Hanna kaotuse lugu

Ma põlvitan maas ja karjun kogu südamest: “Jeesus, palun ära võta teda! Jeesus, palun… palun…” Isa nuttes ütleb mulle: “Hanna, ära nuta.” Kiirabi lõpetab elustamise ja kuulutavad surmaaja. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas pimedus neelab mu elusalt ja jäädavalt. Kogu maailm muutub justkui tühjaks.  

Hommik nagu iga teine  

See oli täna, 1. aprillil täpselt aasta tagasi, kui meie elu muutus jäädavalt. Jah, 1. aprillil. Hommik algas nagu iga hommik. Abikaasa oli Soomes tööl, mina saatsin lapsed kooli ja istusin terrassil ning rääkisin telefonis sõbrannaga. Oli väga ilus, soe kevadine algus aprillikuule. See, mis edasi juhtus, ei oleks ma iial osanud isegi ette kujutada.   

Järsku kuulsin, kuidas mu isa tuleb KOHUTAVA ahastuses häälega, karjudes mu nime: “Hanna, emal… emal on midagi viga!” Telefon lendas mul hetkega käest ja ma jooksin isa järel ema toa poole. Ise samal ajal mõeldes, et see on ju ometi aprillinali? Aga isa… isa ei teeks kunagi sellist nalja. Kui jõudsin nende tuppa, nägin ema – ta lamas voodis, tegemas oma viimaseid hingetõmbeid. Sa kuuled esimest korda elus, kuidas päriselt lahkub vaikselt ühe inimese seest ta hing, ta elu. Ja see inimene on su enda ema. Minu ema.    

Iga minut kui lõputu igavik  

Helistasin kiirabisse, kes hakkas õpetama, kuidas elustada. Hoidsin kaks kätt ema rinnal ja lugesin koos naisterahvaga – üks, kaks, üks, kaks, üks, üks, kaks.. Vahepeal hüüdsin: “Ema, ema!” Naisterahva hääl telefonis ütles: “Ära jäta pooleli, loe minuga. Loe minuga.” Ma ei jätnud pooleli, aga lootsin, et ta kuuleb. Teeb silmad ometi juba lahti ja ütleb: “Aprill!” Aga see ei olnud nali, ema ei teinud oma silmi lahti. Kuulsin vaid ta hingetõmbeid. Isa jooksis edasi-tagasi, et vaadata, kas kiirabi jõuab, samal ajal küsides, kas ta saab midagi teha. Mida ta teha oleks saanud? Ta ei saanud midagi teha. Iga minut tundus, kui lõputu igavik. Koguaeg mõttes palusin, et ema teeks oma silmad lahti. Järsku kuulsin, kuidas ta võttis ühe tohutult suure hingetõmbe, sügavalt, aeglaselt. Ja tekkis vaikus.   

Mina tegin muidugi elustamist edasi, karjudes: “Ta ei hinga enam! Ta ei hinga enam! Kus kiirabi on?! Kus on kiirabi?!” Mulle öeldi täpselt, mitu minutit kiirabil läheb, aga vabatahtlikud jõuavad kohe. Kui vabatahtlik pääste jõudis, võtsid nad elustamise üle. Ma lihtsalt langesin toa nurka, kogu mu nägu oli märg. Ma värisesin ohjeldamatult ja vaatasin, kuidas mu ema sureb. Ta sureb ja ma ei saa teda päästa. Ma ei osanud midagi teha, ma ei suutnud teda päästa ja Jumal – kas ta üldse kuulis mu karjet? Kus ta üldse oli, kas ta üldse on?  

Ema viidi elutoa põrandale, kui kiirabi jõudis. Tuhat inimest jooksis edasi ja tagasi. Võtsin telefoni ja helistasin mehele, suutsin vaevalt läbi nutu öelda: “Ema..ema elustatakse. Helista Annelile ja Allarile.” (mu õde ja vend). Jõudsin veel hetke mõelda, et oleksin pidanud ehk ise helistama aga ma ei suutnud. Ma ei saanud rääkidagi. 

Tühjus

Läksin tagasi tuppa ja laskusin elutoa ja köögi vahele põlvili. Vaatasin, kuidas mu ema elustatakse. Karjusin südamest: “Jeesus, palun, ära võta teda!” Korrutasin seda, kui isa mulle otsa vaatas ja nuttes ütles: “Hanna, ära nuta!”. 

Kiirabi kuulutas välja surmaaja. Mu seest tuli selliseid hääli..valjusti, et ma ise ka ei tundnud ennast ära. 

Tühjus.  

Mu ema oli läinud. Teda polnud enam. Inimene, kes andis mulle elu, lamas mu ees maas elutult. Ma lõpetasin nutmise ja lihtsalt vaatasin tuimalt, tundsin, kuidas mu sees kõik murdub. Läksin pooleks. Mu jalad olid nõrgad – tahtsin tõusta, kuid ei saanud, sest olin nõrk ja värisesin. Kiirabi tõstis ema tagasi voodile ja panid talle valge lina peale. Tõusin püsti ja läksin õue, helistasin mehele ja ütlesin: “Teda pole enam.” Ma isegi ei mäleta enam, mida ma selle kõne ajal veel ütlesin.  

Järgnev

Läksin tuppa, kus isa ja kiirabitöötaja istusid laua taga ja rääkisid. Ma tundsin justkui hõljuksin kuskil mujal, mind nagu polnudki seal. See kõik oli nagu üks suur udu. Ega ma ei tahtnudki seal olla, aga mul ei olnud ju muud valikut.  

Kõik läksid ära ja jäime isaga kahekesi. Me ei läinud enam tuppa, olime õues terrassil mitu tundi. Lihtsalt olime, helistasime mu õe ja vennaga, vaatasime vahepeal tühjusesse. Ilmselt ei jõudnud sellel hetkel kummalegi meist päriselt veel kohale, mis just juhtunud oli. Üks kaotas oma ema, teine oma elu armastuse. Aga nii ongi ju elus – see ju ongi tegelikult elu? Elu nagu filmis… 

Kui mu lapsed bussiga koju tulid, rääkisime isaga neile juhtunust kohe. Isa ütles neile: “Mammat ei ole enam.” See küsimus laste näos – ma ei unusta seda kunagi. Mu vanem poeg ei öelnud sõnagi, ta tõusis lihtsalt püsti ja läks oma tuppa. Väiksemaga nutsime koos. Õhtul tulid mu mees ja vend koju. Vend tuli ja kallistas mind ja isa aga see kallistus oli teistsugune, täis valu, ahastust, küsimust “miks?”. Ja siis läks ema juurde. 

Meie ingel 

See õhtu oli kohutav, aga me olime kõik koos. Üritasime midagigi süüa ja rääkida muudest asjadest, et natukenegi mõtteid mujale saada. See ilmselt ei õnnestunud mitte kellelgi. Voodisse minnes ma ainult nutsin – lasin välja kõik, mis ma endas hoidsin, kui teised koju tulid. Hoidsin tekki suu ees, et mu lapsed ei kuuleks ning mu mees hoidis minust tugevasti kinni. Lõpuks uinusin. Hommikul ärgates oli täpselt see tunne, kui ärkad pärast vastikut unenägu, aga see tunne üldjuhul kaob. Nüüd see ei kadunud, vaid muutus reaalsuseks. 

Tol päeval tuli matusebüroo ja viisid mu ema ära. Teda kandsid toast välja mu isa, vend, mu mees ja matusebüroo töötaja. Ma vaatasin teda ja kirjutasin oma sõbrannadele: “Nad viisid mu emme ära.” Ise samal ajal lakkamatult nuttes.  

Hakkasin emale matusteks riideid otsima. Aga milliseid? Tahtsin, et ta näeks välja kui ingel, sest seda ta ju nüüd on. Meie ingel. Ostsin talle uued pärlid, talle meeldisid pärlid. 

Järgnevad päevad möödusid justkui aegluubis. Enamus matustega seotud toimetused korraldas mu mees, sest minul lihtsalt ei jätkunud selleks jõudu. Vahepeal tuli ka mu õde oma perega koju. Mu süda murdus, kui vaatasin ta ära nutetud punaseid silmi ja mõtlesin, et tema on terve elu olnud meil see tugev kalju – nüüd on minu kord. Nendel päevadel ei nutnud ma grammigi, välja arvatud matustel.  

Matused

Matused oli ilusad, kui nii saab üldse öelda. Aga ma usun, et emale oleksid need meeldinud. Ta oli nii kaunis, nagu ingel. Mu onutütred ja onunaine laulsid, terve Siioni kirik oli inimesi puupüsti täis. See lille- ja pärgade meri… need meenutused temast. Pidin omalt poolt peiedel midagi rääkima, aga mida sa võtad kokku ühe kirjaga oma emast? Inimesest, kes andis sulle elu. Inimene, keda sa esimesena nägid, kui siia ilma tulid. Nüüd ma suudaksin muidugi rohkemat, aga siis oli mul selleks liiga vähe ettevalmistusaega ja iga hetk silme ees see, kuidas ma teda elustasin.  

Lugesin ette hoopis järgneva luuletuse, endal hääl murdumas ja mees mu kätt samal ajal hoides: 

“Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.  
Ma lendan koos tuultega taeva all,  
ma olen talvehommiku hall.  
Viljapõllul paistan päiksena suvel,  
sügisel su juurde vihmana tulen.  
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,  
neid vaadates olla võid päris kindel,  
et laulan seal eemal koos nendega,  
kuid öösel muutun täheks ma.  
Ära seisa mu haual ja ole kurb,  
mind pole seal, see polnud mu surm.”  

Elu pärast matuseid 

Teate, mis on veider? Kui su lähedane lahkub, valatakse sind üle nende kaastundeavaldustega. Need tohutul hulgal sõnumid. Ja pärast seda tekib vaikus. Keegi enam ei helista, ei kirjuta ega tule sulle külla. Sa jääd üksi iseenda ja oma valuga. See valu – kui ma oskaksin seda sõnadesse panna, siis tunduks see umbes nagu sa lämbuksid. Saad veidi õhku, mida hingata ja siis lämbud uuesti. Ja nii koguaeg, lõpmatult. Nii ma siis olin – mees läks tagasi tööle, lapsed kooli, kõik oma tegemiste juurde. Aga minu elu seisis. Ma pidin iga päev olema seal samas, kus ema lahkus, sest ma ei tahtnud, et mu isa üksinda oleks. 

Seda aega meenutades on selline tunne, et alles pärast matuseid, kui ma üksinda jäin, hakkas mulle see kõik kohale jõudma. Nutsin lakkamatult iga päev, karjusin õues täiest hingest. Käisin iga päev kalmistul, kirjutasin emale kirjasid. Tundsin kohutavat süüd, et ma ei suutnud teda päästa. Tunnen siiani. Äkki tegin ma midagi valesti? Liiga tugevalt või nõrgalt? Magamine oli täiesti võimatu ja kui ma ka magama jäin, nägin unes, et elustan isa. 

Õnneks oli mul mu pere ja mu sõbranna, kes oli olemas nii päeval kui öösel. Ta ei jätnud mind üksi, mida enamus kahjuks tegid. See on nii kurb, kui sulle kogu aeg räägitakse, kuidas nad on sulle alati olemas, aga kui sa neid vajad, siis neid ei ole enam. Kuulsin pigem lauseid: “Su ema oli nii rõõmus inimene. Ta ei tahaks, et sa oleksid kurb,” ja “Sa pead nüüd tema eest ka elama,” või “See läheb kergemaks.” Kui vihaseks need laused mind varajases leinas tegid, maruvihaseks. Miks sa ütled mulle, mida ma tegema peaksin või kuidas sina tead, mida mu ema tahaks? Teda ei ole ju siin seda ütlemas.  

Leinagrupi sünd  

Tundsin, et keegi mind ei mõista ja kui mõistavadki, siis ei tahtnud ma neid oma jutu ja nutuga koormata. Ning üleüldse, leinast ju ei räägita. Siis hakkasin otsima erinevatest sotsiaalmeediakanalitest tugigruppe, mida ma siiski kahjuks ei leidnudki. Leidsin ainult välismaiseid – liitusin nendega ja sain palju toetust, endast tühjaks rääkimist ja palju sarnaseid lugusid. See kõik tohutult aitas mind endaga toime tulla ja soovisin nii väga, et midagi sellist ka siin Saaremaal oleks.  

Tegin Facebooki postituse, kas oleks inimesi, kes tunneksid huvi leinagrupist, kus saaksime oma kogemusi üksteisega jagada ning vahel isegi kokkusaamisi teha. Imekombel tuli soovijaid väga palju ning sellest sündiski leina tugigrupp. Jagada oma mõtteid ja kõike leinaga kaasnevat inimestega, kes sama läbi elavad, on hoopis midagi muud. Nad mõistavad sind, nad ei hakka asja ilustama või sind lohutama. Olen selle üle tohutult õnnelik.  

Pisike ime  

Siis juhtus pisike ime, kelle nimi on nüüd Amanda Johanna. Jäin kohe pärast ema lahkumist beebiootele ning see muutis leina hoopis millekski muuks. Ma hakkasin elu nägema ja tundma teistmoodi, tänulikkusega. 

Loomulikult oli sellel ka tumedam pool ja see on alati minuga, aga sellest enam on midagi muud. See on teadmine ja tundmine, et elu on habras ning sa päriselt ka pead väärtustama enda lähedasi. See pani mu elu paika – ma ei tahtnud ega taha teha midagi, mis ei anna mu elule väärtust. Tahan, et kõik, mis teen, oleks alati hinnaline, unustamatu ning meenutamist väärt. Tahan veeta aega oma perega, saada kokku oma kõige paremate sõpradega. Mõelda positiivselt, hoida positiivsust ning armastada ELU. 

Ning alati ja avatult rääkida leinast ning mitte selle üle häbi tunda. See on elu osa ning sellest rääkimine tervendab meid. Kõike seda ei olnud lihtne kirja panna, kuid ka see on osa minu tervenemise protsessist.