Selle postituse kirja panemine hakkas pihta juba mitmed kuud tagasi, aga valmis sai ikka viimasel minutil. Mida lähemale ma enda loo kirjutamises matuse teemale jõuan, seda raskemaks läheb. Mitte ainult sellepärast, et valus on meenutada, vaid ka selle tõttu, et mida lähemale matusele, seda vähem ma mäletan. Õe matusepäevast ei…
Postituses „Aasta ilma õeta“ kirjutasin, kuidas ennast toetanud olen, et õe leinaga paremini toime tulla. Üks inimene, kes mind aitas, oli Helen Haava, kelle juures käisin traumahingamises. Oma kogemust eelpool mainitud postituses ka kirjeldasin ja ütlesin, et ma ei oska seda kõike ise lahti seletada ning üks hetk Helen kirjutab…
Kui seisad silmitsi esimeste pühadega peale lähedase surma, siis paratamatult tähendab see emotsioonide virr-varri. Kui varasematel aastatel on Sinu pere tähistanud jõule suurelt siis võimalik, et see aasta tasub plaane veidi kokku tõmmata, et kogu jõulutrall justkui suure lainena üle teie peade ei lööks. Arutage, mis oleks kõige olulisem teha…
Varasemates postitustes olen kirjutanud kuidas ja kellele helistasin, kui õe surmast teada sain ja kuidas iseeneslikult sõna levis. Kaastunde avaldamise postituses rääkisin põgusalt ka inimeste huvist ärasaatmise vastu ja üllatusest minu jaoks, et ka internetis on eraldi portaale, kus kaastundeavaldusi üles riputatakse. Aga mitte ainult kaastunde avaldused ei ole need,…
Pärast lähedase surma hakkab pihta üks lõputuna tunduv asjaajamine ja seda saadab pidevalt ängistav tunne, et ma pean suutma olla asjalik sellise valuga, mis vaevu laseb hingata. Leinale omaselt on väga raske vajalikku infot ka töödelda ja talletada. Kui olin suutnud ennast veidigi koguda, siis kuulasin lindistatud arsti kõne lõpuni…