Kui minult küsiti, kas ma oleks valmis surmast.ee lehel kirjutama, kuidas ma oma lastega surmast räägin, tekkis mul esimese hooga tahtmine üles visata tuhat diskleimerit, et me päriselt oleme jumala normaalsed inimesed. Et me päriselt pole mingid satanistid või kapi-emod, kes lõputult surnuaias hängivad ja lastele surmast leelotavad.
Sest täiesti normaalne, eluline ja inimlik nähtus – surm – on muutunud mingiks võikaks tabuteemaks, mille osas üritame pigem silmad kinni pigistada. Ja hoidku selle eest, et me laste tuju surmast rääkimisega rikuks.
Räägin lastega asjadest nii, nagu need on
Olen alati üritanud lastega rääkida ausalt ja päris sõnadega – muidugi eakohaselt – kõigil teemadel, mis nendega üles tulevad. Vaatamata sellele, et meie põlvkonnaga seda ei tehtud ja alguses võib see tunduda veider ja ebamugav.
Mäletan siiani ühte oma sünnipäeva, kui toona kaheaastane tütar küsis minult paarikilomeetrise matkaraja jooksul tehniliste detailideni kõiki maailma küsimusi selle kohta, kuidas lapsed sünnivad ja kuidas nad üldse kõhtu saavad. Pärast oli tunne, nagu oleks maratoni jooksnud, aga vastasin kõik ära nii, nagu õigeks pidasin. Ja seda iseenda ebamugavustunnet kõigest jõust alla surudes. Laps võttis kõik lihtsalt teadmiseks ning elas rahus edasi.
Samamoodi oleme üritanud rääkida ka surmast nii, et iseenda eelarvamusi ja hirme mängu ei too. Näiteks, kui väike laps küsib, kas kõik inimesed surevad kunagi ära, ei pruugi olla taustal üldse hirmu, et tema või emme või kes iganes silmapilk surema hakkab. Lihtsalt uudishimu, kuidas asjad käivad. Selle hirmude hirmu kipume sinna ise külge pookima.
Kas lapse peaks matustele kaasa võtma?
Surm on elamise osa ning lein armastuse hind. Ise käisin esimest korda matustel pea 30-aastaselt, sest minu lapsepõlves neid sündmusi lihtsalt ei “juhtunud”. Minu lapsed on aga pea sünnist saadik saanud kõvasti matustel käia ning teemad on üles tulnud loomulikult. Nädal pärast mu esimese lapse sündi suri mu vanaema ning käisime juba mõnekuuse beebiga urnimatusel. Järgnesid veel teisedki sugulased, näiteks laste vana-vanatädi, vana-vanaisa jt.
Kui lapsed olid veel päris väikesed, haigestus mu tädi raskelt ja suri pool aastat hiljem. Lapsed käisid minuga haiglas kaasas nii onkoloogia- kui hospiitsraviosakonnas ja teadsid aegsasti ette, et tädi enam terveks ei saa ja ta sureb ära. Kui see päev kätte jõudis, võtsime tollal kolmeaastase vanema lapse ka avatud kirstuga ärasaatmisele kaasa ning saime selle eest kirikuõpetajalt veel eraldi kiita. Nooremat last ei võtnud ainult seetõttu kaasa, et ta kabelis igavusest mingeid hääleharjutusi tegema ei hakkaks. Käisime lapsega ka kirstu ääres hüvasti jätmas ning rääkisime, et see on lihtsalt tädi keha – tädi ise seal sees enam pole. Eks igaüks, kes on surnut näinud, teab isegi, kui vähe selles kehas inimest enam alles on.
Ainus märk sellest kogemusest oli see, et lapsed mängisid nädalaid hoogsalt ja väga praktiliselt nukkude ärasaatmisi.
Miks inimesed üldse ära surevad?
Olen lastele seletanud, et mõnikord võib inimene õnnetuse tõttu surma saada, aga tavaliselt sureb inimene ära siis, kui tema keha enam elada ei jõua. Enamasti on inimene nii kaua elanud, et kehal saab jaks otsa. Mõnikord on põhjuseks raske haigus. Õnneks väga harva, aga vahel on siiski sellised haigused ka lastel.
Mis hingest saab? Oleme ikka rääkinud, et hing läheb teiste lahkunud lähedaste juurde. Kui pärast tädi surmast teada saades kodus nutsin, ütles kolmeaastane tütar, et tal on nii kurb, et ta ära läks. Ja lisas veendunult: “Ta on nüüd oma emme süles.” Lohutav mõte ilmselt meile kõigile.
Surnuaial käik kui perekondlik väljasõit
Nagu vist pea kõigil Eesti peredel, on meie suguvõsal haudu üle Eesti. Teeme mitu korda aastas väljasõidu näiteks Põltsamaale, kuhu meie sõidame Tartust ja mu vanemad Pärnumaalt, et nö keskel surnuaias kokku saada.
Lapsed küsivad omale kohe võileivad pihku ning hakkavad vanade eestlaste kombel haual piknikku pidama, poevad suure põõsa alla onni või turnivad surnuaia müüridel. Natuke aitavad ka riisuda või muid töid teha, üks põnev mäng kõik. Hiljem käime veel mänguväljakul, kohvikus või lossipargis – nii on surnuaias käik ikka täiemõõduline vahva väljasõit.
“Lapsed tunnevad end surnuaial nagu kodus,” ütles mu ema, kui jõululaupäeva õhtul suguvõsa haudadel käisime. Minu nelja- ja viieaastane tütar käratsesid sel hetkel nagu parv harakaid kalmistu kõnepuldil ja mängisid mingit järjekordset actionit.
Saaremaal käies astume läbi Karja surnuaiast, kus lapsed on käru toomisel või okste vedamisel juba tõsiste töömeeste eest väljas. Ning jõulutunde lahutamatu osa on pikk jalutuskäik küünlameres Tori surnuaias.
Surm kui eluterve teema
Kui nüüd küsida, kuidas see kõik lastele mõjub, siis raske öelda. Ega ei oska me ju ühegi vanemliku valiku kohta tegelikult ka tagantjärele tarkusena öelda, mis “töötas” ja mis mitte. Ise näen seda, et surm on meie peres teema nagu iga teinegi. Alles paar päeva tagasi oli mul lastega autos megapikk arutelu selle üle, kuidas suremine ikka tehniliselt toimub – mis kehast saab või kui keha kremeeritakse, siis kas see pannakse koos kirstuga ahju jne.
Praeguseks viieaastane tütar veel imestas, et kust neid kirste küll nii palju saab. Jõudsime järeldusele, et kui meile kõigile titena vankreid jagub, ju siis jagub kõigile kirste ka – sest me kõik oleme olnud väikesed ja kõik kunagi sureme.
Mida rohkem olen lastega surmast rääkinud, seda selgem on, et selle teema muudavadki raskeks meie enda hirmud. Aus, lihtne ja eakohane rääkimine aga annab turvatunde ja aitab lapsel seda paremini mõista.
Autor: Krõõt Padrik.
