| |

Hospiitsravi ja õendusabi roll elulõpu teekonnal. Kristi Luksep 

Kiiresti arenev arstiteadus on toonud ning toob edaspidigi kaasa tohutul hulgal positiivseid muutusi tervisevaldkonnas. Kaasaegsed diagnostikavõimalused ja innovaatilised ravimeetodid võimaldavad haigusi avastada varasemates staadiumites ning lisaks täielikult tervistavale ravile on võimalik pakkuda ka elukvaliteeti parandavaid meetmeid. Siiski on oluline mõista ja tunnistada, et mõned haigused ei allu ravile ning mõnikord on vajalik valmistuda surma peatseks saabumiseks. Dalai-laama on kirjutanud: „Surm on elu loomulik osa, millega meil kõigil tuleb varem või hiljem silmitsi seista.” (Sogyal Rinpoche, „Tiibeti raamat elust ja surmast“).

Seistes silmitsi eesootava surmaga on see kui teadmata pikkusega reis tundmatusse. Suremiseks valmistumine on emotsionaalselt raske nii patsiendile kui ka tema lähedastele nõudes tähelepanuväärset vastupidavust ja valmisolekut nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Krõõt Padrik jagas meiega oma lugu ning sõnastas mõtte, et raske haiguse lõpp ei ole ilus protsess. Selleks, et muuta suremine võimalikult toetavaks ja väärikaks nii patsiendile kui ka tema lähedastele, on vaja teadlikkust, head ettevalmistust ja professionaalset abi. Oluline on, et tervishoid ei keskenduks üksnes haigusele ja selle ravile, vaid võtaks arvesse ka patsiendi soove ja vajadusi, et tagada talle võimalikult väärikas ja toetav elulõpu teekond. 

Vabanemine kannatustest

Kaasaegsete ravimeetodite ja palliatiivravi abil on võimalik surija kannatusi leevendada ning tagada talle turvaline elu ning väärikas surm. Palliatiivravi meeskondadesse kuuluvad erinevad spetsialistid nagu arstid, õed, füsioterapeudid, sotsiaaltöötajad, hingehoidjad ja psühholoogid. Nad on oma töös suureks toeks nii haigele kui ka tema lähedastele. Tuleb mõista, et surm ei ole alati ainult kaotus, vaid võib olla ka vabanemine kannatustest. Kaasaegse tervishoiuteenuse eesmärk raske elu ohustava haiguse ajal peaks olema mitte ainult elu pikendamine, vaid ka patsiendi elukvaliteedi parandamine tema viimastel päevadel või kuudel. See nõuab avatud suhtlust patsiendi, tema lähedaste ja tervishoiutöötajate vahel, et selgitada välja surija soovid ja eelistused.

Hingelise valmisoleku ja leppimise saavutamine on võtmetähtsusega ning psühholoogide, hingehoidjate, kriisi– ja leinanõustajate professionaalne abi võib aidata nii lahkujal kui ka lähedastel sellega toime tulla. Lähedaste toetamine on oluline, sest nemad seisavad silmitsi raske ülesandega lahkujat toetada. 

Teekond tundmatusse ehk matk elu viimastel radadel

Mulle meeldib kirjeldada suremist kui keerukat matka tundmatusse. Matka, kus igale etapile tuleb läheneda planeeritult ja ettevalmistunult, pöörates erilist tähelepanu surija individuaalsetele vajadustele. On oluline teada, millised takistused võivad teele jääda, et neid ületada. Teadlikkus ootustest, võimalustest ja valikutest aitab luua teekonna, mis on kõigile mõistetav ja toetav. Ettevalmistusi tehes tuleb loota, et iga samm toob kaasa rohkem mugavust ja rahu. Väljaõppinud spetsialistidest meeskond on justkui giid, kes aitab mõista teekonna raskusi ja pakub vajalikku juhendamist. Iga surev inimene on unikaalne, seega on oluline säilitada tema isikupära, kuulata tema soove ning tagada, et tema elulõpumatk oleks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väärikas.

Nagu juba korduvalt olen rõhutanud, siis esmatähtis on erialase ettevalmistusega spetsialistide meeskonna kaasamine. Palliatiiv- või hospiitsravi meeskond tagab, et surija mugavus ja heaolu oleksid prioriteediks ega unusta sealjuures lähedaste vajaduste toetamist nii suremise eel, surma saabudes kui ka surmajärgsel leinaperioodil. Valu leevendamine, emotsionaalne tugi ning kogemuste jagamine on vaid osa sellest, mida professionaalne meeskond pakkuda saab. Võtmetähtsusega on patsiendi ja tema lähedaste ning tervishoiutöötajate vaheline hooliv ja avatud kommunikatsioon.

Surija vaevuste leevendamine, psühhosotsiaalne ning eksistentsiaalne tugi nii patsiendile kui tema lähedastele peavad olema enesestmõistetavad ning igakülgselt tagatud.

Olulised küsimused

“Matkale” asudes on vajalik läbi mõelda, ühiselt arutada ning kaardistada vähemalt järgmised teemad:

  • Kus soovib suremas olev inimene oma elu lõpus elada ja surra? Tasub läbi mõelda, kas see on surija enda kodu, lähedaste kodu, hospiitshaigla vm koht.
  • Keda ta oma viimasel eluperioodil ja surma saabumisel enda juurde soovib?
  • Kas tema soovide realiseerimine on talle ja lähedastele turvaline? Näiteks tasub läbi mõelda, kas seal on tagatud igakülgne toetus ja professionaalne abi; kas kodus on juba olemas vajalikud abivahendid ja kas nende kasutamine on selge või tuleks abivahendid soetada; kas on vajalik meditsiiniline või hooldusabi ning kas inimese elukohas on seda võimalik korraldada, jne.
  • Millised on need tingimused, millal ta on nõus ümber otsustama? Näiteks on hea kokku leppida, et kui inimene tahab surra kodus, siis millistel tingimustel või terviseseisundi muutumisel on ta nõus haiglasse minema.
  • Millisel moel soovib surija, et tema matused oleksid korraldatud? Lähedastel on pärast inimese surma lihtsam, kui nad teavad surija soove: kas kirstu- või urnimatus; milline võiks olla ärasaatmistseremoonia; kellele ta soovib, et tema surmast teavitatakse jne.

Kui need teemad on läbi räägitud ning nii surija kui lähedaste soovid olemasolevate võimaluste ja vajadustega kooskõlla viidud, haige vaevused on leevendatud ning inimväärikus tagatud, alles siis on aega ja jõudu tegeleda muude korraldamist vajavate teemadega nagu pärimine, asjaajamine või viimaste rääkimist vajavate juttude jagamine.

Järgnevates peatükkides annan ülevaate sellest, millised on Eestis olemasolevad võimalikud valikud terminaalfaasis haige elulõpu koha osas. Lisaks tutvustan neid valikuid toetavaid tervishoiuteenuseid alates erineval tasemel õendusabist ja lõpetades hospiitsiga.

Elukoha valik – kodu, hooldekodu, õendusabi haigla või hospiits?

Inimeste elukoha eelistused elu lõpufaasis, sealhulgas soov surra kodus või mujal, võivad olla väga individuaalsed ja sõltuvad mitmetest teguritest. Enamik inimestest eelistavad surra oma kodus, kuna see võimaldab neil olla tuttavas ja mugavas keskkonnas lähedaste inimeste keskel. Kodus on rohkem privaatsust ning rohkem võimalusi säilitada enesemääramise õigust ja eneseväärikust. Mõnel juhul on aga elulõpu perioodil turvalisem elada haiglas või hooldusasutuses, kuna seal on kättesaadav professionaalne meditsiiniline abi ja tugi. Seal võib olla lihtsam hoida kontrolli all erinevaid vaevuseid, jälgida terviseseisundi muutuseid ja tagada kiirem reageerimine võimalike probleemide esinedes. 

On oluline märkida, et inimeste eelistused võivad muutuda ja sõltuda nende tervislikust seisundist, toetava võrgustiku olemasolust, rahalistest võimalustest ja muudest isiklikest teguritest. Surijale on oluline arutada lähedastega avatult ja ausalt oma eelistusi ning soove tagamaks parim võimalik hooldus ja toetus vastavalt tema soovidele, vajadustele ja võimalustele.  

Järgnevas peatükis annan ülevaate, millised elukoha valikuvõimalused Eestis on ning kuidas tagada turvaline ja väärikas elulõputee. Püüan ka selgitada, mis on ja millistel tingimustel on võimalik saada abi õendusabist ja millal hospiitsist ning arutleda hospiitsfilosoofia olemuse üle. 

Õendusabi

Õendusabi mängib olulist rolli patsientide tervise säilitamisel ja parandamisel, toetades nende toimetulekut ning tagades vajaliku hoolduse. Õendusabi on kas haiglas osutatav statsionaarne õendusabi (rahvakeeli hooldushaigla) või inimese elukohas osutatav ambulatoorne õendusabi ehk koduõendusteenus.

Õendusabi peamine eesmärk on patsiendi tervisliku seisundi säilitamine ja võimaluse korral selle parandamine. See hõlmab mitmeid olulisi aspekte:

  • Toimetulekuvõime toetamine: õendusabi aitab patsientidel säilitada või taastada nende igapäevast toimetulekuvõimet, tagades, et nad suudavad iseseisvalt erinevates olukordades hakkama saada.
  • Stabiilses seisundis patsiendi ravimine: õendustöötajad jälgivad patsiendi seisundit, rakendades vajaduse korral ravi, tagades patsiendi stabiilse tervisliku seisundi. 
  • Vaevuste leevendamine: õendusabi keskendub ka patsientide mugavusele ja heaolule, leevendades nende füüsilisi ja emotsionaalseid vaevusi.
  • Valmistumine hooldusasutusse või koju minekuks: õendusabi hõlmab ka protsessi, kus inimest valmistatakse ette pärast haiglaravi kas hooldusasutusse minekuks või naasmiseks kodukeskkonda, toetades üleminekut sujuvalt ja ohutult.

Koduõendus on suunatud patsiendile, kelle tervislik seisund ei nõua haiglas viibimist, kuid kes vajab siiski professionaalset meditsiiniabi. See on oluline lüli pere- või raviarsti ning abivajaja vahel. Pere- või eriarsti saatekirja alusel on Tervisekassa lepingupartnerite koduõendusteenus ravikindlustatud patsiendile tasuta ning selle eest tasub Tervisekassa. 

Statsionaarne õendusabi haiglas on mõeldud stabiilses seisundis patsientidele, kes vajavad trauma, raske haiguse või kroonilise haiguse ägenemise korral rohkem abi ja raviprotseduure kui koduõendus suudab pakkuda, kuid ei vaja enam aktiivravi. Statsionaarne õendusabi on tasuline teenus. 2025. aastal on statsionaarse õendusabi voodipäeva hind vastavalt Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelule 140,40 eurot, millest Tervisekassa katab 90%, jättes patsiendi omaosaluseks 10%. Seega on patsiendi omaosalus iga statsionaarsel õendusabil viibitud voodipäeva eest 14,04 eurot, millele võib lisanduda haigla voodipäevatasu 25 eurot haigusjuhu kohta. Kuu aega statsionaarsel õendusabil viibimist võib seega haigele maksma minna kuni 435,25 eurot. Hinnale lisanduvad kulutused retseptiravimitele.

Hospiits ja hospiitsfilosoofia

Hospiits (inglise keeles hospice) viitab tervishoiuteenusele ja filosoofiale eesmärgiga leevendada tõsiste, sageli lõppstaadiumis olevate ravimatute haiguste tõttu tekkivaid vaevuseid, pakkudes samaaegselt emotsionaalset ja hingelist tuge nii surijale kui tema lähedastele. Hospiitsfilosoofia lähtub holistilisest, terviklikust inimkäsitlusest ning hõlmab mitmekülgset lähenemist, kus võetakse arvesse nii surija kui ka tema lähedaste füüsilisi, psüühilisi, sotsiaalseid ja eksistentsiaalseid vajadusi, keskendudes patsiendi elukvaliteedi parandamisele. Hospiits ei ole seega ainult surija põetamine, vaid selle peamine eesmärk on aidata suremas oleval patsiendil võimalikult väärikalt ning vaevustevabalt oma elu lõpuni elada ning turvaliselt ja toetatult surra. Hospiits ei kiirenda surma saabumist ega pikenda kunstlikult elu.  

Hospiitsteenust osutab professionaalne interdistsiplinaarne arstidest, õdedest, hooldustöötajatest, sotsiaaltöötajast, hingehoidjast ja psühholoogist koosnev meeskond, mis pakub abi nii patsientidele kui ka nende lähedastele, kes läbi õigeaegse ja professionaalse leinatöö saavad turvalisemalt tavapärase elu juurde naasta.

Hospiitsteenust on võimalik osutada erinevates vormides, sealhulgas koduse-, päeva- ja statsionaarse hospiitsteenusena. Hospiits võib olla haigla üks osakondadest, eraldi töötav üksus haigla koosseisus või täiesti iseseisev üksus, kus iga päev elatakse väärtuslikult, pakkudes toetust ja hooldust neile, kes lähenevad elu viimastele päevadele. 

Statsionaarne ja kodune hospiitsravi

Statsionaarset hospiitsravi ehk ravi hospiitshaiglas vajavad need terminaalfaasis patsiendid, kellel on rasked, ravile halvasti alluvad vaevused ning kelle puhul on eeldada, et surm saabub lähinädalatel, -päevadel või -tundidel. Enamasti vajavad need haiged tuge, kuna neil on totaalne valu ehk nad kannatavad nii füüsilise, psühhosotsiaalse või eksistentsiaalse valu all. Teine rühm patsiente, kes vajavad perioodiliselt hospiitsravi teenust, on need, kelle haiguse ravi (nt keemia- või kiiritusravi) on lõpetatud, kuna selle jätkamine suurendaks nende kannatusi ja halvendaks elukvaliteeti. Nendele patsientidele on vajalik palliatiivse ravi korrigeerimine statsionaaris, et võimaldada neil lühemat või pikemat aega kodus toime tulla.

Eestis on kahjuks alles vähe neid haiglaid ja organisatsioone, mis pakuvad palliatiivset hooldust ja hospiitsiteenuseid. Statsionaarsed hospiitsravi osakonnad on Põhja-Eesti Regionaalhaigla Õendusabi kliinikus Hiiul (Hiiu 42, Tallinn), Ida-Tallinna Keskhaigla Õendusabikliinikus Järvel (Energia 8/Tervise 8, Tallinn) ja Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi osakonnas (L.Puusepa 6, Tartu). Statsionaarne hospiitsravi on patsiendile tasuta ja selle eest tasub Tervisekassa juhul, kui:

  • ravidokumentides on konsiiliumi otsus parima toetava ravi rakendamise või haigusspetsiifilise ravi lõpetamise kohta,
  • patsiendi elukvaliteeti ja toimetulekut on hinnatud palliatiivse hoolduse tingimustes,
  • ta vajab palliatiivset hooldust ning
  • hospiitsravi osutamine toimub spetsiaalselt kohandatud osakonnas, kus töötab palliatiivse ravi ettevalmistusega eriarst, vähemalt 30% tervishoiuteenust osutavatest õdedest ja hooldajatest omab palliatiivse ravi ettevalmistust, tagatud on ööpäevaringne eriarsti valmisolek, vajaduse korral kaasatakse ravisse erinevaid spetsialiste nagu sotsiaaltöötaja, hingehoidja, psühholoog, füsioterapeut, logopeed.

Koduhospiits on erateenus neile, kelle seisund ei vaja ööpäevaringset arsti või õe tähelepanu. Koduhospiitsi meeskond tagab patsiendile turvalise ja täisväärtusliku elu kuni viimase hingetõmbeni, pakkudes vaevuste leevendamist ja emotsionaalset tuge. Lähedasi toetatakse nii loojanguperioodil kui ka surmajärgselt. Meeskonda kuulub õde, hooldustöötaja, sotsiaaltöötaja ning kriisi- ja leinanõustaja. Tihedalt tehakse koostööd patsiendi ravi- või perearstiga, palliatiivravi meeskonnaga, kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonnaga vm patsiendi heaolu tagava ametkonnaga.

Foto: erakogu

Hingeline valmisolek

Seistes silmitsi eesootava surmaga, avab see teadmatusse suunduv matk emotsionaalselt keerulise peatüki nii surijale kui ka tema lähedastele, nõudes kõikidelt osapooltelt märkimisväärset vaimset ja füüsilist vastupidavust. Väärika ja toetava elulõpu tagamiseks on vajalik teadlikkus, hea ettevalmistus ja professionaalne abi. Tervishoiuteenused võiks hõlmata lisaks haigusele ja ravile ka patsiendi ning tema lähedaste soovide ja vajadustega arvestamist.

Kaasaegsed ravimeetodid ja palliatiivravi aitavad leevendada vaevuseid, samal ajal kui erialase ettevalmistusega meeskonnad pakuvad olulist tuge nii haigele kui ka tema lähedastele. Hingelise valmisoleku ja leppimise saavutamine on võtmetähtis, professionaalset tuge saab psühholoogidelt, hingehoidjatelt ja nõustajatelt. Lähedaste toetamine on oluline, sest nemad seisavad silmitsi raske ülesandega toetada lahkujat ning tulla toime enda leinaga. Sellele teekonnale asudes on oluline üheskoos kaardistada elu- ja suremise koha valik, turvalisus ning vajalik abi. Parimad valikud surija elulõpu perioodil Eestis on tema enda kodu või hospiitshaigla, tagades seal vajaliku toetuse ja professionaalse abi.

Rahulik elust lahkumine

Ühiskonnana peaksime arendama arusaamist ja avatust suremise teemal, toetades nii surijaid kui ka nende lähedasi selle keerulise teekonna läbimisel. See võimaldab tagada, et igaüks saaks lõpetada oma elutee väärikalt ja rahulikult, olles ümbritsetud armastuse ja hoolitsusega. “Vastsündinuna olime kõik täiesti abitud ja ilma teiste toe ja hooleta ei oleks me ellu jäänud. Ka surijad ei suuda ennast ise aidata, sellepärast on meie kohuseks nende piina ja hirmu leevendada ning aidata neil võimalikult rahulikult surra“ (Dalai-laama. Sogyal Rinpoche, „Tiibeti raamat elust ja surmast“).

Autor: Kristi Luksep

Kristi on omandanud bakalaureusekraadi õenduses ning magistrikraadi sotsiaalteadustes. Ta on palliatiivravi kogemustega ja koduhospiitsi meeskonna sotsiaaltöötaja, kriisi- ja leinanõustaja ning õde. Lisaks Koduhospiits OÜ-le on Kristi ka Eesti Kriisinõustamise Ühingu asutaja- ning tegevliige. 

Kasutatud kirjandus:

Seotud artiklid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga