Kiri õele

Kallis õde

Olen kirjutamise hetkel taas siinsamas lennujaamas, kus sain täpselt kaks aastat tagasi teate, et sind enam ei ole. Õnneks ei välju lennuk samast väravast nagu tookord, sest sellega oleks vaimselt väga raske toime tulla. Teate saamise hetkel sain aru, et miski ei saa enam kunagi olema endine, kuid uue reaalsusega harjumine võtab siiani aega. Sellega ei olegi vist võimalik leppida. Teist aastat järjest on oktoobrikuu muutunud talumatuks, võitlus mõtetega sinu läheneva sünni- ja surma-aastapäeva ees on kurnav.

Lapsed

Oleme teel su poja sünnipäevale. Kui sa vaid näeks, kui suureks ta on kasvanud… Mind häirib nii väga, et ma ei saa sulle helistada ja küsida, mida talle sel aastal sünnipäevaks kinkida. Veelgi enam teeb mind kurvaks see, et tegelikult peaksime me ju samal päeval ka sinu sünnipäeva tähistama. Selle asemel on nüüd üks segaste tunnetega päev. Jaa, ma tean, et sa ei tahaks, et me talle sel päeval oma kurbust välja näitaksime. Me ei näitagi, aga ma tean juba eos, et homme ärkan ma taas pisaratega. See on lihtsalt nii ebaaus, et ma ei saa sind kallistada ja lilli pean tooma su hauale, mitte koju vaasi.

Kallistustest rääkides… Iga kord, kui ma Saaremaale lähen, jookseb mulle sinu väike 2-aastane lokkis juustega kuldkihar avatud kätega ukse peale vastu kallistama. Ma jumaldan neid kallistusi, aga sisimas tunnen, kuidas need kallistused ei kuulu ju mulle. Need väikesed käed peaksid ümber sinu kaela rippuma. Ja ma tean, millise armastust täis pilguga sa teda vaataksid. Tean, sest tal on sinu silmad, ta on nii sinu moodi…

Aga nendega on kõik hästi. Oleme kõik neid toetamas nii kuidas oskame ja hoiame neid nagu meie enda lapsi, selle pärast ei pea sa muret tundma.

Igatsus

Minult on küsitud, kui tihti ma endiselt su peale mõtlen. Iga päev. Ei ole ühtegi päeva, kus midagigi ei meenutaks sind. On päevi, kus mälestused teevad rõõmsaks, ja on endiselt hommikuid, kui jalutan tööle nii, et pisarad voolavad või uinun vaikselt patja nuttes. Ma ei ole ikka veel suutnud su telefoninumbrit telefonist ära kustutada, kuigi suure tõenäosusega on see number juba uuele inimesele edasi antud.

Ma igatsen neid Eurovisiooni vaatamise õhtuid, kui sa askeldasid alati lauda katta, et saaksime siis kõik koos vaadata, kes sel aastal võidab. Me oleme seda teinud ju sellest ajast saati, kui ma ennast mäletan. Ma igatsen, et sa ei helista mulle, et rääkida kui hea uus laul su lemmikbändil 2 Quick Start’il just välja on tulnud. Ma igatsen, et ma ei saa sulle ise helistada, kui ma millegi peale väga pahaseks saan, sest teadsin, et suudad mind alati maha rahustada. Ma igatsen, et me ei saa käia koos metsas kukeseeni korjamas nagu me seda väikesest peale teinud oleme.

Ma igatsen neid hetki, kui sa olid armsalt naiivne, sest sul oli nii hea süda ja sa ei suutnud kelleski midagi halba näha. Ma igatsen seda, kuidas ma sain sind õpetada endasse rohkem uskuma, sest sa olid väga andekas kõiges, mida ette võtsid. Ma igatsen, et me ei saa koos enam mitte midagi teha ega kusagile minna. Ma lihtsalt igatsen, et meie pere oleks endiselt kõik koos, et tähtpäevad ei tunduks sellised nagu midagi on puudu või valesti. Ma igatsen… kõike.

Raskused eemalt vaadatuna

Külla sa mulle Saksamaale ei jõudnudki. Tänaseks oleme tagasi Eestis ja pean tunnistama, et harjumine siinse eluga on läinud palju raskemalt, kui oleksime arvanud. Mulle meeldis olla seal eemal ja mõelda, et me oleme lihtsalt üksteisest kaugel. Siin olles on sinu kaotust veel raskem taluda. Ma näen, kui katki on ema, isa ja õde, ja vahel tekib meil kõigil tunne, et miks meile midagi sellist kanda on antud. Aga sellised mõtted käivad vist paljude lähedase kaotanud inimeste peadest läbi.

Minu pojal on suurtest elumuutustest alles nüüd välja löönud sinu kaotuse trauma. Ta helistab meile vahetpidamata, et kontrollida, kas meiega on kõik hästi. Alguses ma ei suutnud seda ise seostada, aga ta ju teab, et päev enne su surma ei vastanud sa meie kõnedele. Nüüd peab ta palju aega veetma üksi ja tema jaoks on kujunenud talumatuks mõte, et ta ei tea, kus me oleme. Seda kõike on kõrvalt lihtsalt nii kurb jälgida.

Ma olen su haual käinud vist vähem kordi kui kahel käel sõrmi. Ma endiselt arvan, et sa ei ole seal. Või vähemasti su hing mitte. Ja ma ei pea käima haual selleks, et sind mälestada. Mul on tunne, et oled minuga niikuinii. Teisalt on hauale minek mulle talumatult raske. Ma ei suuda enda emotsioone kontrollida ja see vastik tunne su nime sealt hauakivilt lugeda…

Uus normaalsus

Vahel mõtlen, kas sa kuuled mu mõtteid, kui ma mõttes sult küsimusi küsin või su peale pahaseks saan, et sa enam meiega ei ole. Või kui palju sa üldse tead, mis meie eludes nüüd toimub? Ma nii kadestan, kuidas Kristiina räägib, kui tihti ta sind unes näeb. Minu unenägudes ei ole sa kordagi käinud. Ja kas sa tead, et Getter abiellus? Mul on nii kahju, et sa ei saanud aidata tal pulmasid korraldada nagu minul…

Kuigi vahepeal on nii palju juhtunud, siis mingis mõttes on tunne, et aeg jäi kaks aastat tagasi seisma. Sinu aeg jäigi. Me oleme kujundanud enda eludes uue “normaalsuse”, kuigi igatseme tagasi seda vana. Me ei ole vanasse kinni jäänud ja teame, et see ei teeks meist kellelegi head, aga sellest hoolimata on see raske. Ma loodan, et sa näed meie pingutusi.

Minu sünnipäeval küsis üks kolleeg, et mida ma uuelt eluaastalt ootan. Vastasin, et stabiilsust. Sest need viimased kaks aastat on stabiilsusest ikka väga kaugel olnud. Ma tean, et sa tunned ennast halvasti, et sellise koormaga justkui sinu tõttu peame tegelema, aga ära tunne ennast süüdi, sest see ei olnud ju sinu süü. Ma tean, et kui minuga oleks nii juhtunud, siis teeksid sa samuti kõik endast oleneva, et mu poeg oleks hoitud, ja tegeleksid sellega, et kõik saaksid edasi elada nii, et see oleks võimalikult vähe valus. Sest seda ma tean, et valu ära võtta ei saa.

Ma armastan sind endiselt kuuni ja tagasi!
Maris