Palliatiivravi kogemused piiri tagant. Katre Põder ja Kristi Luksep. II osa

Avapildil palliatiivravi eksperdid Katre Põder, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kurt Cassar, Kristi Luksepp ja Jane Kaju.

Seekordses artiklis jätkame Katre ja Kristi muljete ja kogemustega IPPE+ programmist ning saame teada, milliseid arenguid sooviksid nemad näha palliatiivravi valdkonnas Eestis.

Milliseid teemasid peamiselt käsitleti?

Katre: Seekordses PPE+ programmis käsitleti mitmeid olulisi palliatiivravi teemasid. Toimusid erinevad töötoad, kus oli võimalik nii näha kui ka praktiseerida erinevaid teraapiaid, mis aitavad toetada patsiente ja lähedasi nende teekonnal. Suurt rõhku pandi suhtlemisele – kuidas luua ja hoida toimivat interdistsiplinaarset meeskonda, kus kõik spetsialistid töötavad ühise eesmärgi nimel.

Oluline teema oli ka eutanaasia ning selle eetilised ja praktilised aspektid. Programmi käigus külastasime mitmeid palliatiivravi asutusi, mis andsid hea ülevaate sellest, kuidas on Belgias korraldatud patsientide hooldus ja toetamine. Eraldi käsitleti seda, kui tähtis on muuta inimese viimased elupäevad võimalikult inimlikuks ja rahulikuks – palliatiivravi eesmärk ei ole enam haiguse ravimine, vaid patsiendile võimalikult hea elukvaliteedi tagamine tema viimastel päevadel ning talle väärika, valuvaba ja rahuliku lahkumise võimaldamine koos perekonna toetamisega.

Samuti rõhutati, kui oluline on spetsialistide omavaheline koostöö ja hästi toimiv süsteem, et tagada igakülgne tugi nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Programmi jooksul saadud teadmised ja kogemused andsid sügavama arusaama palliatiivravi mitmetahulisusest ning selle olulisusest tervishoius.

Millised külastatud asutused enim muljet avaldasid?

Katre: Mulle meeldisid tegelikult kõik palliatiivravi asutused, mida IPPE+ programmi raames külastasime. Igas kohas oli palju sarnasusi, kuid samas ka erinevusi ning igast külastusest oli midagi, mida kaasa võtta ja mille üle mõelda.

Kõige sügavama mulje jättis aga palliatiivravi patsientide päevakeskus. See oli väga kodune ja hubane koht, mis asus elumajas, luues patsientidele sooja ja turvalise keskkonna. Just selline lähenemine pakkus inspiratsiooni ja pani unistama, et ka Eesti võiks meie palliatiivravi patsientidele pakkuda midagi sarnast. Kohta, kus nad saaksid nädalas mõned päevad veeta toetavas keskkonnas, kus on tagatud nii teraapiad, hooldus kui ka õendusteenus. See oleks suureks toeks nii patsientidele kui ka nende lähedastele, pakkudes vajalikku hingetõmbeaega ja kvaliteetset hoolt.

Usun, et kui patsient on oma viimases eluetapis piisavalt toetatud, saab hooldust ning lähedased on rohkem teadlikud sellest, mis neid ees ootab, siis võiks erakorralise meditsiini osakonda pöördumiste ja kiirabikutsete arv olla väiksem. See annaks inimestele võimaluse lahkuda endale meelepärases keskkonnas, teades, et nad saavad igakülgset tuge ja hoolt, ning lähedased tunnevad end vähem mures ja ärevuses. Kõik need väiksed sammud aitavad luua terviklikumat ja rahuldust pakkuvat kogemust, mis muudab ka igapäevaelu kergemaks, inimväärsemaks ja hirmudest vabamaks.

Millised praktikad enam üllatasid ja mida sooviksid Eestis rakendada?

Katre: Mind üllatas ja inspireeris Belgia palliatiivravi süsteem, kus igas maakonnas on koordinaator, kes tagab, et patsientide teekond selles süsteemis oleks sujuv, ning et vajalik info ja tugi jõuaksid inimesteni õigeaegselt. Selline süsteem tagab, et keegi ei jää oma murede ja küsimustega üksi ning kogu palliatiivravi protsess kulgeb patsiendi jaoks võimalikult rahulikult ja toetatult. See on kindlasti midagi, mis võiks ka Eestis olla – luua paremini toimiv ja koordineeritud patsiendi teekond, kus iga samm on hoolikalt läbi mõeldud ja toetatud.

Eriti meeldisid mulle programmi raames läbi viidud töötoad, kus sain taas kinnitust sellele, kui oluline on näiteks puudutus ja kohalolu. Kuigi tean juba omast kogemusest, kui tähtis on vanemaealistele ja raskelt haigetele patsientidele lähedaste kohalolu ja lihtne puudutus, siis selle teema uuesti esiletoomine pani mõtlema. Soovin väga, et ka meie keskuses oleks hoolduspersonalil oskused, tahe ja teadlikkus pakkuda patsientidele puudutusteraapiat ning rohkem inimlikku lähedust isegi siis, kui igapäevatöö võib olla kiire ja koormav. Viimastel elupäevadel on patsientide jaoks kõige olulisem rahu, hool ja väärikus – see on midagi, mida saame neile pakkuda.

Samuti sooviksin, et ka Eestis teadvustaksime surma kui elu loomulikku osa rohkem. Oluline on, et oskaksime oma lähedastega rääkida oma soovidest ja mõtetest seoses elu lõpuga – see aitab hiljem nii lähedasi kui ka meid endid, et meie viimased soovid saaksid täidetud. Surmast rääkimine on paljude jaoks hirmutav, kuid see võiks olla loomulik osa elust ja vestlustest.

Kuidas plaanid saadud teadmisi ja kogemusi igapäevatöös rakendada?

Katre: Soovin keskenduda sellele, kuidas meie onkoloogiakeskuses saaksime parandada patsientide ja ka lähedaste teekonda palliatiivravi protsessis, et see oleks võimalikult sujuv, inimlik ja toetav igal sammul.

Kristi: Vast praktikas kõige lihtsamini rakendatavam ja minu poolt juba kasutatud oskus on hapto- ehk puudutusteraapia, sh omandatud näomassaaži võtted. Oli imeline näha, kuidas mu ärevuses lähedane, kes ei saanud ennast elu viimastel päevadel enam sõnadega väljendada, rahunes mõne hetkega ja jäi rahulikult magama iga kord, kui haptoteraapia võtteid kasutasin. Oskasin nüüd ka teadlikult märgata seda, kuidas teised lähedased vajasid julgustamist, et suremas olevat inimest puudutada. Eesti keeles on väljend: ”Läheme haiget vaatama”. Tean nüüd, et vaatamisest palju olulisem on kõigile – nii surijale kui lähedastele – puudutamine, rääkimine, aga ka lihtsalt koos olemine. Seda, et kuulmine on üks viimastest meeltest, ma teadsin, ent puudutuse nii võimsast toimest olen siiralt hämmeldunud.

Suuremas plaanis tahan tõsta meie ühiskonnas palliatiivravialast teadlikkust nii spetsialistide kui kogukonna tasandil läbi koolituste korraldamise. Esimene koolitus, mille plaanin saadud teadmiste põhjal anda, on juba märtsis Eesti Kriisinõustamise Ühingu liikmetele.

Kuidas muutus sinu vaade palliatiivravi tulevikule ja arenguvõimalustele?

Kristi: IPPE+ programmis teiste riikide praktikutega mõtteid vahetades sain kindlustunnet, et hoolimata sellest, kui kaugel me nt Belgiast oma palliatiivravi arenguga oleme, siis tõhusamalt toimiv tulevik selles vallas on võimalik. Ma väga loodan, et me suudame oma tervishoiusüsteemis liikuda rohkem interdistsiplinaarse meeskonnatöö suunas, et ravimeeskondades väheneks lineaarne hierarhia ja areneks horisontaalne koostöö ning et initsiatiiv ei oleks karistatav.

Milliseid arenguid sooviksid Eestis järgmise viie aasta jooksul näha?

Kristi: Mind teeb kurvaks, et meie tervishoius valitseb koostöö asemel konkurents ning toimub eesmärgitu vähese ressursi laristamine. Toon kaks äärmuslikku näidet, milliseid sooviksin viie aasta pärast enam mitte näha.

Esimene lugu ulatub minu õenduse õppe praktikaperioodi, kus ühe haigla radioloogia osakond kutsus onkoloogia osakonna õed appi vähihaigele kanüüli panema kontrastainega kompuuteruuringu tegemiseks. Patsient oli kodust kiirabiga toodud, juba terminaalses seisundis, teadvusetu, kuid nõue oli uuring läbi viia. Kanüül sai raskustega paigaldatud, uuring tehtud, kuid patsient suri osakonnas vähem kui kuus tundi hiljem ja enne uuringutulemuste saabumist.

Teine lugu on väga värske isiklik kogemus. Minu sügava dementsusega pereliikmel hakkas kaduma neelamisfunktsioon, mille tõttu ta tõmbas kopsu toitu, jooki ja sülge. Seetõttu haigestus ta kopsupõletikku ning kiirabi hospitaliseeris ta haiglasse. Kuigi meil oli väga kurb ja kahju, palusime hospiitsravi rakendamist ning käisime igapäevaselt kogu perekonnaga temaga koos olemas. Aktiivravi osakonnas tehti kahjuks siiski uuringuid, veel viimasel elupäeval võeti verekülve ja kurgukaapeid, samas valuravi tehti vaid palumise peale. 

Belgias külastasime IPPE+ programmi raames kahte meie mõistes hospiitsravi, sealses nimetuses palliatiivraviosakonda. Üks oli Genti ülikoolihaiglas ning teine oli Genti vanimas järjepidevalt tegutsenud haiglas. Mõlemas meeskonnas toonitati, et elulõpu perioodil ei tehta enam ravi ega uuringuid, sh ei ole eesmärki vererõhu ega saturatsiooni mõõtmisel. On ainult sümptomite ravi ja hooliv toetus. 

Ma loodan, et viie aasta pärast on meil rohkem arste, kes julgevad jätta ebavajalikud uuringud tegemata ja lõpetada või mitte alustada kuratiivse eesmärgita ravi ning rakendada rohkem palliatiivravi põhimõtteid igal tervishoiuteenuse tasandil. Ma loodan, et meil on rohkem palliatiivravi teadlikkust esmatasandi tervishoius ning suuremad koostöövõimalused konkurentsi asemel. Et meie inimesed saaksid tõeliselt väärika, turvalise ja vaevustevaba eluõhtu ning lähedased neile vajaliku toe. Ma loodan, et meie rahastuse otsustajad teadvustavad, milline ressursi kokkuhoid on kodus ja päevakeskustes palliatiivravi osutamine nii haige enda ravikulude kokkuhoiul kui pereliikmete leinajärgsete tervisekahjude ennetamisel.

Kuidas muutus sinu arusaam surmast ja sellega toimetulekust?

Kristi: IPPE+ programmis osalemine suures plaanis mu väljakujunenud arusaamu ei muutnud, kuna ajaga on veendumused ja kogemused kasvatanud mind just selliseks nagu olen. Küll aga sain igas hetkes selles programmis osaledes kinnitust, et surm kui elu loomulik lõpp on võimalik hea tahte, empaatilise suhtumise, teadliku mitmetasandilise ja kättesaadava palliatiivravi ning südamliku hoole toel muuta ilusaks kogemuseks, mis tagab nii surijale väärikuse kui lähedastele lohutuse. Olen jätkuvalt kindel, et see, kuidas meie lähedased surevad, mõjutab meie enda võimet aktsepteerida meie surelikkust.

Kas ja kellele soovitaksid IPPE+ või sarnastes programmides osaleda?

Katre: Soovitaksin IPPE+ programmi ja teisi sarnaseid koolitusprogramme kõigile, kellel on huvi ennast teatud valdkonnas täiendada ja arendada. Sellised programmid pakuvad hindamatut enesearenguvõimalust – need avardavad silmaringi, annavad uusi teadmisi ja võimaluse näha ning kogeda, kuidas asju mujal maailmas korraldatakse. 

Osalejad olid väga toredad, avatud ja inspireerivad ning just sellised rahvusvahelised kogemused annavad palju juurde nii professionaalses kui ka isiklikus arengus. Soovitan seda kogemust kõigile, kes soovivad palliatiivravi sügavamalt mõista ja oma töös rakendada.

Mis on üks soovitus IPPE+ programmist huvitatud inimesele?

Katre: Elus tuleb alati võimalusest kinni haarata ja mitte lasta hirmudel ennast takistada. Tihti jäädakse tagasihoidlikuks just keelebarjääri tõttu, kuid kindlasti ei tohiks lasta keelelisel ebakindlusel saada takistuseks. IPPE+ programmis rääkisime kõik võõrkeelt ning kogu seltskond oli väga toetav ja mõistev. Üksteisele oldi alati toeks ning see lõi turvalise ja sõbraliku keskkonna õppimiseks ja kogemuste jagamiseks.

Kristi: IPPE+ programm avardab silmaringi, annab teadmisi ja uusi vaatenurki, loob kontakte, kasvatab isiksust ja teeb südame suuremaks. Kui Sa selle kutse saad, siis ära kahtle ja lihtsalt mine! Kutse saanuna oled Sa järelikult inimene, kes seda võimalust väärib ning kelle see programm suuremaks kasvatab. Olen kindel, et Sul on anda teistele oma teadmisi, kogemusi, oskusi ja silmasära. Olen isegi veidike kade järgmiste osalejate peale ja loodan, et kunagi luuakse ka IPPE++ programm 😊

Artikli esimest osa saad lugeda siit: Palliatiivravi kogemused piiri tagant. Katre Põder ja Kristi Luksep. I osa – Räägime Surmast