Krõõda kaotuse lugu

Veebruaris möödub aasta sellest, kui mu tädi vähidiagnoosi sai. Täpselt seitse kuud hiljem teda enam meie seas ei olnud. Tagantjärele tarkusena jaotub möödunud aasta erinevatesse etappidesse. Erinev teadmine, erinev häälestus, erinevad väljakutsed. 

• 1. etapp – Ehmatus. “Ah, misasja..? Pekki, päriselt ka? Aga vähk on tänapäeval ju krooniline haigus. Küll saab hakkama.” Siis guugeldad prognoosi, mis on mustemast mustem ja mõtled ikka, et nüüd on vaja tegutseda. Uskuda. Loota. Võidelda. 

• 2. etapp – Arusaam, et paremaks enam ei lähe. Samas loodad, et äkki juhtub ime. Justkui leppimine, aga ei teagi millega. Korraldamine. Näiteks see hetk, kui tädi palub oma korteris külmkapi ära sulatada, sest ta teab, et ei tule enam kunagi koju. Sinna koju, kus on veedetud paljud minu lapsepõlve päikeselised suvepäevad ning kus nüüd omakorda minu väikesed lapsed mitmeid päikeselisi päevi on veetnud. Hirm, kui hulluks asjad veel minna saavad. Lõpu ootus. Lõpu kartus. 

• 3. etapp – Kõik, mis tuleb pärast. Kaotusvalu. Kergendus. Kurbus. Järgmised korraldused. Lein, mis tuleb lainetena. Veel korraldusi. Veel kurbust. Tänulikkus. Kurbus, tänulikkus, korraldused. Siiamaani. 

Aega ju on

Tegelikult ei olnud ma tädiga enne tema diagnoosi üldse meeletult lähedane. Käisime tal küll igakord külas, kui sinnakanti sattusime, ja saime kenasti läbi, aga see oli selline poolvõõras viisakas sugulastevaheline suhtlus nagu ikka. Küll kunagi. Aega ju on. Aasta aega hiljem üllatun siiani, kui kurb ma selle pärast olen, et teda enam ei ole. Kui tuntav on kaotada inimest, kellele ma üle aasta tagasi ülearu isegi ei mõelnud. Ta on ju alati olnud. Küll on veel kaua-kaua. 

Tädil endal kaaslast ega lapsi ei olnud, seega mobiliseeris diagnoos kogu meie pere. Helistasime iga päev. Vend viis haiglasse maitsvamaid ja toitvamaid suppe, kui haiglas söögitorukasvajaga inimesele pakuti. Uurisime teiste lugusid, andsime soovitusi, lugesime raamatuid, arutasime omavahel, julgustasime ja toetasime, kuidas oskasime. 

Esimese hooga ütles tädi, et ta ei karda surra. Ju peab siis nii minema. Sealjuures ei teadnud ta seda halba prognoosi ega tahtnudki teada. Ma ei oskagi arvata, kas meile tegi teadmine asja lihtsamaks või hullemaks. Hiljem sai tädi aru, et ta tahtis elada. Väga. Tal olid plaanid, huvid, unistused, missiooniga töö ning maakodu, mida üles ehitada ja kus ta plaanis veeta oma päikeselise pensionipõlve. Toredad kolleegid, naabrid ja kõik see, mis teeb elust elu. Tuli hirm. Viha. Nõutus. Kõik see emotsioonide virr-varr. Toetasime tädi nii nagu oskasime: otsisime abilisi, lasime ehitada vannitoa selliseks, et ta kodus hakkama saaks. Kutsusime vajadusel distantsilt kiirabi, helistasime arstidele ja omavalitsusse ning käisime igal võimalusel teises Eesti otsas külas. 

Kui tädi ütles, et tal on üks unistus – veel viimast korda oma maakodu näha – sai see muidugi tehtud. Aga viimaseks see küll ei jäänud. Leidsime hoopis kogukonna grupist toreda inimese seltsidaamiks, kes teda veel korduvalt ja korduvalt nii suvekoju kui ka mereranda viis. 

Panda ja kadakajuurikas

Ühel hetkel läks nii, et minu ema (tädi õde) ei saanud talle enam nii palju toeks olla, kui oleks tahtnud  – tervis ei pidanud teadmatusele ja pingele vastu. Võtsin üha rohkem igapäevaseid kõnesid ja logistikat üle. Tädi ütles ka välja, millist tuge ta tahab ja mida ei taha. Talle meeldis, et ma olin asjalik ja hakkaja. Rääkisin asjast. Terve kevade ja suve kõndisin õhtuti mööda koduseid tänavaid ning rääkisin-rääkisin-rääkisin. Rääkisime nii asjast kui  maast-ilmast. Mingist hetkest alates ka sellest, millised võiksid olla matused, kus on olulisemad asjad, kuidas mina tädi mäletama jään ning mida tema oluliseks peab. 

Minu jaoks oli tädi alati selline paras karakter. Tugev naine. Elu polnud teda sugugi hellitanud, aga ta ei kartnud enda moodi elada. Ta lõi enda ümber ilu. Ostis just neid asju, mida tahtis, ilusaid nõusid, mida kasutada iga päev. Panda kaisuka, keda ta igasuguse valehäbita hellitas (ja keda mu tütarde käed nüüd vanaduspõlves just eriti ei hellita) ja nii palju kunsti, et kõik maalid seintelegi ei mahtunud. Tädi oli tugevate väärtustega. Pühendas oma elu keskkonnale. Kutsus teisi korrale. Ei pidanud paljuks neid õpetada, muidugi oma parimate kavatsustega. 

Ise pidas ta ennast millegipärast pehmeks. Kirstu soovis just pehmest puust. Meie meelest oli ta selline paras saare kadakajuurikas – kõva, vastupidav ja krutskeid täis. Ja vastu pidas ta üle ootuste hästi. Sai vaevaliselt aga siiski söödud. Keemiaravi oli väsitav, aga üle elatav. Hakkasime juba lootma, et äkki ongi just tema selle kasina protsendi seas, kes päriselt elab. Kuni juhtus õnnetus. Tädi kukkus suvel ratta pealt nii õnnetult, et murdis oma käe. Luu paranemise huvides tuli keemiaravi katki jätta. Tekkis hirm liikuda. See viimane udusulg, mis kaameli selja murdis, sest sealt läks asi kiirelt lõpu poole. 

Helgest ja valgest tõrjuvasse ning läppunud kongi

Juulis otsustas arst, et “onkospetsiifilist ravi enam ei jätkata”. See tähendab, et nüüd pole midagi teha. Nüüd on ainult oodata. Kui kaua? “Kuu,” arvas üks. “Kuu-kaks,” arvas teine. Jälle – ei tea, kas see teadmine oli meile kasuks või kahjuks. Tahtsime lihtsalt teada, milleks ja millal valmistuda. Selleks ajaks oli tädi juba üsna kaua olnud kohaliku väikehaigla sisehaiguste osakonnas, mis oli nii helge, armas ja toetav koht, et me poleks osanud midagi paremat tahta. Kuni saabus see hetk, et midagi enam otseselt ravida polnud ja tädi suunati sama haigla õendusosakonda. 

Läksime samal õhtul sinna külla ning külma dušina saime valveõelt peatäie – paremate sõnade puudumisel – möliseda. Miks me aega kokku ei leppinud (osakonnavahetus selgus samal päeval), kes me üldse sellised oleme ning kas me ei tea, et palatisse minna ei tohi. Rääkisime oma jutud sissepääsu ees diivanil ära ning lahkusime peagi, sest tädi oli liiga nõrk, et ratastoolis istuda. Varasem helge ja valge oli päevapealt asendunud ebasõbraliku, tõrjuva ning läppunud kongiga. 

Järgnesid päevad täis võitlust eelnimetet valveõega, kelle peagi Kerberoseks ristisime (teate küll, see mitmepealine koer, kes antiikaja mütoloogias põrguväravaid valvas). Nali naljaks, aga pärast tädi järjekordset ahastavat kõnet mõtlesin ühel õhtul, et issand, ma ei suuda, ma ei TAHA jälle selle prouaga telefonivõitlusesse asuda. Aga siis mõtlesin tädile, kes ei suuda ega taha seal ju üldse olla, ning kui üksi ja abituna veel tema ennast tunneb. Seega võtsin taaskord toru ning kasutasin oma parimaid positiivse ja rahumeelse vanemluse võtteid, et positiivsete sõnadega peegeldades-rahustades Kerberosega kuidagi ühist keelt leida. Et inimene saaks rahus lõpule vastu minna selle abiga, mida tal vaja on. 

Õendusabi piirang

“Ma nii väga üritasin täna surra, aga kuidagi ei õnnestunud,” ohkas varem naerusuine tädi ühe külaskäigu alustuseks muserdunult. Tagatipuks valitses osakonnas suhtumine, et tädi võib ju iga kell koju minna, kui talle ei sobi. Koju, kus ta elas üksi. Tädi olukorra tegi eriti keeruliseks I tüübi diabeet. Süüa-juua sai ta selleks hetkeks ainult kõhtu paigaldatud sondi kaudu, aga veresuhkru tõttu olid saadava toidu kogus ja kvaliteet üliolulised. Ta jõudis vaevu liikuda ning käsi oli alles luumurrust nõrk. Muud eri õudustasemel vaevused veel juurde ning tal oli igati põhjendatult hirm, et ta jääb ühel hetkel kodus abitusse seisundisse eriliselt piinarikast surma ootama. Kerberos rõhus aga raamatupidajaliku täpsusega 21-päevasele õendusabi piirangule, mis ei klapi kuidagi selle reaalsusega, kui abi on vaja elu lõpuni, aga lõpp võib, kuid ei pruugi selle aja jooksul saabuda. 

“Kui kodus ei saa hakkama, tuleb minna hooldekodusse,” leidis Kerberos. Samas kinnitas haigla enda hooldekodu juhatajagi, et viimases staadiumis vähihaige aitamiseks puuduvad hooldekodus võimalused ning oskused – iga uus tervisemure tähendaks ikka kiiret sõitu haiglasse. Puudusid tegelikult seal õendusosakonnaski, aga meile teadaolevad alternatiivid tundusid veel jubedamad.

Kogu sellest kogemusest on jäänud nii ebameeldiv mälestus, et siiani on isegi selle väikehaigla lähedal käimine mulle füüsiliselt vastik. Sellest hoolimata helistasime paaniliselt läbi avalikke- ja erahooldekodusid üle Eesti. Ka kõige kallimates eraasutustes lihtsalt polnud kohti. Üritasime kalkuleerida, kui tõenäoline on see, et tädi enne 21 päeva täitumist vahepeal jälle mõnda muusse osakonda satub, sest siis hakkaks õendusesse viies kolm nädalat uuesti jooksma. Mõtlesime skeemitada nii, et laseme tädi koju viia, kutsume siis uuesti kiirabi ja… Eelnevad kirjeldused pole mõeldud kellegi mustamiseks, sest inimlikult saame ka nende töötajate kaalutlustest aru. Soovin lihtsalt illustreerida seda, kui üksi ja abitust olukorrast võivad end leida surija ning tema lähedased. 

Hospiitsravi

Puhtalt õnneliku juhuse läbi saime teada hospiitsravi võimalustest ning veelgi õnnelikuma juhuse läbi oli kohe võimalik saada koht minu kodulinna Tartusse. Millegipärast ei maininud väikehaiglas keegi seda varianti erinevate arutelude käigus isegi mokaotsast, ehkki hiljem ei tundunud see võimalus kellelegi üllatusena tulevat. Hakkasime palavikuliselt transporti korraldama ning ei suutnud viimse hetkeni uskuda, kas see variant tõesti tõeks saab. Samuti oli selleks hetkeks tädi seisund lausa nii halb, et kahtlesin, kas ta pika sõidu üldse üle elab. Aga kohale ta jõudis ning siras-säras rõõmust – pääsenud! 

Tädi veetis oma viimase elukuu Tartu Ülikooli Kliinikumi hospiitsis. Sellest ajast on mul silme ees lõputu päikesepaiste väärika hoone koridorides, jalutuskäigud ratastooliga kõrvalasuvas pargis, aknalaual kasvavad tomatid ja tädi naeratus, mis lõpuni ei kustunud. Teades tagantjärele seda, kuidas tädi tervislik seisund järgnevatel nädalatel edasi kulges, ei taha kujutledagi, kui õudne oleks võinud see kõik välja näha kodu ja EMO vahet loksudes. Olukord võis muutuda päevadega ning jälle murdis terve meeskond professionaale pead, kuidas tädi toita-joota, veresuhkrut hoida, igasuguseid vahelduvaid vaevusi leevendada ning samas tema enesetunne inimväärne hoida. Hospiitsis ei arvanud aga keegi, et näiteks lekkiva sondi võiks kodus mäkaiveriteibiga kokku tõmmata ja ise hakkama saada. Raske haiguse lõpp ning keha lagunemine pole ilus protsess. Kindlasti pole see protsess, mida lahkuja või tema lähedased peaks suutma ilma ettevalmistuse või vastava hariduseta kodus hallata. 

Tädi lahkumist toetas terve meeskond professionaale, alates õdedest, hooldajatest ning arstidest, lõpetades hingehoidja ja kirurgiga. Selline tugi aitab vältida nii palju tarbetut hirmu, pingeid ja kannatusi nii lahkujale kui lähedastele. Meie saime keskenduda kõige olulisemale – üksteisele lihtsalt olemas olla. Kodulinnas sain tema juures käia pea iga päev. Tädi ütles korduvalt, et tal on hea meel, et me omavahel lähedaseks saime. Kahju, et see pidi juhtuma just niimoodi. 

Homme näeme

Kätte jõudis septembri keskpaik, täpselt seitse kuud diagnoosist. Sel päeval ma haiglasse ei läinud, sest pidime järgmisel päeval koos emaga minema. Õhtupoolikul helistas tädi arst ja ütles, et oleks aeg tulla hüvasti jätma. Ükskõik, kui valmis sa enda meelest ei ole – kui palju arstidega arutanud, millal või kuidas see juhtuda võib, kui palju hullemaks asi veel minna võib. Guugeldanud teiste kogemusi, jälginud märke, kuulnud tädi ohkamist, et miks lõpp juba ei saabu – see tuli ikka TÄIELIKU šokina. Pisarad, segadus, telefon kaasa ja autosse. 

Õues oli imeline küps vananaistesuvi ja mina sõitsin nuttes läbi linna – täiesti ebareaalne kogemus. Kohale jõudes rahunesin natuke ukse taga ja… ees ootas tädi, kes oli voodis täpselt samasugune nagu ikka. Väsinud, rahulik, naeratav, väike sära silmanurgas. Talle manustati just uut valuvaigistit ja pakuti esimest korda hapnikumaski, aga muidu oli kõik täpselt nii rahulik ja hästi nagu ikka. Ajasime juttu, kuni hakkasin uuesti nutma: “Ma ei taha, et sa ära sured.” Tädi vaatas ja ütles: “Ma näen pisaraid… las need tulla.” Ja nii me siis olime, päris pikalt. Lõpuks oli õel vaja midagi sättida ning asutasin end minekule. “Homme näeme,” ütlesin veel ukselt. Päike paistis, ikka see lõputu päike. Jõudsin ennast isegi rumalana tunda, et ma niimoodi dramaatiliselt lehvides sinna kohale lendasin. 

Järgmisel hommikul kell 8 helises telefon. Teadsin kohe, mis kõne see on. Tädi oli öösel vaikselt ära läinud. “Ta magas, hingamine jäi üha harvemaks, kuni lõppes. See oli nii ilus lõpp, kui keegi meist võiks tahta,” rääkis tädi lemmikõde. Kust teadis arst mind õigel hetkel kutsuda, ma ei tea. Rääkisin veel eelmisel õhtul õdedega, kes arvasid, et minna võib veel nädalaid. Tagantjärele viisin muidugi märgid kokku. Viimane energiapuhang paar päeva varem, kui tädi end veel püsti ajas ja tiiru kõndis, ehkki arst arvas, et ta enam istuligi ei saa. Oma ema sealolekust rääkimine viimasel õhtul…

Ta oli igal pool mujal, aga mitte siin selles kehas

“Mul on nii kurb, et tädi Liia ära läks,” ütles minu 3-aastane tütar. “Ta on nüüd oma emme süles,” lisas laps kindla veendumusega. Lisaks kurbusele ja kaotusele tõigi tädi lahkumine rahu ja kergenduse. Kergenduse, et tema suurimad hirmud lahkumise osas ei saanud tõeks. Et tema lahkumine oli väärikas, rahulik ning hoitud. Et ta on nüüd vaba oma läbinisti väsinud kehast. Ja siis tulid järgmised korraldused. Helistada emale, et enam pole mõtet Tartusse sõita, ning krematooriumisse. Haiglast asjad ära tuua. “Tahtmata kõlada nagu maailma ebausklikum inimene, aga kas keegi akna tegi lahti, kui tädi ära oli läinud?” Küsisin hooldajalt, kes mulle asjad tõi. “Muidugi,” vastas ta sõbralikult ning kallistas mind. Jälle pisarad. Ja suur tänulikkus, et sellises kohas ja sellisel hetkel on sellised inimesed. 

Järgnevat puudutan vaid nii palju, et ärasaatmisel rabas mind see, kui võõras tädi keha välja nägi. Nagu vist Hando Runnel on öelnud: “Ta oli igal pool mujal, aga mitte siin selles kehas.” Ma ju nägin teda viimasel õhtul – ta oli viimse hetkeni täiesti tema ise. Siin kehas teda enam tõesti polnud. 

Loomulik osa elust

Vanem laps räägib tädist siiani ja ilmselt jääbki teda mäletama. Jälle, olen väga tänulik, et saime viimase kuu käia tema juures ka lastega, peaaegu iga päev. Rääkisime 3-aastasele varakult, et tädi on väga haige ja terveks enam ei saa. Et kui ta ei jõua enam elada, siis ta sureb ära. Laps käis ka ärasaatmisel ning kirstu juures – asi, mille eest kirikuõpetaja meid eraldi väga kiitis. Hiljem sai ärasaatmine korduvalt kodus läbi mängitud. Mäletan, kuidas paar nädalat hiljem lastetoas küsisin, kus nuku püksid on. “Püksid on surnu jalas,” nentis laps ja näitas nukuvoodi poole, kuhu oli sisse seatud kirst. Üks tekk kaisuka kehal, teine näos (hämmastav tähelepanelikkus, pean mainima). Mõnikord kaevavad lapsed siiamaani rannas tädi Liiale hauda. Need lood ajavad oma asisuses siiamaani naerma. Ja samas illustreerivad selgelt, kui hirmuvaba ja loomulik see kõik lõpuks oli. 

Oleme piiritult tänulikud kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi meeskonnale. Tänu teile oli mu tädi lahkumine rahulik ning võib siiralt öelda, et ilus. 

Autor: Krõõt Padrik