Eelmisel korral võtsin ette ühe põhjalikuma ettevalmistava tegevuse ehk panin kirja meie pere kõik lepingud (sh kohustused) ja varad. Kui alguses tundus, et no kui keeruline see ikka olla saab, siis tegelikkuses kujunes sellest pool päeva kestev workshop. Tohutu kaevamine meilides ja arvutis selleks, et kogu info päriselt kokku saada. Lisaks pani see mõtlema, millised lepingud tasuks üle vaadata ja kas mõnelt teenusepakkujalt oleks paremat hinda võimalik küsida. Vaev tasus ära, sest oleme tänaseks tõesti paremaid pakkumisi saanud.
Kuna ainuüksi lepingute ja varade info kokku kogumine võttis nii palju aega ja kirjutades oli üheks korraks infot juba piisavalt, siis otsustasin, et kõikvõimalike ligipääsudega tegelen järgmisel korral. Taaskord mõtlesin naiivselt, et kui keeruline see ikka olla saab. Esimene takistus teel on aga juba see, et ma ei tea, millisesse keskkonda neid paroole koguma hakata. Kristi Saare on oma raamatus “Rahaasjad ja surm” maininud äppe nagu 1Password ja LastPass, aga need mõlemad on tasulised. Hakkasin hindade võrdlemiseks teisigi variante uurima, et otsustada meile kõige sobilikuma lahenduse kasuks.
Õige äpi valimine
Paroolihalduri valimisel sai üsna ruttu selgeks, et tegelikult ei olegi oluline, palju lisafunktsioone äpil on. Meie jaoks olid olulisemad hoopis lihtsamad küsimused: kas mõlemad saavad seda mugavalt kasutada, kas lahendus on kohe käepärast ja kas see tundub selline, mida ka päriselt igapäevaselt kasutama hakkame? Sest isegi väga hea funktsionaalsus ei aita, kui äpp osutub liiga keeruliseks ja kasutusse ei lähegi.
Eks kõikidel sellistel äppidel on omad plussid ja miinused, aga kuna me abikaasaga kasutame mõlemad iPhone’i, siis otsustasime alustuseks katsetada ära Apple’i tasuta Passwords äpi. Ka seal on võimalik pereliikmega ühiseid paroole jagada, aga miinuseks on see, et ei saa määrata abikaasale teatud paroolidele ligipääsu alles siis, kui seda päriselt vaja on. Kui tulevikus näeme, et see lahendus meile ikkagi ei sobi, siis otsime edasi.
Sain aru, et selle teema puhul on hästi lihtne jääda otsima ideaalset lahendust. Tegelikult on aga palju parem teha alustuseks ära kasvõi esimene samm mõnes olemasolevas ja piisavalt turvalises keskkonnas, kui lükata kogu teema edasi ainult sellepärast, et ideaalne variant pole veel välja valitud.
Millised paroolid / kontod on ühiseks kasutamiseks?
Alustasin sellest, et loetlesin üles kõik sellised asjad kodus, mis vajavad sisselogimiseks parooli:
- Wi-fi;
- TV teenusepakkuja;
- Youtube kids;
- Netflix;
- auto äpp – kust saab nt auto eelsoojenema panna;
- kaamera;
- ventilatsioon;
- robotniiduk;
- robottolmuimeja.
Selgus, et nimekirjas on mitmeid asju, mille äppidest ja paroolidest ei tea mina suurt midagi, sest nendega on siiani tegelenud abikaasa. Nüüd on see probleem lahendatud.
Järgmisena võtsin ette sellised keskkonnad või paroolid, kuhu on ainult minul ligipääs ja millest sõltuvad ka teistele keskkondadele ligipääsemine:
- igapäevaselt kasutuses olev isiklik email;
- telefoni parool;
- arvuti parool;
- sotsiaalmeedia kontode paroolid.
Nende seadmete/kontode paroolid pani Passwordsi kirja ka abikaasa. Siinkohal sai selgeks, et need paroolid ei ole vajalikud ainult surma või väga mustade stsenaariumite korral. Seda infot võib vaja minna ka olukorras, kus kumbki meist satub haiglasse, on pikemalt teovõimetu, kaotab telefoni või mõnes muus olukorras, kus endal puudub võimalus ligipääsu andmiseks. Ehk mingis mõttes on paroolide üleskirjutamine lisaks surmaks valmistumisele ka osa üldisest kriisiplaanist pere jaoks.
Digitaalsed kontod
Facebookist ja sellest, mis siis minu kontoga pärast minu surma ikkagi edasi saab, olen juba varasemalt kirjutanud. Seal saab inimene juba varem täita avalduse ja teha valikud, mis kontost saab. Sellisel juhul ei jää see pere kaela ega teki tobedat olukorda, kus keegi kontole ligi ei pääse ja leht jääb aktiivseks ning soovitakse endiselt sünnipäevaks õnne, kuigi inimene on surnud.
Sama saab teha ka Gmailiga. Selleks sisene enda Google kontole, vali “Andmed ja privaatsus”, keri lehe alla otsa, kus on valik “Koosta oma digitaalse pärandi jaoks plaan”. Seal on võimalik lisada kuni 10 meiliaadressi, kes sinu konto passiivseks muutumisel saavad võimaluse kogu info alla laadida. Saad ise määrata ka selle, kui pikalt peaks konto olema mitteaktiivne, et selline allalaadimise võimalus üldse antaks (3-18 kuud). Võimalik on ka valida, et pärast kindlaks määratud aega kogu Google konto kustutatakse. Lisaks saad määrata automaatvastuse ehk kui su konto on näiteks kolm kuud passiivne olnud, tuleb kirja saatjale vastus, et oled siit ilmast lahkunud ja kelle poole peaks pöörduma. Jätsin selle osa hetkel aktiveerimata.
Mida rohkem nendele kontodele mõelda, seda selgem on, et need ei ole ainult lihtsalt tehnilised kontod või paroolid. Väga paljudes kohtades on alles fotod, kirjavahetused, kontaktid, failid või lihtsalt info selle kohta, kuidas meie elu on korraldatud. Mõni konto ei pruugi olla rahaliselt oluline, kuid lähedaste jaoks on see väga vajalik või tähenduslik. Ja kui ettevalmistust ei ole tehtud, jääb lähedasele ülesanne hakata nuputama, millised kontod tuleks sulgeda, millised alles hoida ja kuidas üldse midagi kätte saada.
Üks mõte, mis mul veel tekkis, on see, et ligipääs ei tähenda automaatselt seda, et teine inimene peaks kogu sisu nägema või kontosid kasutama. Mõne asja puhul on oluline lihtsalt teadmine, et see konto on olemas, kelle poole pöörduda või mida sellega teha tuleks. Lisaks paroolidele on tähtsad ka kokkulepped.
Veel ligipääse
Viimasena mõtlesin ka nendele kontodele ja keskkondadele, millele meil kummalgi on ligipääs ning kuhu võib olla vaja sisse logida juhul, kui me ise seda mingil põhjusel teha ei saa. Minu puhul on need peamiselt:
- investeerimisega seotud keskkonnad, mis ei ole pangad;
- ettevõtte ja MTÜ-ga seotud kontod (keskkondade lingid, kuhu on vaja ligi pääseda, lisasin kohustuste ja varade dokumenti).
Muid kontosid ei pidanud ma vajalikuks nimekirja lisada. Oluline on arvestada, et paljud keskkonnad on sisselogitavad ID-kaardi, Smart-ID või Mobiil-IDga. Sellistesse keskkondadesse ei olegi võimalik pärast inimese surma ligi pääseda, sest need sulguvad automaatselt üsna koheselt pärast surma.
Ilmselt kõige keerulisem osa kogu ülesande juures oli otsustada, mida on päriselt nimekirja vaja lisada. Kontosid ja keskkondi on meil tänapäeval väga palju ning kõikide üles märkimine muudab ülesande kiiresti liiga mahukaks. Mind aitas see, kui mõtlesin iga konto puhul eraldi, kas teisel inimesel oleks päriselt vaja teada selle olemasolust või saada sellele ligipääs, kui mina ei saa seda enam ise anda.
Samuti tundub mulle oluline rõhutada, et paroole ei tasu lihtsalt suvaliselt kuskile faili, märkmikku või telefoni märkmetesse kirja panna ainult selleks, et “oleks tehtud”. Kui juba teha, siis ikka nii, et see lahendus oleks ühelt poolt piisavalt turvaline, aga teisalt ka selline, mille teine inimene üles leiab ja mida kasutada oskab.
Praktiline hoolimise viis
Kui kogu see teema ühe lausega kokku võtta, siis digitaalsed ligipääsud ei ole lihtsalt paroolide nimekiri. Need on osa sellest, kuidas ühe pere igapäevaelu toimib. Kui ainult üks inimene teab, kuidas kodused teenused töötavad, milliste kontodega on seotud olulised dokumendid või kust midagi üldse üles leida, võib selle inimese ootamatu äraolek tekitada lähedastele väga palju lisastressi ka siis, kui kõik muu on justkui korras.
Selle ülesande puhul oli positiivne see, et nii telefonist kui arvutist sai ära kustutatud hunnik paroole, äppe ja keskkondasid, mis on kasutust leidnud võib-olla vaid korra ja ei ole enam vajalikud. Sain ka kinnitust, et selline korrastamine ei ole kuidagi sünge või morbiidne tegevus, nagu esialgu tunduda võib. Pigem on see väga praktiline hoolimise viis. Mida vähem jääb lähedastele hiljem segadust, otsimist ja oletamist, seda rohkem jääb neil ruumi tegeleda päriselt olulisega.
Ja kui see kõik tundub korraga liiga suur ettevõtmine, siis tegelikult ei peagi alustama kõigest korraga. Piisab ka sellest, kui teed esimesena ära näiteks ühised kodused ligipääsud, seejärel kõige olulisemad isiklikud kontod ja alles siis vaatad üle digipärandi seaded tähtsamatel kontodel. Peamine on, et algus saaks tehtud.
Autor: Maris Prisko.
