkusaamised magus-valusad, sest kuigi igatsed lähedasi, siis nendel hetkedel neid siiski meenutatakse. Vahel meenutan ka mina oma leina algust, sest muutis see minu elukäänakuid igaveseks.

Minu isa lahkumine koroonapandeemia ajal

Minu isa suri 2020. aasta maikuu lõpus. Kui mõtled korra tagasi, siis mis Sina sel ajal tegid? Jah, see oli just vahetult peale koroonapandeemia algust. Ma nägin viimati oma elujaatavat, aktiivset ja kõbusat isa tema 89. sünnipäeval veebruari lõpus. Ta kallistas mind kaks korda südamest, mis juhtus harva, ja muretses mu pärast, kuna mul olid terviseprobleemid. Kui märtsis tulid koroonareeglid, selgus, et peab kodus püsima ning oma eakaid pereliikmeid ei soovitatud külastada. Pidasime perega piinliku täpsusega reeglitest kinni. Aprilli keskel aga tuli mulle kõne, kus õde andis teada, et isa on viidud haiglasse insuldi tõttu. Järgnes väga pikana tunduv ja segane poolteist kuud.

See uudis lõi jalad alt sõna otseses mõttes. Vajusin nuttes põrandale ja aina kibedamaks muutus valu, kui jõudis kohale ka teadmine, et ma ei saa mitte midagi teha. Ma ei tohtinud kokku saada oma õdede ja emaga, ei sõprade ega lähedastega. Me ei tohtinud isa haiglasse vaatama minna, me ei tohtinud talle haiglasse asju ega pilte endast saata ja see nimekiri ainult pikenes, kõigest keelatust, et koroona ei leviks. Ainuke vahetu tugi oli elukaaslaselt, kellega nüüd 24/7 koos olime. Navigeerimine paralleelselt tööl koormuse suurenemisega, kuna üleminek distantsile vajas kiiret tegutsemist. See oli nagu väike mull, kus päevad ja ööd olid ühtlaselt valusad, rutiin tappis ja kõik inimesed olid maamunalt kadunud. Tegelikkuses vaatasin ekraanilt vaid mälestusi minevikust nagu filmis Tähtedevaheline (Interstellar). 

Seisund ei paranenud

Iga paari või mõne päeva tagant helistas ema haiglasse ja küsis isa seisundi kohta, kõned olid lühidad ning segased. Olles ise kõik parajas šokis ei saanud ma päris lõplikult aru isa seisukorrast, ei tema taastumise võimalustest ning polnud ettekujutust tegelikkusest. Pärast mitmeid nädalaid sarnases tsüklis eksisteerides küsiti haiglast, et kuhu soovime isa edasi saata. Tema seisund ei ole paremaks läinud, ta oli osaliselt halvatud, kõnest keegi aru ei saanud, tõrges personali suhtes ning neil ei olnud ettekujutust, kas ta meeleseisundilt on päris kohal.

Hooliv personal toetamas minu isa tema viimastel päevadel

Meie kindel ühine otsus ema ja õdedega oli EELK Tallinna Diakooniahaigla. Ka minu vanaema, paar aastat enne isa surma, veetis oma viimased tunnid seal ning sealsed inimesed olid nii hoolivad. Kui isa sai endale seal koha, siis toimus tohutu muutus. Haigla personal oli valmis meiega tegema videokõnesid ja saime isa läbi videopildi näha. Ema sai kirjutada paar kirja, mida personal isale ette luges. Nägin isa, ta oli kõhn ning piisas paarist pilgust, kui sain aru, et seis on halb. Haigla õde kiitis meie isa ja ütles, et ta saab aru ning isegi proovib nendega jutustada, kuigi kõnest polnud väga võimalik aru saada.

Mäletan, et ühes videokõnes isa rääkis sealse personaliga, kes ütles, et ta ei saa kahjuks aru, mida härra soovib öelda. Meie läbi pisarate naersime, sest saime kohe aru, et isa kiitles, et ta on Harjumaa jahiseltsi auliige. Ühel hetkel pidin ise haigla vastuvõtulauda isale ostetud ravimeid viima, mis lisas tohutult õli tulle. Ma istusin pikalt haigla hoovis pingi peal ja nutsin, kuna teadsin, et isa on just selles majas, kuid teda pole võimalik näha. Pidevalt muretsedes, et mida ta tunda võib, kas ta on kurb, et miks pere pole vaatama tulnud, kas tal on valus…

Hakkasin leinama oma isa

Lein hakkas peale ühel mai hommikul, saime kõne haiglast, et isa hakkab surema ning kui soovime teda veel enne näha, siis oleme oodatud haiglasse. See oli uskumatu nii mitmel tasandil. Mulle ei olnud siiski kohale jõudnud, vaid lõpuni välja lootsin, et ta paraneb. Teisalt, lõpuks ometi on võimalik teda päriselt näha pärast veebruari. Ma siiani kiidan neid haigla inimesi taevani, et nad nii vastutulelikud ja inimlikud olid. Pärast korralikku desinfitseerimist ja vajaliku kostüümi selgapanemist, jõudsin mina esimesena isa kõrvale. Ta ei olnud enam kontaktne ja ta nägi välja nõrk. Mitte keegi polnud mind ette valmistanud, milline näeb välja surev inimene. Kuid ta oli minu armas isa, ma rääkisin temaga juttu ja paitasin ta pead. Hiljem jõudsid kohale ka mu ema ja õed ning üheskoos veetsime isa ümber tema viimased tunnid.

Uskumata taevasse minekut või reinkarnatsiooni või vaime, siis jäi isa surmast meiega üks lugu. Mäletasime õdedega, et viimases videokõnes oli personal maininud, et isa tahab koju ning oli isegi pakkunud altkäemaksu ühele õele, et ta teda koju sõidutaks. Rääkisime omavahel, et tundub, et ta ei saa koju minna, kui meil uks lukus. Nii, et õde helistas oma pojale, kes läks ja tegi koduukse lahti. Kui uks oli lahti tehtud, siis isa tegi oma viimased hingetõmbed, ma paitasin tema pead ja ütlesin, et ta võib nüüd koju minna ja ta läks.

Isa leinamise protsess

Kätte on jõudnud esimene mai, kui lõpetan kirjutamist. Mitte kõik inimesed ei saanud koroonapiirangute ajal oma lähedasi nende lõpus näha nagu meie. Kutsun üles jagama oma kogemust, see võib olla üks oluline samm oma leinaga toimetulekul. Tulles tagasi oma unenäo juurde, siis üks metafoorne tekk on ära visatud. Aga neid “tekke” on veel ning lein käib minuga kaasas. Olen aru saanud, et pean laskma endal leinata, mälestada ja võtan selleks ka aja maikuu lõpus, kui on isa surma-aastapäev. Olla vaba leinama, just seda soovin ka teile. Jätan teiega ka ühe luuletuse, mis meie perele pisut lohutust pakkus.

Oskus surra
Jan Brzechana

Oskus surra – see on oskus aega valida ja kohta.
Kohatu on surra siis, kui kevad suve algust kohtab.
Inimene unistanud kaunist suvepuhkusajast
mägedes või supelrannas või Mazuri metsamajas,
siis ent äkki – mina surnud. Matused ja haual itkud.
Sellist surma nimetaks ma lausa taktituse tipuks.

Oskus surra – see on oskus aega valida ja kohta.
Kohatu on teha matus siis, kui sügis metsas ohkab.
Ma ei taha, et mu matjad, toonud mulle kena pärja,
nekrolooge sõnastades saaksid sajus läbimärjaks
ja et minu surma tõttu grippi põdema nad peaksid,
nii et minu mälestustki tagantjärgi aina neaksid.

Oskus surra – see on oskus aega valida ja kohta.
Hauakaevajal on raske siis, kui kõikjal lund on ohtralt.
Külm on jaanuar, aga veebruar hoopistükkis nõnda käre,
et vaid mühak teisi sunnib käima oma kirstu järel.
Ma ei tahaks, et mu sõbrad, eluaeg kes käind mu kõrval,
viimses austusavalduses ära külmetaksid kõrvad.

Kevad õige aeg ja koht on. Kevad omab taktitunnet,
milles rahulikult jääda võid sa igavesse unne.
Üle surnuaia kevad heiskab puude värske rohe.
Leingi haihtub hõrgas tuules peaaegu otsekohe.
Kevadjoovastuses surm on tõik vaid, mida korraks mainid.
Sellepärast manalaga venitada püüan maini.