Oma esimese matusekõne pidasin umbes kakskümmend aastat tagasi tädimehe matusel. Ma ei olnud küll vastutav tseremoonia läbiviimise ega kõnepidamise eest, kuid tundsin hinges soovi midagi omalt poolt inimesele teele kaasa öelda. Mulle ei meenu täpne sõnastus, aga kuna tegemist oli kapteniga, siis mäletan end kasutamas metafoori taevasest laevastikust, mida vana…
Uus kooliaasta on alanud ning pole vist paremat aega, et kirjutada, kuidas surma teema eksisteerib koolikeskkonnas. Kes on juba pikaajalisem jägija, see teab, et käin erinevates koolides õpilastega surma ja leina teemadel rääkimas. Paar aastat tagasi intervjueerisin sellel teemal õpilasi, millest sai siin lehel ka kirjutatud. Nüüd on aga aeg…
Kui keegi, keda armastame, sureb, jääb meie juurde midagi nähtamatut – mälestus, tunne, sõnad, lõhn, pilk. Aga sageli soovime, et jääks ka midagi käegakatsutavat. Midagi, mida saaks hoida, vaadata, kallistada. Midagi, mis aitaks uskuda, et nad pole lõplikult kadunud. Mälestusesemed – olgu need füüsilised objektid või digitaalsed lahendused – aitavad…
Matusemuusika on üks olulisemaid elemente ärasaatmisel. See ei ole lihtsalt taustheli – see on sügavalt isiklik, tähendusrikas ja sageli lausa hingepuudutav osa lahkumise rituaalist. Olgu tegemist kirikliku teenistuse, ilmaliku tseremoonia või hoopis koduse ärasaatmisega, aitab muusika luua meeleolu, vahendada tundeid ning anda sõnadeta edasi seda, mida vahel on raske välja…
Ilmselt on paljudel meil see kogemus – oled matustel, kõik on vaikne ja tõsine, kuni mingi täiesti suvaline situatsioon ajab nii pööraselt naerma, et lõpuks lipsab ikka üks turtsatus välja. Ja siis see pilk. See konkreetne tädi kelle silmad ütlevad selgelt: “Surm ja nali ei käi kokku.” Aga vot mina…
Hiljuti sattusin Hispaanias olukorda, kus sain olla toeks oma elukaaslase sõbrale Elenale*, kes oli kaotanud oma ema. Uudis lahkumisest tuli ootamatult ja ühel õhtul pärast tööd ütles elukaaslane, et läheb Elenat toetama, ja küsis, kas soovin kaasa tulla. Loomulikult – kui võib. Ilma ette teadmata ootas mind ees kogemus, mis…
Matused on hetk, mil lahkunu austamiseks viiakse sageli lilli – olgu need üksikud lõikelilled, leinakimbud või -pärjad. Lilled sümboliseerivad armastust, austust ja hüvastijättu. Kui seda artiklit ette valmistama hakkasin, pabistasin, et maht ei tule täis, sest palju ikka sellest kirjutada on. Ma eksisin – see osutus nii huvitavaks ja mitmekülgseks…
Seekordne artikkel räägib sellest, kuidas tulla toime suitsiidileinaga. Artikli sisu võib olla häiriv. Kui tunned, et vajad vaimset tuge, helista SA Kadunud ja Aitan Eestit MTÜ suitsiidiennetusnõustamise liinile 661 6776 (avatud ööpäevaringselt), Eluliinile 655 8088 (avatud 19:00 kuni 7:00) või emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonile 116 123 (igapäevaselt 10:00 kuni…
Ilmselt on enamus meist peielauas kuulnud ütlust: „No kui muidu ei võta, siis kadunukese mälestuseks ikka.“ See justkui süütu traditsioon peegeldab midagi palju sügavamat – viisi, kuidas me kaotusega toime tuleme. Lein on valus ja ettearvamatu protsess, mis toob kaasa tühjuse, mida kipume instinktiivselt täitma. Alkohol tundub paljudele lihtne lahendus…