Puudutus, mis loeb: haptonoomia roll elu lõpus. Jane Kaju

Elu lõpuhetked võivad olla äärmiselt tundlikud ja emotsionaalsed, kuid kas olete kunagi mõelnud, kui suurt mõju avaldab meile lihtne puudutus? Selles artiklis uurime, kuidas toetab füüsiline kontakt empaatiat ja lähedust ning miks on need hetked ka elutee lõpus äärmiselt olulised. Loodetavasti on see kirjutis abiks nii elu lõpus oleva inimese lähedastele kui ka tervishoiutöötajatele.

Tagasi sünni juurde

Lapse sündides rõhutatakse ikka ja jälle, kui oluline on füüsiline kontakt vastsündinu ja vanemate vahel. Uus teadmine ei ole ilmselt ka, et see mängib lapse arengus väga olulist rolli ning kontakti puudusel võib lapsel tekkida erinevaid vaimseid ja füüsilisi probleeme¹. Lapsena hoitakse ja kallistatakse meid enamasti ikka, kuid mida vanemaks saame, seda vähemaks neid puudutusi jääb. Üsna pea olemegi vanuses, kus otsime füüsilist kontakti sõpradelt ja elukaaslas(t)elt. Kui neid ei ole, jääb meil sageli ka puudutustest vajaka. Eakate puhul on füüsiline kontakt isegi lähedastega tihtipeale väga napp, mistõttu on paljud neist ka füüsilise kontakti vaeguses². Kui inimene haigestub raskelt või on juba elu lõpusirgel, siis puudutusi peaaegu ei olegi. Tihti on põhjuseks asjaolu, et lähedased kardavad. Kardavad, et nad teevad liiga. Kardavad ehmatust, kui nahk ei ole enam nii pehme ja soe kui varem. Patsient on muutunud justkui kujuks muuseumis, mida tohivad puudutada vaid sealsed töötajad ehk arstid, õed ja hooldajad.

Puudutuste vaegus tuli väga hästi esile pandeemia ajal, kui paljud inimesed, mitte ainult haiged ja eakad, viibisid isolatsioonis ning ainsaks leevendajaks võis nii mõnelgi juhul olla vaid lemmiklooma kohalolu. 

Tervishoiutöötajate hirmud

Viies läbi tervishoiutöötajatele suunatud koolitusi, küsin neilt puudutuse teema juures alati millal oli viimane kord, kui nad puudutasid patsienti ilma, et see oleks toimunud mingi läbiviidava protseduuri käigus. Küsimusele järgneb peaaegu alati vaikus. Enesele teadvustamata oleme ka meie tervishoiutöötajatena end patsientidest eraldanud ning kui pole just vaja näiteks kanüüli panna, siis füüsilist kontakti ei looda. Viimasel koolitusel küsisin osalejatelt, miks nad seda ei tee. Paratamatult tuli vastuseks kartus “kaela tuleva” kohtujuhtumi ees. Hirmu tulemusena liigume me äärmusesse ning väldime patsiendi puudutamist. Tegelikkuses võib aga teadlik füüsiline kontakt olla meile väga oluline “tööriist”, mis aitab luua parema kontakti raskelt haige patsiendiga. Seda eriti olukorras, kus teise inimese toetamiseks on keeruline õigeid sõnu leida. 

Mõistan, et eestlane ei loogi enamasti võõraga kontakti, kui tal puudub kindlustunne, et see on oodatud. Miks ei võiks seda aga lihtsalt küsida? Mõnikord piisab vaid väikesest žestist, nagu käte avamine enda ette, ja äsja lähedase kaotanud leinaja lausa kukub sinu embusesse.

Puudutuse teraapia

Mul on olnud õnn korduvalt osaleda ühel Belgias toimuval loengul, kus räägiti haptoteraapiast palliatiivravi vaatest. See on minu jaoks andnud sõnale “puudutus” täiesti uue tähenduse ning mõistan nüüd, kuidas niivõrd lihtne asi võib inimestele pakkuda väga suurt abi. Haptonoomia on alguse saanud Hollandis, kus Frans Veldmann uuris teise maailmasõja ajal traumeeritud kannatanuid. Veldmann täheldas positiivseid muutusi just nende patsientide heaolus, kellele oli pakutud füüsilist kontakti. Seeläbi mõistis ta, et teadlik puudutus ei ole pelgalt füüsiline kontakt, vaid ka emotsionaalselt ja vaimselt toetav tegevus.

Kuigi esialgu sai haptonoomia tuntuks just sünnitusejärgse teraapiana, siis 20. sajandi teisel poolel, kui muutus populaarseks hospiitsliikumine, märgati selle positiivset mõju ka elu lõpusirgel olijatele. Lihtsamas keeles öeldes on puudutuse teraapia näol tegemist toetava teraapiaga, mis on justkui segu mindfulnessist ning massaaži lihtsamast versioonist.

Haptonoomia põhiprintsiibid

Mis vahe on tavalisel ja teadlikul puudutusel? Kuidas saab sellega aidata lähedast või patsienti? Haptonoomia annab vastuseid ja põhineb kindlatel põhimõtetel, mida tasub tundma õppida. Kuna eestikeelset infot on vähe, toon siin kokkuvõtlikult välja olulisema. Haptonoomiline puudutus aitab luua turvatunde ja vähendab ärevust ning hirmu, mis sageli elu lõpus esinevad. See võimaldab patsiendil kogeda rahu ja kohalolekut, mis aitab tal olukorraga leppida. Palliatiivses hoolduses on eriti tähtis, et hooldajad oleksid emotsionaalselt ja füüsiliselt kohal, mis omakorda aitab vähendada üksildust ja pakkuda tuge.

Kui sõnadest ei piisa või suhtlus on piiratud, saab puudutusest oluline suhtlemise vahend. See aitab väljendada tundeid ja leevendab nii füüsilist valu kui ka emotsionaalset stressi, pakkudes lohutust ja rahu. Haptonoomia rõhutab hooldaja ja patsiendi vahelist sügavat sidet, mis põhineb empaatial ja austusel. Puudutus peab alati toimuma patsiendi nõusolekul ja tema piire austades, et luua turvaline ja usaldusväärne suhe. Samuti on oluline, et hooldaja selgitaks puudutuse eesmärki, et vältida väärarusaamu. Nii aitab haptonoomiline puudutus säilitada patsiendi väärikust ja autonoomiat ka elu viimastel hetkedel.

Teadlik puudutus, kui abivahend lähedastele

Tulles tagasi artikli alguses välja toodud hirmule, mis halvab tihti just lähedasi, võib haptoteraapia olla üheks viisiks, kuidas sellest hirmust üle saada. Nii nagu on keeruline alustada kirjutamist n-ö valgelt lehelt, võivad ennast sarnasest olukorrast leida ka lähedased – kuidas ma lihtsalt puudutan oma lähedast peale kümmet aastat? Haptoteraapia kaudu on võimalik näidata ette lihtsamaid võtteid, millesse lähedast kaasata. Näiteks alustada kätest: ühe käe võtab õde ja teise lähedane. Nii on see ühine tegevus ning läbi selle saabki julgustada pereliikmeid haiget või lahkujat toetama. Miks mitte lisada selle protseduuri juurde ka kreemi või aroomiõli masseerimine nahale, kuna surijatel on sageli kuiv nahk ning õige kreem või õli on vaid abiks. Lisaks on ajalooliselt ka surija ja surnu pesemine olnud tihtilugu just pereliikmete tööks olnud. See andis võimaluse pidada veel viimaseid vestlusi ning väljendada oma austust lahkuja suhtes.

Lähikondsetel ja tervishoiutöötajatel on oluline meeles pidada, et nende kohalolek ja toetav kontakt võib aidata luua tugevaid sidemeid, mis pakuvad raskelt haigetele lohutust ja turvatunnet. Emmake, hoidke üksteise kätt ja puudutage enda lähedasi rohkem – võtke maksimum neist hetkedest, mis meil veel üksteisega on jäänud!

Autor: Jane Kaju

Kasutatud kirjandus
¹Mahoni K. (2021). Eelkooliealiste lastega töötavate täiskasvanute ja lapsevanemate ebakindlus füüsilise kontakti ees lastega. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/ee8e1b6b-6c0a-4158-aabf-8dfd5c97ddf9/content (25.09.2024).
²Golaya S. (2021). Touch-Hunger: An Unexplored Consequence of the COVID-19 Pandemic. Indian journal of psychological medicine, 43(4), 362–363. https://doi.org/10.1177/02537176211014469