Pole lihtne end taas sellele lainele lülitada, tuletamaks seda kõike meelde ja elamaks seda taas läbi. Võib tekkida küsimus, et miks kirjutan ülejäänud lugu nii palju hiljem? Kartsin, et äkki unustan midagi olulist kirjutamata. Et siis on ju lugu nagu lõpetamata. Pean siiski endale aru andma, et see sündmus jääb meie ellu igaveseks ning elab meiega oma elu. Tekivad uued mõtted, sünteesime seda uutes olukordades taas läbi. Olen selle kahe aasta jooksul juba väga palju mõtteid telefoni kirja pannud, mida ükskord siia lõpuks kokku kirjutada plaanisin.
Mis siis ikkagi juhtus? – Pärast kuudepikkust analüüside ootamist selgus, et beebil oli teatud tüüpi haruldane haigus, millega isegi väga staažikas arst varem kokku puutunud ei olnud. Hiljem selle kohta lugedes saime aru, et seda tuleb vastsündinutel väga harva ette, kuid sellest kasvatakse tavaliselt ise välja. Meil läks hoopis kehvemini, kuid midagi poleks ka saanud teha. Seda enam oli järgmine rasedus keeruline – teadsin, et ma ei saa teha midagi teisiti, et seda ära hoida. Õnneks oli järgmise raseduse puhul tõenäosus äärmiselt väike, et midagi sellist taas juhtuda võiks.
Elu pärast
Võiks arvata, et pärast oma lapse kaotust on raske ringi liikuda, kartes, et näen teisi beebisid või rasedaid. Nii see ka oli. Sel oli mitu etappi. Rasedaid on raske vaadata, sest tundsin, et mina peaksin ka ju veel rase olema. Mina soovin ka ju oma vaikselt nohisevat last enda kätele. Beebisid näha oli veelgi raskem. Minul peaks ju ka beebi olema. Millega ma selle ära teeninud olen… Kord ütlesin emale telefonis nuttes, et ju pidigi nii minema. Tagantjärele mõeldes ütles ta õigesti – ei pidanud nii minema. See oli lihtsalt erakordselt halb juhus.
Mõned nädalad pärast juhtunut oli lapse sünnitähtaeg. Sünnitusmajas beebiga olemise asemel panime ta hauale küünla. Veidi aega hiljem asendus kurbus hirmuga ning tahtmine teisi rasedaid hoiatada, et nad oleksid eriti hoolsad, tähelepanelikud ja ettevaatlikud oma rasedusega. Et nad käiksid rohkem kontrollis ja laseksid teha lisauuringuid. Et nad puhkaksid veel rohkem, kui varem ja mõtleksid mitu korda enne, kui midagi teevad. Samas – minu juhtum näitab, et polekski midagi teha saanud. Poleks saanud ära hoida ega päästa. Mingi hetk see suurem hirm kadus.
Üks sõbranna sai minuga mõnenädalase vahega lapse, vahetult enne mind. Kui teda esimest korda nägin, siis erinevalt teistest sealviibijatest ei suutnud ma isegi last vaatama minna. Ma ei suutnud nende poole isegi vaadata. Kuigi mu sõbranna polnud ju mitte milleski süüdi, oli mul lihtsalt emotsionaalselt raske. Kaheksa kuud hiljem suutsin selle sama lapse sülle võtta. Minu laps oleks pidanud ju olema sama vana… Vahel mõtlen, et milline meie laps praegu oleks. Mis suuruses riideid ta kannaks, milline ta välja näeks, milline oleks ta temperament, lemmikmänguasjad ja -söögid.
Katkenud ootused
Olime just ära müünud oma vanema lapse vankrikomplekti, sest tahtsime beebile osta teistsuguse. See oli müügil olnud juba väga pikalt, ära osteti see umbes nädal enne juhtunut. Hea, et ei jõudnud veel uut osta.
Olin mõõtmas meie uut magamistuba ja tegemas plaani, et kuidas ära paigutada beebivoodi ja kummut. Olime juba napilt vajalikku mööblit ostmas. Olin talle ostnud uusi riideid, mis lõpuks kastidesse pakkisin ning ära panin, sest polnud ju kellelegi neid selga panna…
Kui oma last matma hakkasime, tekkis mitmeid praktilisi küsimusi. Mõtlesin, et kuidas teised seda teevad. Kuidas nad vormistavad lapse matust, kes on surnuna sündinud. Lapsel, kellel pole otseselt eraldi sünni- ega surmakuupäeva ega ka isikukoodi, vaid unikaalne kood. Aga siis taipasin – aga kes teised? See pole ju nii levinud asi, mida igalt inimeselt küsida saaks… Ega peagi olema.
Raseduskriisinõustaja
Üsna varsti, kui laps meie juurest ära viidi, tuli palatisse raseduskriisinõustaja. Mäletan, kuidas olin selgelt seisukohal, et mitte ükski nõustaja ei saa meid aidata ega valu ära võtta. Võtsime abi küll vastu, aga mul polnud sellele erilisi ootusi. Ma isegi ei mäleta, millest nõustajaga vestlesime, aga mäletan, kuidas ka temal silmad märjaks läksid. Ta lõi palju hetki ka lihtsalt vaikuseks – kus ei peagi midagi ütlema ega küsima.
Visiidi lõpus andis ta mulle oma telefoninumbri ja ütles, et helistaksin ja kohtumiseks uue aja kokku lepiks. Olin skeptiline, aga viisakusest panin numbri kirja. Kui ma siiski lõpuks talle helistasin, olime parajasti matusebüroo ees autos. Olime vaevu vestlust alustanud, kui mu mees nutma hakkas ning siis ma enam rääkida ei suutnud. Hakkasin nutma ning suutsin vaevu telefoni öelda, et helistan hiljem tagasi.
Lõpuks käisime nõustaja juures viis kuud. Iga kord vaatasin laual olevat salvrätikukarpi – kas ja kui palju seekord neid tarvis on… Oli visiite, kus peitsin end vahepeal tugitoolis nuttes üleni pleedi alla, sest lihtsalt nii valus oli ja ma ei osanud kuidagi enam olla. Mäletan, kuidas ütlesin, et me ei peaks praegu siin olema. Peaksime olema kodus oma beebi juures, aga ei saa. See kõik tundus lihtsalt nii ebaõiglane.
Tunnete virr-varr
Mäletan hästi, kuidas nutmisega seoses oma emotsioone kirjeldasin – kujutasin ette raskete tunnete virr-varri kui üht vett täis klaasi. Iga kord. kui nutsin, tundsin, kuidas klaasist vett vähemaks jäi. Ehe näide sellest, et nutmine päriselt aitab veidigi seda raskust õlgadelt vähemaks võtta. Muidugi oli ka hetki, kus tundsin, et klaas ajab juba üle ja vett ei jäägi vähemaks. Iga visiidiga läks kergemaks ning lõpupoole sai rohkem räägitud kui nutetud. Lõpupoole sai mõnikord koju sõites juba öelda, et täna enam ei nutnudki…
Lahkusime viimaselt visiidilt rahumeelselt, naeratused näol, soovisime üksteisele häid jõule ning tundsime, et nüüd saame juba ise hakkama. Olin talle tänulik selle eest, et ta päriselt meid kuulas ning keskenduski vaid meile. Tundsin end turvaliselt ja hoituna ega pidanud kartma hinnanguid. Kriisinõustaja tõi ka välja, et meeste toimetulekumustrid on sageli füüsilist laadi. Näiteks sada aastat tagasi oli loomulik, et mehed ehitasid kirstu või kaevasid haua – see oli osa nende leinaprotsessist ja aitas kaotusega toime tulla.
Järgmises osas: Mida aeg edasi, seda rohkem ma sellest rääkida tahtsin. Tajusin, et teised on väga ettevaatlikud – kohati isegi liigselt. Seda, kuidas Janne ja tema abikaasa on leinaga toime tulnud, loe juba järgmises osas.
*nimi muudetud
