Elu ilma surmahirmuta. Kristjan Prii

Hea Lugeja, soovin Sinuga jagada mõtteid, mis on mul aidanud jõuda punkti, kus võin väita, et elan ilma surmahirmuta. Loomulikult tunnen muret oma lähedaste pärast ning mõttetuid riske ei võta. Samas tean ka seda, et kui elu peakski mulle tooma rängimad kaotused, mida inimene võib ette kujutada, saan ma nendega ühel helgel päeval siiski hakkama. Ühte ja kindlat religiooni ma ei järgi, kuid sisekaemuste ja müstiliste kogemuste najal, mida elu on mu teele veeretanud, usun, et käime siin planeedil kogemusi omandamas rohkem kui vaid ühe korra. Loodan, et sellest jagamisest on Sulle abi. Võib-olla saab mõni Sinugi mõte peegeldust või avaneb uus vaatenurk. Asume siis teele.

Hirm teadmatuse ees                                                     

Kuigi valgusküllases kaubanduskeskuses on meie elule potentsiaalselt ohtlikke tegureid kordades rohkem kui pimedas metsas, kardame me siiski viimast. Millest see tuleneb? Mis on see, mis neid kahte kohta eristab? Vastus on teadmatus. Miski, mis on meile tuttavam ja kus oskame orienteeruda, tundub turvalisem. Reaalses elus ei pruugi see aga sugugi nii olla. Surmaga seostub samuti teadmatus. Kuhu me siis ikkagi läheme? Kes või mis osa meist läheb? Kas peale seda, kui meie bioloogiline keha on surnuks tunnistatud, on üldse midagi? Taolised küsimused on inimeste meeli erutanud läbi kogu eksistentsi. Mingil meile teadmata põhjusel ei ole vastust inimkonnale ses osas aga jagatud. 

Liiguvad müüdid ja lood sellest, et teades eesootavat kaotavad inimesed motivatsiooni areneda. Kui küsimus elu mõttest leiaks vastuse, siis poleks enam vaja pingutada. Kuid just läbi elude paremaks saamine on paljude religioonide kandvaks ideeks. Reinkarnatsioon on ka varajases kristluses mõttena esindatud, kuid I aastatuhande keskpaiku meie aja järgi eemaldati see käsitlus kristliku usu põhialustest. Esitan siinkohal puhtalt isikliku arvamuse, kui ütlen, et põhjused olid ilmselt ennemini poliitilised kui sisulised. Ühe elu patu ja lunastuse kuulutamine võimaldas rahvahulki paremini kontrollida. 

Olgu nende religioonidega, kuidas on, puhudes maha kulla ja karra, millesse need mässitud, jõuame lõpuks ikka ühte punkti välja ja selleks on armastus. Ning armastus ületab surma. Puht teaduslik-materialistlik maailmakäsitlus on suurepäraseks abivahendiks praktilistes küsimustes, aga jääb armastuse defineerimisega hätta. Seega sealt me hingelohutust ei leia. Meelerahu on võimalik kogeda siis, kui mõistus puhkab ja süda on avatud.

Hingehoid ja enesehoid

Kui keegi täna minu käest küsib, millega ma tegelen, siis vastan, et hoian inimhingi. Hingehoiukogemus ei ole mul veel aastakümnete pikkune. Õpingud ja esmased praktikad jäävad eelmise kriisi ehk koroonaaega. Inimesi, kellega selles võtmes töötanud olen, tuleb tänaseks kokku sadakond. Ei ole just lõpmata suur number. Lisaks spontaansed vestlused, mis ühel hetkel väga sügavateks pöörduvad. Sellegipoolest joonistub igal uuel kohtumisel välja selgem arusaam, et igavikuliste teemade käsitlemiseks jääb meie tavareaalsuse sõnavarast vajaka. 

Me oskame enam-vähem arusaadavalt ära seletada sündmusi, mis jäävad sünni ja surma vahele. Kui mõte ja arutlus liigub aga teemadele, mis oli enne meid ja kuhu siit ilmast edasi liigume, oleme kimbatuses. Sama mure saadab inimesi, kes on läbi elanud surmalähedase kogemuse – ei ole võimalik leida sõnu, mis juhtunut kogetud määral edasi annaksid. Ometigi on see kogemus neis endis tallel ega unune elu lõpuni. Ning, mis kõige olulisem, need kogemused on reeglina elumuutvad. Hinnatakse ümber oma väärtused, muudetakse elustiili ja leitakse rõõmu igapäevasematest asjadest. Silutakse ammu hapuksläinud suhteid ning püütakse maailmale midagi ka vastu anda, mitte olla vaid tarbijad.

Hea uudis on see, et muutuste ellu kutsumiseks ei pea tingimata surmalähedast kogemust läbi elama. Saame oma elu muuta ka ilma suuremate vapustusteta, teadvustades endale, mida muuta soovime, ning viies need ka ellu. Iga algus on raske ja neil hetkedel ongi hea, kui tekib võimalus kellegagi vestelda ning oma mõtetele peegeldust saada. Kõrvaltvaataja heasoovlik pilk ning toetus võib olla impulsiks, mis lükkab asjad liikuma. Oma elu teed aga alati ise.

Oskus peatuda

Isiklikule kogemusele tuginedes võin öelda, et ka surivoodi kõrval viibides võib kogeda muutunud teadvuseseisundit. Kutsun seda hetkeks, mil kuuled ingli tiibade sahinat. Nagu esoteerilisemate teemade puhul ikka, tuleb selleks olla hästi kohal ja lülitada argiteadvus ooterežiimile. Kui me pidevalt, iga piiksu või kõlli peale vilkuvat ekraani kiikame, jääb ime tabamata. Oravarattas askeldamine ja pidev „endast väljas“ olemine ei võimalda tajuda peenemaid energiaid. See ei tähenda, et peame läbi elu kulgema kramplikult valgustunud nägu peas. Piisab, kui oskame päevas mõnedki korrad hetkeks peatuda ning oma kohalolu tunnetada. Selleks on hulgaliselt juhendmaterjale raamatutes ja veebiavarustes. Lisaks kõikvõimalikud koolitused ning eraviisilised kohtumised praktiseerijatega. 

Miks ma pean oluliseks seda siinkohal välja tuua? Seetõttu, et kohalolus peitub ka suur võimalus leinatööks. Hingematva valu eest pole võimalik ära joosta. Valu võib õnnestuda küll mõneks ajaks justkui millegi alla matta, kuid see ei ole lahendus. Allasurutud emotsioon hakkab kehas oma elu elama ning võib tulevikus kaasa tuua mõne tõsisema terviserikke. On suur eneseületus lubada endal valu tunda. See lubamine eemaldab takistused, mis hoiavad kinni energiate liikumist. Inimene on üles ehitatud selliselt, et vajab oma toimimiseks voolavust. Süda jääb ka sel hetkel seisma, kui tromb veresoone ummistab. Mida suurema pinge endale peale paneme, seda hapramaks tegelikult muutume. Abi on olemas, küsi.

Isa tiivad

Koroonaaja alguseni oli mu isa üks kange Muhu kapten, kes ei kartnud keda kuraditki. Ta oli aga üks selge näide nendest inimestest, kellele kõik koroonaga kaasnev tugeva põntsu pani. Vaatamata sellele, et otsest haigestumist tal ei olnud, murdis see aeg ta maha. Küsisin temalt mõned aastad enne koroonat, mis tema arvates peale surma tuleb. Toona oli ta vastus, et mis seal ikka tuleb, midagi ei tule. Ühel hetkel küsis ta aga ise, et mida mina arvan? Sain siis talle oma maailmavaadet avada. 

Olen teoreetiliselt ja kogemuslikult jõudnud sinna, et mõte keha kaduvusest ei tekita minus kuigivõrd negatiivseid emotsioone ega muret. Meil kõigil on bioloogiline surmahirm ning emalõvi ja ta poegade vahele sattumise järgselt tuleb ilmselt aluspesu vahetada, kuid see on pelgalt evolutsiooniline kehareaktsioon. Kui keegi aga ütleks, et homme on ka minul aeg oma keha maha jätta, siis täpset emotsiooni ei oskaks ma kindlasti ette ennustada. Võin aga eeldada, et taoline teade vallandaks esmalt suure reisiärevuse. Nii ma talle oma mõtteid toona ka selgitasin.

Meie eelviimasel kohtumisel, mis oli juba suhteliselt napisõnaline, teatas ta ühel hetkel, et annab mulle oma tiivad. Esimese hooga ei oskagi sellise infoga midagi peale hakata, kuid siis taipad, et need sõnad tulevad juba sootuks teisest kohast. Isa olekut ja näoilmet vaadates tajusin, et avanenud taevaväravad on talle nähtavaks saanud.

Päris viimasel kohtumisel, Jõululaupäeval, ta enam ei rääkinud. Pilk oli suunatud kaugustesse, aga olemine oli tal helge. Ta teadvustas minu kohalolu ning lõi ka silmside. Sain aru, et nüüd ei ole enam palju jäänud. Kui lõpuks lahkusin, siis nagu ikka, võttis ta ennast kokku ja lehvitas hüvastijätuks. Tavaliselt tegi ta seda ühe käega, kuid seekord lehvitas ta kahe käega. Sel hetkel tajusin selgelt, et nüüd saingi ma endale need lubatud tiivad.

Isa suri Jõulu esimesel pühal, päikeseloojangul. 

Aga kullast rist rippus ta kaelas juba sügaval nõukaajal. 

Ettevalmistus reisiks

Mida ma kõige eelkirjutatuga öelda soovin? Seda, et meil ei ole häid võimalusi ebamaisete teemadega siinses ilmas olemasolevate vahenditega tegeleda. Rasketel hetkedel tuleb osata abi küsida. Ning mingigi teoreetiline ettevalmistus elu lõpuga tegelemiseks tasub omandada juba siis, kui antud teema ei ole üldse päevakorral. Tasub läbi mõelda praktiline pool ja rääkida ära jutud, mis hinge peal on. Meil kõigil on kosmoselaeva pilet taskus, kuid kuupäeva ei ole sellele veel trükitud. Aga see sõit saab olema ülivägev!

Mõned raamatusoovitused:

• Naatan Haamer „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“
• Stansilav Grof „Kosmiline mäng“, „Holotroopne hingamine“
• Gunnar Aarma „Elutarkused“