Sireti suitsiidi kogemuslugu

Seekord jagan ma teiega lugu, mis leidis aset 29 aastat tagasi. Oma venna kaotuse lugu oli oluliselt lihtsam kirja panna, kui seda siin. Ma ei saa teiega jagada lahkunu nime ega rääkida väga täpselt sellest, mis juhtus. Kes teab, see teab. Püüan kirja panna endaga toimunu ja teen seda seepärast, et ka see lein sai mingis mõttes lihtsalt endasse peidetud ning jäi ilmselt korralikult läbi elamata. Kuidas ma seda tean? Tean seda, kuna käisin sel aastal kohas, kus see kõik juhtus ja mu keha reageeris järjekordsele, kunagi läbi elatud, hingelisele traumale.

Return to innocence

Oli 1994. aasta juuli keskpaik. Ilmad olid kuumad ja mina nautisin koos teiste noortega suve. Sain meie seltskonnast hästi läbi ühe noormehega, kes hakkas mingist hetkest alates rääkima võimalikust enesetapust, näidates kuuli, mis ühel päeval läbi tema pea lendab. Jagasin kuuldut sõbrannaga, kellele sama noormees oli öelnud, et kui tema plaan teoks saab, olen süüdi mina. Ma ei tulnud tol hetkel selle pealegi, et täiskasvanuid teavitada, vaid püüdsin omaenese tarkusega hakkama saada. Püüdsin mõista ja tema jaoks olemas olla. Meie eelviimane vestlus toimus telefoni teel, kõne lõpus jäi kõlama noormehe poolt mängima pandud Enigma „Return to Innocence”. Mõni päev hiljem seisis ta mu kodu esikus, ulatas mulle oma käekella ja nahkse kaelaehte sõnadega: „Täna on see päev!”

Paanika ja otsingud

Noormees lahkus. Ma ei teadnud, kuhu ta suundus, ega ka seda, mida teha või kellele teatada. Ka sel hetkel ei tulnud mulle pähe, et peaksin sellest mõnele täiskasvanule rääkima. Miks küll ometi? Ma ei tea!

Olen oma olemuselt kriisiolukorras tegutseja. Ma ei seisnud nõutult koridoris kuigi pikalt. Helistasin sõbrale, lootes, et tema võib mind aidata. Algasid otsingud. Poisid sõitsid läbi kohti, kus olime kõik koos aega veetnud, kuid asjatult. Jõudsin lõpuks arusaamisele, et pean noormehe vanematega kontakti saama. Nende kodune telefon ei vastanud, mobiiltelefone ei olnud ja vanemate töökohta helistades selgus, et nad viibivad pealinnas. Ainus lootus oli noormehe vanem vend, kelle tabasime alles õhtul. Temal oli veel üks mõte, kust võiksime  otsida. Ja seal ta oligi.

Jäta tuli põlema mu aknas

Hingasime kergendatult, sest noormees oli elus. Ent see kohtumine ei läinud nii nagu me lootsime. Noormees nõudis meie lahkumist. Ütles aja, mil võime tagasi tulla, vastasel juhul peame teda hiljem metsast otsima hakkama. Lahkusime usus ja lootuses, et noormees rahuneb. Tulime öeldud ajal tagasi ja hingasime valgustatud akent nähes ja valju muusikat kuuldes kergendatult. Majja sisenedes tungis mu meeltesse juba tuttav surma lõhn – viinahais. Me jäime hiljaks…

Ta lasi end maha 

Mida edasi teha? Helistada hädaabinumbrile, aga kust? Naabrid, kellel telefon oli, elasid mitme kilomeetri kaugusel. Väljas oli öö ja sealne piirkond minule tundmatu. Noormehe vend istus rooli ja vajutas gaasi. Mingil hetkel tundsin, et pean oma käe talle põlvele panema. Hiljem selgus, et see liigutus päästis meie mõlema elud. Kõne politseisse tuli teha minul, sest noormehe vend ei olnud selleks suuteline. Ja mida minagi öelda oskasin peale selle, et: „Ta lasi end maha!”

Järgnes ootus. Küsimustele vastamine. Toimetulek iseenda hirmu ja vabasurma läinud lähedase kaotusest tuleneva šokiga. Teel tagasi linna pidime kohtuma noormehe vanematega…

Mis juhtus minuga?

Ma süüdistasin ennast. Noormees ju ütles, et kui nii läheb, olen mina süüdi. Tegelikult ei olnud, aga toona ma seda ei teadnud. Ma süüdistasin ennast, et ma õigel ajal kohale ei jõudnud. Aga kas ma oleksin ka tegelikult saanud juhtunu ära hoida? Ilmselt mitte.

Enne matusepäeva toimus meil koos sõpradega mälestusõhtu, kus ma mingi hetk suurest pingest minestasin. Matusepäevast on mul meeles vaid mingid episoodilised hetked…

Enda arust talusin ma vapralt kõiki linnas levivaid kuulujutte. Miljon erinevat versiooni, millest ükski polnud tõde. Oli neid, kes süüdistasid mind, ja oli neid, kes leidsid, et mängin ohvrit loos, mis ei olnud justkui üldse minuga seotud. Taaskord, nii nagu ka venna surma ajal, ajasin selja sirgu ja läksin enda arvates eluga edasi. Tegelikult oli seda aga 16-aastase jaoks liiga palju. Järgnes suitsiidikatse. Taaskord hakkasid linnas levima kuulujutud, millest kõige enam tegi haiget ühe meditsiinitöötaja kommentaar: „Tahab lihtsalt tähelepanu!”.

Kaks aastat naeratavat raskust

Esimene poolaasta 11. klassist jäi mul põhimõtteliselt käimata, kuna ärevus läks nii suureks, et hakkasin inimesi kartma ega suutnud seetõttu enam kooli minna. Ma ei julgenud uinuda, sest ma nägin kogu aeg unes, kuidas too noormees mind enda juurde kutsus. Järgnes ambulatoorne ravi Tallinnas, kuhu vanemad mu tuttava soovitusel saatsid.

Teadsin juba toona, kuidas oma valu naeratuse taha peita. Ma ei teinud oma ravi lõpuni. Ainus, mida ma vajasin, olid mu vanemad ja kodu. Teisest poolaastast läksin kooli tagasi ja keskendusin mõtete mujale viimisele läbi õppetegevuse, mis toimis nii ja naa.

See raskustunne mu hinges oli kogu kehas füüsiliselt tuntav. Mulle meenub sellest ajast üks erandlik õhtu, kui sõber mu välja viis ja ma tundsin, kuidas raskus õlgadelt sõna otseses mõttes maha kukkus. Mäletan seda õnnetunnet ja mõtet, et lõpuks ometi saan ma jälle hingata. Järgmisel hommikul oli aga kõik jälle samamoodi – kurbus, raskus, väsimus.

Ka seekord olin ma oma valu ja leinaga üksinda. Mitte sellepärast, et keegi ei osanud aidata, vaid sellepärast, et ma ei lasknud. Süütunne ütles, et see ongi minu karistus – lunastuse saamiseks tuleb kogu valus teekond üksi läbi teha. Ja ma tegingi. Vaikides, see tähendab sel teemal mitte rääkides, ning naeratades.

Igal asjal on põhjus

Mul on nii kahju, et ma ei teadnud toona, mida teha või öelda. Ma ei oleks päris aus, kui ütleksin, et olen leppinud sellega, mis juhtus. Saan aga öelda, et see kogemus on andnud mulle mõistmise, miks inimesed vabasurma valivad. Elu on õpetanud ka märkama ning õigeid küsimusi esitama, mistõttu usun, et ehk on mõni hing saanud ka päästetud.