detsember 1, 2022
Oli ilus juunikuu suvehommik, täpsemalt 7. juuni 2009. Sain telefonikõne ema töökohast: “Mariliis, su ema kukkus kokku ja viidi haiglasse.” Ma ei osanud midagi halba aimata, sest ema oli aeg-ajalt ikka oma kõrge vererõhuga arsti juurde sattunud. Läksin Haapsalu haiglasse üsna rahuliku südamega, istusin ootesaalis. Ühel hetkel nägin kaugemalt kanderaamil kedagi lähenemas. Kanderaamil oli minu …
Lugesin läbi ja mõtlen, et selliseid asju peabki kirja panema. Oma lapse kaotus on väga raske ja valus. Olen kaotanud…
Mõtted ja soovitused igati asjakohased. Siiski soovitaks nii pealkirja kui ka osaliselt sisu sõnastada empaatilisema hääletooniga. Juba öeldes "3 viga,…
Väga südamlik kuulda kuidas olete seekord plaaninud mälestada teda. Andis indu ka oma isa sünnipäeval see aasta teisi utsitada, et…
Maris, sinu kirjutis on nii hingeminev, nii ehe, seda igatsust on tunda igas üksikus sõnas. Ja see kurbus ja kaotusvalu…
Milline kokkusattumus! Mina mõned päevad tagasi sain ka oma digitaliseeritud lapsepõlvevideod kätte. Jah, kahjuks kõiki, kes nendel videotel on, enam…