Eestis räägitakse viimasel ajal üha rohkem puumatusest. See kõlab paljudele looduslähedaselt ja isegi lohutavalt. Kui valida urn ja tuhk, siis tundub mõte puust ja selle kasvamisest mõnikord helgem kui kivist tähis. Samas on see teema selline, kus ilusad sõnad ja päris elu ei kattu alati iseenesest.
Kui ajalukku korraks tagasi vaadata, siis eestlase jaoks pole looduslähedane matmine tegelikult uus mõte. Enne tänapäevast kalmistukorda maeti sageli kodu lähedale, maale ja talukohta. Tänased kalmistud on toonud juurde ühise ruumi, ühise korra ja ühiselt hoitava väärikuse. Puumatus toob selle vana instinkti justkui uuesti lauale, aga tänases maailmas peab see mahtuma selgete reeglite ja vastutuse sisse.
Loodusmatused Uus-Meremaa näitel
Uus-Meremaal nägime, kuidas loodusmatus on päriselt korraldatud. Meil jäi silma üks asi, millest Eestis veel harva räägitakse – loodusmatused, inglise keeles natural burial või green burial. See ei ole lihtsalt metsas matmine või ilus sõnakõlks. See on üsna konkreetne valik, kus reeglid ja eesmärk on selged: võimalikult vähe võõrast materjali maapinda ja võimalikult looduslik keskkond hauaplatsi pinnal. Paljude jaoks on see sama lihtne nagu igas muus eluasjas. Kui elu jooksul proovid vähem prügi tekitada ja rohkem loodust hoida, siis tahad, et ka viimane samm oleks samas vaimus.
Üks konkreetne näide on Aucklandis asuv Waikumete kalmistu, kus on eraldi loodusmatuste ala. Seda kirjeldatakse kui kohta, kus ökoloogiline lähenemine käib koos elupaiga taastamisega, taimkatte kujundamise, võõrliikide ohjamise ja kohalike liikide toetamisega. Kui kalmistu on suur ja ruumi kasutatakse palju, siis on loogiline, et osa alast tehakse selliseks, mis töötab ka looduse seisukohast, mitte ainult inimese plaani järgi.
Siin tuleb Uus-Meremaa üks huvitav eripära. Seal tegutseb mittetulundusühing Natural Burials, kes nõustab omavalitsusi ja sertifitseerib loodusmatuste alasid ning ka kirstutegijaid, kivimeistreid ja matusekorraldajaid nende standardite järgi. See annab teemale usaldusväärse raami ja aitab hoida ühtset loogikat, et loodusmatus ei muutuks lihtsalt loosungiks.
Puumatus, loodusmatus ja mälestuspuu ei ole üks ja sama
Kõigepealt tasub üks segaduskoht ära lahendada. Puumatus, loodusmatus ja mälestuspuu ei ole üks ja sama.
Mälestuspuu võib olla lihtsalt taim või puu, mis kannab tähendust, ilma et põrm oleks selle juures. Puumatusena mõistetakse enamasti seda, et tuhastatud põrm maetakse koos taime või puuga samasse kohta. Loodusmatus on laiem mõiste, kus ala on kujundatud nii, et sekkumine oleks minimaalne ning materjalid ja tegevused oleksid piiratud.
Just see “piiratud ja selge” on Uus-Meremaa kogemuse suur väärtus. Reeglid on lahti kirjutatud ja see vähendab segadust.
Puumatuses on üks ilus koht ja kaks praktilist küsimust
Puumatuse juures mõeldakse sageli automaatselt taime või puu istutamisele. Siin tuleb üks oluline detail. Tihti on taimede ja puude kujundamine haldaja kontrolli all. Kui iga pere paneb oma taime või puu just sinna ja just sellise, nagu tahab, on mõne aasta pärast ala täiesti teistsugune, hooldus muutub keeruliseks ja kõik liigid ei pruugi kohale sobida. Seepärast on reeglites sageli kirjas, millised taimed või puud on lubatud, kas üldse on lubatud ja kuidas ala ajas taastub. Siis kaks praktilist küsimust, mida tasub puumatuse juures endalt küsida.
Üks on täiesti inimlik ja psühholoogiline. Mis saab siis, kui “see” puu ei jää ellu. Kui mälestus seotakse ühe konkreetse elusorganismiga ja see kuivab, murdub tormis või jääb haigeks, võib see mõjuda lähedasele ootamatult valusalt. Mõne jaoks on see nagu uus kaotus. Selle vastu aitab kokkulepe. Kas istutatakse uus taim või puu, kas mälestus on seotud koha, mitte ühe puuga, ja kas koht jääb leitavaks ka siis, kui loodus muutub.
Teine on keskkonna ja praktilise toimimise küsimus. Tuhk on mineraaliderikas ja võib olla tugevalt aluseline. Kui see pannakse ühte punkti ja väga noore taime või puu juure lähedale, võib see taimele stressi tekitada. Kremeerimistuhk võib tõsta mulla pH-taset ja muudab soolade ning toitainete tasakaalu. Siin on aus öelda, et “tuhk ei tapa taime automaatselt”, aga kogus ja paigutus loevad. Seetõttu on paljudes toimivates süsteemides rõhk just korraldusel ja juhistel, mitte ainult ideel.
Loodusmatuse mõte on lihtne, aga reeglid on põhjusega
Loodusmatuse mõte on lihtne. Kõik, mis maetakse, peab ka päriselt lagunema. Seepärast ei lubata loodusmatuse aladel tavaliselt plastikut ega sünteetikat, tugevasti lakitud või värvitud pindu, metallist detaile ja muid materjale, mis jäävad pinnasesse püsima. Ka riiete puhul eelistatakse looduslikke kangaid, mitte tehismaterjale.
Kui soovitakse metall- või kiviurni matta, siis loodusmatuse alale see üldjuhul ei sobi. Sellisel juhul tuleb valida teine ala, kus püsivad materjalid on lubatud, või kasutada biolagunevat urni, kui loodusmatuse ala seda võimaldab. Loodusmatuse loogika on tegelikult väga praktiline. Kui eesmärk on hoida kemikaalid ja püsivad materjalid maast eemal, siis palsameerimine, plast, sünteetika ja suured metallosad ei sobitu selle mõttega.
Kivi ja piire ei ole tavaliselt selle loo osa
See on koht, mis paljusid üllatab. Loodusmatuse alal ei pruugi olla lubatud tavapäraseid hauatähiseid, hauakive ega plaate. Mõte ei ole inimest ära peita. Mõte on hoida ala ühtse ja taastuvana, nii et matmisala ei muutuks ajas kiviväljaks.
Mõnes kohas on selle asemel eraldi mälestusplaadi ala või ühine mälestuskoht. Nii jääb inimese nimi alles, aga plats ise püsib loodusliku üldmuljega.
Hauaplatsi valik ei pruugi toimida samamoodi nagu meile harjumuspärane
Loodusmatuse korraldus on sageli teistsugune ka ruumikasutuse mõttes. Matmiskohad määratakse järjest, et ala oleks hästi hallatav ja et ei tekiks tühikuid, katkiseid mustreid ja keerulist hooldust. Mõnes süsteemis on võimalik ette broneerida, aga see ei pruugi toimida samamoodi nagu tavapärase hauaplatsi valik. Sellise lähenemise eesmärk on hoida ala looduslik ja korrastatud, seega peab ka planeering olema selge ja ühtlane.
Märgistus ja register on päriselt oluline. Kui loodusmatuse alal ei ole kivi või suurt tähist, peab olema muu viis, kuidas koht on hiljem leitav. Uus-Meremaa loodusmatuse juhendites on see lahendatud nii, et matmiskohad seotakse registri ja kaardiga ning vahel kasutatakse ajutist markerit, millele on samuti piirangud.
Kuidas see toimib mujal
Kui vaadata kohti, kus “looduslik urnimatmine” on süsteemina kaua toiminud, siis enamasti on see haldaja poolt juhitud ja kindla korraga. Saksamaal on näiteks metsakalmistute mudel, kus matmine toimub biolaguneva urniga ning kogu korraldus on seotud haldajaga, mitte pere juhusliku tegutsemisega.
Uus-Meremaa loogika oli sama, ainult teise näoga. Mida looduslikum väljanägemine, seda selgemad on reeglid materjalide, tegevuste ja halduse osas. See võib tunduda vastuoluline, aga tegelikult on see loogiline. Kui tahad, et ala püsiks looduslik, peab keegi hoidma piire, muidu muutub see kiiresti segaseks.
Eesti vaade
Eestis ei ole puumatus eraldi matmisviisina seaduses lahti kirjutatud. Praktikas tähendab see, et lahendus sõltub kalmistu haldaja reeglitest ja kokkulepetest. Teenust küll juba pakutakse, aga lahendused on eri kohtades erineva selguse ja korraga.
Meil on ka teistsugune loodustaust. Eestis on paljudes kohtades tasane maastik ning pinnas on sageli kas paekivine või liivane. See teeb mõne asja lihtsamaks ja mõne teise teravamaks. Liiv käitub ühtmoodi, paekivi ja õhuke mullakiht teistmoodi ning taime või puu ellujäämine sõltub siin samamoodi kohast, mitte ainult soovist.
Rahulik ja lohutav tee
Me ei pea kõike üle võtma. Aga Uus-Meremaa näitab hästi, kuhu suund võib liikuda, kui ruum on piiratud, inimeste ootused muutuvad ja tahetakse, et plats oleks lihtsam ja rohelisema jalajäljega. Kui reeglid ja valikud on inimesele selgelt lahti kirjutatud, tekib vähem segadust ja vähem pettumust. Uus-Meremaal tehakse seda üsna otse ja lihtsas keeles ja see on juba pool võitu.
Lõpuks ongi see teema pigem küsimus valikust ja kokkuleppest. Puumatus ja loodusmatus võivad olla väga rahulik ja lohutav tee, kui inimene teab ette, mis on lubatud, kuidas koht hiljem leitakse ja mis saab siis, kui loodus teeb oma töö omal moel. Need küsimused ei tee otsust raskemaks. Need teevad otsuse kindlamaks.
Autor: Ingrid Nahkor
Maailma kalmistud sari
