Nii nagu surm teemana üleüldiselt, tekitab idee kalmistuturismist – minek surnuaeda ringkäiguks ja avastamiseks – vastandlikke reaktsioone. On neid, kes näevad kalmistule muul põhjusel kui lähedase hauale minekut justkui ebaviisakuse või pühaduseteotusena. Osa inimesi ei saa üldse aru, miks peaks surnuaeda „niisama“ minema – keda need surnud või hauatähised huvitavad ja miks keegi peaks sellisele tuurile tahtma minna. Siiski leidub kalmistute kui ajaloo näitelava austajaid ning inimesi, kes näevad kalmistutuuris viisi mineviku pärandit elus hoida.
Kalmistule tuurile, mitte ainult hauda korrastama?
Kalmistutuur pole uus leiutis. Eestis on surnuaedades ringkäike korraldanud nii linnagiidid kui muuseumid. Tuure on mitmesuguseid: näiteks kirjandusteadlane keskendub tuuri läbi viies vaid tuntud maetute ja nende loomingule, unustades kalmistu enda ajaloost rääkimata; meelelahutusele orienteeritud giid räägib tondijutte ja skandaale kuulsate surnute elulugudest; ajaloolane või muinsuskaitsja räägib kalmistu rajamisloost ning keskendub hauatähiste visuaalsele küljele jne.
2025. aasta suvest tegutseb Tallinnas Kalmistugiid, kes, nagu nimigi viitab, viib surnuaedadel läbi tuure. Hetkel kuuluvad tuurivalikusse Tallinna Siselinna, Rahumäe ja Hiiu-Rahu kalmistud ning tulevikus lisandub kindlasti ka Metsakalmistu. Kalmistugiidi tegevuse taga seisan mina, giid ja muuseumipedagoog Iris Kreen. Põhitööna viin läbi tuure ja muuseumitunde Kumu, PoCo ja Nõmme muuseumis ning linnaruumis. Eraldi ettevõte ja bränd sai loodud küll hiljuti, ent kalmistuure olen läbi viinud varemgi.
Kuidas jõuab inimene kalmistute uurimiseni?
Kalmistutega tööalaselt tegelemine tekitab sageli üllatust. Küsimused stiilis “Kas pole hirmus?” või “Miks nii morbiidne teema?” või “Miks üks noor inimene surmaga tegeleb, ega sa kuidagi haige pole?” ei ole haruldased. Minu huvi kalmistute vastu sai alguse juba põhikoolis, kui 8. klassi uurimistööks kaardistasin Aruküla kalmistule maetuid.
Kus selle huvi sügavam juur peitub, on raske öelda. Ei saa välja tuua üht pöördepunkti, lähedase surma või kogemust, mille järel ma justkui teema avastasin. Pigem segu mitmest aspektist. Näiteks on kalmistud ja haual käimine olnud osa lapsepõlvekogemusest ja kasvuajast – minu ema isa suri, kui olin paariaastane. Mul ei ole temast endast kahjuks mälestusi, ent tema haual käisime kui mitte iga kuu, siis vähemalt kord kvartalis. Kalmistul sai käidud nii pimedal talveõhtul kui suvel sääskedega võideldes. Kui ise platsi riisuda ei tahtnud, sai jalutatud uuemasse kalmistu ossa ja uudistatud, kes oli hiljuti maetud ja milline hauakivi talle pandud oli. Ju sealt see pisik külge jäi. Erinevalt paljudest lastest ja noortest täna, pole surm, kalmistud ja suremine olnud minu elus tabuteema.
Arusaama surmast ja elust on mõjutanud ka terviseprobleemid – teismeas tuli paaril korral oma surelikkusega silmitsi seista. Kuulda arstilt, et ilma operatsioonita võid sa iga hetk ära surra, võib-olla paari aasta pärast, aga võib-olla ka homme, ei kuulu ehk hariliku 9. klassi õpilase tavaliste murede hulka. Nagu siinsest kirjutamisest näha, siis sai operatsioon tehtud ja seni ära surnud pole. Ent see ja mõned teised samaaegsed kogemused on kindlasti taju elust kui surmaga kokku kuuluvast tervikust varakult kujundanud ning huvi surmakultuuri vastu süvendanud.
Kuidas kalmistutuurid alguse said ja milline on üks kalmistutuur?
EKAs kunstiteaduse erialal õppides kujunes minu uurimissuunaks memoriaalkunst, kuid oma huvi ja fookust oli keeruline kitsendada. Lõpuks sai minu lõputöö pealkirjaks sai “1920.–1930. aastate autoriskulptuur Tallinna Rahumäe kalmistul“, mille raames hakkasin põhjalikumalt uurima kalmistuskulptuuri kui nähtust.
Nii nagu surmaga seonduv üldiselt kipub olema, on kalmistuskulptuuri valdkond vähe uuritud. Seetõttu hakkasin koostama Eesti tunnustatud skulptorite hauaskulptuuriloomingut koondavat andmebaasi, mis sai osaks mu lõputööst. Olen andmebaasi eriti just nõukogudeaegse skulptuuri osas kõvasti täiendanud ja kindlasti on sealt veel sadu puudu, ent soovi korral on võimalik tabelit vaadata Kalmistugiidi kodulehel. Igasugune info nii skulptuuride endi kui nende taustalugude kohta on vägagi oodatud! Just selle töö käigus said alguse ka esimesed kalmistutuurid Rahumäel, kus keskendusin skulptuuride autoritele ja lugudele.
Hauatähiste ajaloole ja sümbolite analüüsile keskenduvad tuurid on mulle kõige südamelähedasemad, kuid kalmistutel puhkavad ka tuntud kirjanikud, muusikud, ühiskonnategelased ja huvitate lugudega inimesed. Kuna kuulsused ei ole aga omavahel kõrvuti maetud, ei mahu neid ühe tuuri sisse liiga palju. Nii on lihtsam teha ka kirjanike või kunstnike erituure. Teatmeteose teksti ette ei kanna, vaid valin eluloost pöördepunktid ja meiega tänases ühiskonnas haakuvad teemad. Lisaks kuuluvad kalmistutuuride juurde ka kalmistutel asuvad hooned, kabelid, memoriaalid ja ühishauad.
Miks hoida ja väärtustada kalmistuid?
Kuigi tänaseks on lisandunud uusi matmisviise ja viimseid rahupaiku, on kalmistud endiselt oluline osa kultuuripärandist ning rahvuslikust ja isiklikust identiteedist. Kaasaegses produktiivsuskultuslikus ja kiirust väärtustavas maailmas on side varasemate põlvede ja minevikuga paljude inimeste jaoks ununenud. Ometi on iga inimene oma esivanemate tulem. Kalmistud tuletavad meelde, et surma ees on kõik võrdsed. Ühele maalapile on kokku saanud erinevate elualade esindajad, skulptuurid tuntud kunstnikelt, lähedased ja tundmatud, ajalugu ja tänapäev. Hoides meeles oma lahkunuid ja väärtustades kunstipärandit kalmistuil, austame me minevikku ja oskame tänast päeva rohkem väärtustada.
Eesti rikkalik ajalugu peegeldub ka kalmistutel – me näeme eri konfessioonide vaateid surmale ka hauakujunduses. Me näeme põlvkondadeülese sideme kadumist ja linnastumise jälgi hooldamata haudadel. Muutuvaid väärtushinnanguid – gräfitiga üle soditud punategelaste hauad või nõukogude sõdurite kuulijäljed Siselinna kalmistu hauakivides. Kalmistukunst ei peegelda ainult ühe perekonna soove, lahkunu lugu, mõne skulptori kunstilist arengut ja erinevaid käsitluslaade, vaid laiemalt ühiskonna arusaamu ilust ja väärikusest, surmast ja mälestamisest. Kalmistul saab kokku tänapäev ja minevik. Miks mitte ka tulevik – jalutuskäik kalmistul pakub võimalust ka enese surelikkuse üle mõelda ja oma elulõpusoove vaagida. Seega, kohtume kalmistul!
Autor: Iris Kreen.
