Surm ei tule alati korraga ega astu ellu suure pauguga. Mõnikord tuleb ta vaikselt, jääb kõrvale ja hakkab tasapisi kujundama viisi, kuidas me maailma ja elu ennast tajume. Sageli ei saa me sellest kohe aru, vaid alles hiljem, kui vaadata tagasi ja näha mustrit, mis tol hetkel veel nähtav ei olnud.
Vaikne tõmme
Tagantjärele mõeldes saan aru, et minu suhe surmaga algas ammu enne seda, kui mul oli selle jaoks sõnu. Väikese lapsena maal elades tuli ikka ja jälle käia erinevate “külatädide” matustel ning kuigi tänapäeval kardetakse lapsi matustele kaasa võtta, arvan siiski, et surm on elu osa ja sellest ei saa eluterve maailmapildi kujundamisel täielikult mööda vaadata.
Reisidel leidsin end sageli kohtadest, kuhu teised väga ei satu. Jalutasin võõraste linnade kalmistutel, vaatasin hauakive, sümboleid, nimesid ja kuupäevi. Need ei olnud kohad, kus ma midagi otsisin või vastuseid lootsin leida. Need olid paigad, kus oli võimalik lihtsalt olla, märgata, kui erinevalt eri kultuurides surmaga suhestutakse, kuigi vaikus nende paikade ümber oli alati üllatavalt sarnane.
Isa surm ja katkenud tasakaal
2004. aastal suri mu isa. Ta oli 47-aastane ja tema lahkumine tuli täiesti ootamatult. Ei olnud haigusi ega hoiatusi, millele hiljem tagasi vaadata. Süda jäi lihtsalt seisma ja koos sellega varises kokku ka senine arusaam sellest, kuidas asjad peaksid kulgema.
Mina olin tol hetkel 21-aastane, mu noorem õde 15 ja vanem õde kolm aastat minust vanem. Isa oli meie peres ainus mees ning tema surm nihutas kogu tasakaalu paigast. Ema ei tulnud tol hetkel enam vaimselt toime ja nii jäi matuste korraldamine minu kanda ajal, mil olin ise ülikooli viimasel kursusel, keset sessiooni ja eksameid.
Sellest ajast ei ole mu mälus enam niivõrd sündmused kui seisund. Kõik oli justkui udu sees. Päevad, kus õppimine, nutmine ja korraldamine vaheldusid ilma selge piirita. Elu liikus edasi, aga mina ise olin kogu aeg kuskil kõrval, justkui mitte päriselt kohal.
Märkamata jäänud lein
Alles aastaid hiljem jõudis minuni üks teadmine, mis on tänaseni valus. Selle leinaprotsessi keskel jäi mu 15-aastane õde täiesti üksinda. Ta oli laps, kuid kogu tähelepanu läks praktilistele otsustele ja täiskasvanute toimetulekule. Tema lein ei mahtunud vahele ja jäi märkamata.
Sellest rääkisime omavahel alles palju hiljem. Rääkisime, kuidas see aeg talle mõjus ja millise jälje temasse jättis. Tema viis selle kogemusega edasi minna oli õppida leinanõustajaks. Ta leidis võimaluse, kuidas tema lugu ei jääks ainult enda kanda, vaid saaks olla kellelegi teisele toeks.
Mis kandub edasi
Aasta pärast isa surma sündis mulle poeg. Täna on ta 21-aastane ja kuigi ta ei ole oma vanaisa kunagi näinud, on temas midagi äratuntavalt tuttavat. Side maa ja põllumajandusega ei ole talle õpetatud ega peale surutud, vaid see on olnud temaga kaasas algusest peale. Aja jooksul hakkasin mõistma, et see, mis temasse kandus vanaisalt, ei olnud ainult huvi või oskus, vaid side millegagi, mis ei katkenud koos inimesega, vaid leidis teise väljundi.
Minu enda puhul ei avaldunud see side samal viisil. Minu elu liikus edasi teistsuguses rütmis – õppimise, töö ja reisimise kaudu – ning ometi märkasin alles hiljem, et mind tõmbasid ikka ja jälle paigad, kus elu ja surma piir on kõige nähtavam. Kalmistud ei olnud mulle kohad, kuhu minna kindla eesmärgiga, vaid kohad, kuhu sattusin justkui möödaminnes. Alles tagantjärele sain aru, et ka see oli osa samast jätkuvast liikumisest, millest ma tol hetkel veel teadlik ei olnud.
Töö, mis kasvas kutsumuseks
Ühel hetkel viis elu mind tööalaselt kokku inimestega, kes näitasid kalmistuid hoopis teise nurga alt. Mitte ainult leina kohana, vaid elava kultuuriruumina, kus kohtuvad mälu, hool, aga ka hooletus ja vastutus. Nad tegid ettepaneku luua koos ettevõte ja tuua sellesse valdkonda midagi uut.
Ma ei vastanud sellele ettepanekule kohe. Töötasin mõttega mitu kuud, uurisin valdkonda ja vaatasin kõrvalt, püüdes aru saada, kas see on lihtsalt töövõimalus või midagi, mis mind päriselt puudutab. Kui me lõpuks alustasime, ei osanud ma ette näha, kui sügavale see mind viib.
Aja jooksul kasvas sellest tööst vastutus inimeste ees, kes usaldasid meid hetkel, mil neil endil ei olnud võimalust või jaksu oma kallite hauaplatside eest hoolitseda. See ei olnud tänulikkus ainult hästi tehtud töö eest, vaid kergendus selle eest, et keegi oli olemas ja abiks.
Vanaema ja muutunud suhe surmaga
2021. aastal suri mu vanaema. Tema oli minu tugisammas, inimene, kes kuulas, kui mul oli raske, ja kelle kohalolu ei vajanud kunagi suuri sõnu. Ka minu tööelus oli tal oma vaikne roll. Ta oli inimene, kelle vajadused olid päriselt olemas ja kelle kaudu sain aru, kas see, mida loon, aitab kedagi või jääb pelgalt ideeks.
Vanaema lahkumine ei olnud ootamatu, kuid see oli rahulik. See kogemus koos aastatepikkuse töö ja paljude teiste inimeste lugudega muutis tasapisi ka minu enda suhtumist surma. Ma ei koge surma enam kui järsku lõppu, vaid pigem kui üleminekut, kus miski ei katke, vaid muudab vormi.
Uus tulemine ja tähendusega töö
Pärast seda, kui meie teed koostööpartneritega lahknesid, otsustasin jätkata üksinda. Asutasin uue ettevõtte täpselt kakskümmend aastat pärast oma isa surma, tema surma-aastapäeval. See kuupäev ei olnud juhuslik, vaid teadlik otsus midagi enda jaoks lõpule viia ja samal ajal edasi minna.
Uue tulemisega sai minu jaoks väga selgeks, et olen lõpuks leidnud oma elu kutse ja mõistan nüüd, mis on kalmistutel töötamise tegelik tähendus. Ei ole palju ameteid, mis annaksid nii selge võimaluse pakkuda inimestele südamerahu. See on tähendusega töö nii minu kui ka nende inimeste jaoks, kellega koos töötan. Meeskond näeb iga päev, millist väärtust nad loovad, ja saavad otsest tagasisidet inimestelt, kelle jaoks see töö on päriselt oluline. See teadmine ei ole abstraktne ega teoreetiline, vaid väga konkreetne.
Mitte lõpp, vaid suhe
Täna ei näe ma seda tööd pelgalt ettevõtlusena. See on koht, kus mu senine elukogemus, kaotused ja taipamine saavad kokku ning annavad võimaluse luua midagi, mis toetab teisi just siis, kui nad seda kõige rohkem vajavad.
Surm ei tulnud minu ellu valjult. Ta tuli vaikselt ja jäi. Ja alles nüüd saan aru, et see ei olnud lõpp, vaid suhe, mis on mind ajas kujundanud.
Autor: Gerli Palgi
