Kui näeksid täna reklaami, et Tallinna vanalinnas avataks surnukuur, kus kõik huvilised saaksid näha lahkunuid – kas ostaksid pileti? Või äkki hoopis pilet sarkofaagi avamispeole? Nii hirmsalt kui see ka ei kõla, usun, et nii mõnelgi lugejal tekkis praegu veidike uudishimu, millega tegu. Paratamatult kõik, mis on tabu, meid inimestena…
Esimest korda puutusin surmaga kokku 1996. aastal. Vanaisa oli juba mõnda aega haige, meditsiin ei saanud enam aidata ning tal oli võimalus veeta lõpuajad kodus, oma voodis. Meie perekonnas on meditsiiniharidusega inimesi ja nii oli ka teada, millal tuleb lõpp. See juhtus siis, kui mina sattusin tema voodiserval istuma. Üks…
Oma esimese matusekõne pidasin umbes kakskümmend aastat tagasi tädimehe matusel. Ma ei olnud küll vastutav tseremoonia läbiviimise ega kõnepidamise eest, kuid tundsin hinges soovi midagi omalt poolt inimesele teele kaasa öelda. Mulle ei meenu täpne sõnastus, aga kuna tegemist oli kapteniga, siis mäletan end kasutamas metafoori taevasest laevastikust, mida vana…
Vahel seisame kirstu kõrval mitte leinas ja kurbuses, vaid hoopis kergendustundega. Tuleb matta inimest, lähedast, kellega seoses meenub vaid vägivald, hirm ja viha. Ta on põhjustanud kannatusi, valu, traumasid ja haavu. Temaga seoses ei meenu mitte midagi positiivset ega ilusat. Kahetised tunded Kõikidele teistele on ta olnud imeline inimene, lahke,…
Uus kooliaasta on alanud ning pole vist paremat aega, et kirjutada, kuidas surma teema eksisteerib koolikeskkonnas. Kes on juba pikaajalisem jägija, see teab, et käin erinevates koolides õpilastega surma ja leina teemadel rääkimas. Paar aastat tagasi intervjueerisin sellel teemal õpilasi, millest sai siin lehel ka kirjutatud. Nüüd on aga aeg…
Kui keegi, keda armastame, sureb, jääb meie juurde midagi nähtamatut – mälestus, tunne, sõnad, lõhn, pilk. Aga sageli soovime, et jääks ka midagi käegakatsutavat. Midagi, mida saaks hoida, vaadata, kallistada. Midagi, mis aitaks uskuda, et nad pole lõplikult kadunud. Mälestusesemed – olgu need füüsilised objektid või digitaalsed lahendused – aitavad…
Oluline märkus lugejale: Järgnev artikkel käsitleb beebikaotust ning sisaldab fotosid vaikselt sündinud vastsündinust. Pildid on jagatud vanemate nõusolekul ja austusega, kuid võivad olla osadele lugejatele raske vaadata. Palun jätka lugemist, kui tunned, et oled valmis. See tunne.. see mõttetuse tunne, et mida ma siin valutan ja pressin, kui ma tean,…
Alustame algusest, aasta 2021 detsember – me oleme selleks hetkeks triipusid rasedustestile püüdnud juba aasta ja kolm kuud. Lugematu arv pisaraid ja ühe triibuga rasedusteste, ärevust ja stressi. Me oleme ju nii valmis, miks ta ei tule? Aga nali naljaks, kaks triipu tulid testile täpselt päev enne viljatuskliinikusse uuringutele minemist….
Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…