Ema ja isa kaotus. Küsimustele vastab Shalini Mody

Ma leidsin Shalini enda jaoks läbi tema Spotify’s jagatud podcasti „Jalutuskäigud sinuga“, kui sattusin kuulama osa „Minu uue elu esimene suvi“. Seal rääkis ta lisaks muule ka leinast ja sellega toimetulekust. See, kuidas ta sellest rääkis, oli nii loomulik ja lohutav, et otsustasin temaga ühendust võtta ja uurida, kas ta oleks valmis enda kaotusest ja leinast jagama mõtteid ka minu lehel. Ta oli lahkesti valmis seda tegema ja jagan seda teiega küsimus-vastus kujul.

Tihti teeme plaane, aga vahel miski ajendab meid seda esialgset plaani muutma. Nii ka Shalini postitusega, sest olin esialgu plaaninud tema vastuseid jagada veidi hiljem. Aga paljud teavad Shalinit tegelikult läbi tema loodud GraceFit programmi, millega mul ei olnud enne tema podcasti kuulamist kokkupuudet. Ma olen küll ühes varasemas postituses kirjutanud, et just regulaarselt trenni tegemine on aidanud juba aastaid minu vaimset tervist toetada väga palju. Siiani olen kasutanud ühe teise Eesti treeneri programmi, aga aasta alguses tundsin, et GraceFit kõnetab mind rohkem. Seega olen otsustanud Shaliniga oma teekonda jätkata ja teades, et ta on leinaga väga lähedaselt kokku puutunud ja pidanud sellega palju tegelema, siis lihtsalt tundsin, et on aeg muutuseks. Seetõttu otsustasin ka selle postituse varem teha, sest tihti just aasta alguses tehakse uusi trenni või aasta plaane ning ehk keegi teist leiab veel motivatsiooni end läbi trenni tegemise leinas või muidu raskel perioodil toetada.

Mis juhtus? Kas tegu oli ootamatu kaotusega?

Minu jaoks oli nii ema kui isa surm väga ootamatu. Ema ei olnud haige enne ja siis järsku läks haiglasse, kuna tal hakkasid valud ja sai kohe diagnoosi viimases staadiumis olevas vähis. Talle antigi elada talle endale ilmselt teadmata 2-6 kuud, tegelik aeg oli 8 nädalat. Mingi aeg kui ta läks haiglasse sisse, siis ei olnud teada, et nii läheb ja kui diagnoos tuli, siis see läks kõik nii kiiresti.

Loomulikult ei võta inimesena seda infot koheselt ka vastu, aga siis kui näed seda kohutavalt rasket haiguse kulgu, hakkad sellest aru saama. Nii et lõpu poole me perega teadsime, et see juhtub. Aga ma ei tea, kas sellel tegelikult vahet on. Ükskõik kui oodatav see ei ole, see on ikkagi väga suur šokk, inimesed tajuvad seda ilmselt erinevalt, aga mingil määral teadlik olles on see veel raskem, kuna inimene justkui on endiselt, aga siis teda järsku enam ei ole. See on ikkagi ootamatu.

Isa sai infarkti, ka see oli ootamatu. Hommikul oli ta veel täiesti terve inimene. Aga eks need asjad ole omavahel seotud ehk alguses kadus mu ema pilvele ja seejärel isa.

Kuidas käitusid vastselt pärast surma?

Vastselt pärast kaotust oleme justkui teatud adrenaliinis. Me oleme nii üles ehitatud ja ilmselt peame tänama selle eest kedagi kuskilt, kes meid on loonud. Me väga palju tegeleme ja asjatame, väga palju on šokki. Me proovime seda tunnet endast eemale hoida. Aga meil oli ka väga palju kurbust kohe. Käitusime väga rahulikult, aga kõik oli puudu. Toimetasime, tegime ja seda rahulikult – meil on väga kokkuhoidev pere. Tegime praktilised pooled ära. Me olime väga palju koos, me rääkisime kogu aeg omavahel. Elasime ühes majas, oma vanemate majas.

Mis tuge ootasid inimestelt enda ümber?

Teised inimesed, kes võiks toetada – vahetult pärast on vaja lihtsalt kallistust, pai, väga palju empaatiat ja väga palju mõistmist. Mida soovitaksin kõigile, kes toetavad: ole olemas, ära tee nägu nagu see oleks selline väiksem asi. Sel hetkel ei ole asi sinus ja sinu emotsioonides, sest me vahel tahame kaaslasena või kõrvalseisjana põgeneda, hakata tegema mingeid tühiseid asju. Sel hetkel ole lihtsalt väga kannatlik, kui pead kedagi toetama. Proovi leinajal teha olemine nii heaks kui võimalik ja kuula teda, sest nendel hetkedel sa ei saa midagi parandada.

Mul oli väga raske, kui keegi ütles, et räägime parem millestki lõbusast, et sul on ju tegelikul kõik nii hästi. Tegelikult sel hetkel oled sa elust värvid kaotanud. Sa ei näe, et sul läheb hästi ja sel pole tähtsust, et sul läheb hästi, sest sa annaks kõik oma hästi minemise ära, et see inimene tagasi tuua. Kõikide surmad on natukene erinevad. Meie suhted ja lähedased on erinevad, seega sellised võrdlusi tuua teadmata, kas see on üldse adekvaatne võrdlus, võib-olla ei ole ka kõige parem mõte. Minu jaoks on olnud rääkimine ja toetus kõige olulisemad. Ja mingi hetk tegelikult ei tahtnud ma midagi. Ma soovisin olla üksinda.

Millised olid või on siiani kõige raskemad hetked?

Kõige raskemad hetked on seotud minu emaga ja see on seotud tagasi mõeldes just tema haigusele ja sellele, kuidas ta kannatas. Ma mõtlen, et mina saan hakkama, aga kõige hullem tunne on see, kuidas tema kannatas, mida ta tundis. Ja need päevad kui need mõtted muutvad sundmõteteks ja sa ei saa nendest lahti, siis need päevad on kõige raskemad.

Kuidas mälestad enda vanemaid? Kas räägite nendest?

Me ei mälesta surma-aastapäeva. Loomulikult me teame, millal see on ja kirjutame õe-vennaga sel päeval, aga me ei tähista seda, sest see ei ole tähistamist väärt. Aga me tähistame sünnipäevasid, me tähistame kõiki asju. Meie peres muutus järsku väga palju. Aga ma arvan, et me ei mälestagi, vaid nad elavad kogu aeg meis edasi – meie juttudes, teemades, mõtetes ja südames igapäevaselt. Ma arvan, et me ei ole jõudnud veel sinna, et me mälestame, see on liiga värske ja see on kogu aeg meiega. Teatud tähtpäevadel käime surnuaias ja paneme küünla põlema, seda muidugi. Aga hetkel on nad veel igapäevaselt ja iganädalaselt meie jututeemades. Me räägime, me meenutame – raskeid hetki, haigust, ilusaid hetki, aga ka nende elu üldiselt. Me teeme seda nii heal hetkel naerdes, kui ka kurval hetkedel nuttes.

Kuidas elu muutus pärast vanemate kaotust?

Meie elu muutus täielikult – ma kaotasin mõlemad vanemad ja kadus ära ka lapsepõlv. Mu ellusuhtumine muutus sellega. Mingil hetkel paradoksaalselt muutusin tänulikumaks, saades aru, et me ei olegi surelikud, me kõik sureme üks hetk ära. Võib-olla see võttis ära ka suurema surma kartuse, kuna ma nägin surma pealt, sest ma olin seal samas kõrval kui ema lahkus. Ja võib-olla see tekitaski selle tunde, et see niikuinii juhtubki meie kõigiga.

Kui aeg on möödunud, siis olen mõelnud, et EI ma ei taha ära surra, ma tahan väga elada. Ja mu ema-isa tahaksid, et ma elaksin ja kui on õige aeg, siis lähen sinna nende juurde seltsi. Vanemate surm muutis ka väga palju minu elu prioriteete –  ma tahan ka oma pere ja tahan elada nii, et ma ei elaks ainult ajaga võidu või kiirustades või närviliselt või liiga suuri ampse võttes. Just selline hea olemine ja võib-olla ka selline lihtsam olemine, sest saad aru, et tegelikult ei olegi nii palju vaja.

Kui kaua on kaotusest möödas? Kas tunned, et lause aeg parandab kõik haavad peab siin paika?

Meil on möödas 2 ja 2,5 aastat ja ma arvan, et aeg ei paranda haavasid, aga arvan, et see mida me teeme selle aja jooksul, see parandab. Ma arvan, et lein alles tuleb mõne aja möödudes, kui meie lähedane on kadunud. See on nii erinev kõigil. See oleneb sellest, et mis sinu elus toimub, milline on sinu rütm ja kuidas sa lased seda endal tunda. Me tunneme erinevalt, aga me ka laseme endal tunda väga erinevalt. Mina võib-olla alguses tegutsesin, tegin väga palju tööd, leinasin, nutsin, aga sees on sügav-sügav kurbus. See igatsus ja see teadmine, et sa ei saa kunagi seda inimest enam tagasi, see tuli minu jaoks natukene hiljem.

Aeg parandab, sest tuleb uut elu ja uut rõõmu ja sa tead, et sa pead lihtsalt elama. Sul on mingeid paremaid hetki ja aeg teeb lihtsalt selle, et sul tuleb mingeid muid asja sinna vahele. Aga ma arvan, et see tunne on ikkagi mingil määral väga äsjane, sest 2 aastat on tegelikult veel väga-väga vähe. 5 aasta pärast võime seda küsimust uuesti lahata. Aga esimesed 2 aastat on sellised, kus vaid mõned päevad on palju parem, vähemalt mul enne ei olnud.

Kas ja kust otsisid abi, et kaotusega toime tulla?

Mina alguses ei läinud kuhugi, et abi otsida. Aga hiljem läksin teraapiasse. Ma arvan, et leinanõustamine on väga hea idee ja ma arvan ka, et lihtsalt teraapia on väga hea idee, sest sa räägid seal niikuinii sellest. Ma olen juba pikalt teraapia usku, seega ma käisin ka juba enne, kui see kõik juhtus, nii et minu jaoks oli see loomulik jätk, et minna teraapiasse. Mingi aeg oli olnud paus, sest mul ei olnud midagi, mida seal käsitleda, aga vanemate surm pani ka kõik muu liikuma mu elus. Kokkuvõtvalt – jah, mina käin teraapias ja käin lausa mitu korda nädalas. See on nagu rutiin, aga veidi teistsugune vorm.

Ma arvan, et inimesed, kes kaotavad kellegi, võiksid teraapias käia, kui see vähegi võimalik on. Mõni ei taha ja tahab pigem sõbraga jagada, aga mingisugune jagamise vorm on vajalik. Mingi hetk on siiski ka teraapiat võib-olla vaja, sest sa ei saa seda lähedastega jagada, kuna meil on erinevad leinamisprotsessid ja erinevad elud ning me ei saa selle teise inimese ellu selle jutuga alati sisse minna. Teraapia on midagi, mida ma väga soovitaksin.

Kuidas ise teistele pereliikmetele toeks olid?

Meie olime oma perega väga koos – me elasime koos, me helistasime iga päev kui me koos ei olnud, me lihtsalt olemegi üks hingav grupp. Meie toeks olemine oli vanemate eluajal selline, aga on seda olnud ka pärast. Nii praktiliselt kui ka emotsionaalselt, kellel parasjagu raskem oli, teda ka kõige rohkem toetasime. Umbes aasta me intensiivselt kogu aeg helistasime ja rääkisime, ma arvan, et see oligi väga suur tugi.

Kui palju olid vanematega varem surmast rääkinud?

Me ei olnud midagi matustest rääkinud, testamendid olid tehtud, aga matustest siiski mitte. Me pärast vanemate surma arutasime küll selle üle, et see on niivõrd raske hetk ja siis mõtled veel, et ma ei tea isegi mida ta tahtis, see võib närima jääda. Me ei rääkinud surmast absoluutselt. Me rääkisime küll surmast kui teemast kogu aeg, aga mitte enda surmast. Me ei olnud ettevalmistusi teinud ja seetõttu oli südamel natukene raskem. Pigem isegi kui surm ja matused on teemaks nn heal ajal, siis lihtsalt rääkida või kirja panna, see ei oleks üldse halb mõte.

Surmast rääkimist tuleb teha ilmselt ka inimese iseloomust lähtuvalt ja see ei olnud meie pere puhul mõeldav. Samas palju sa surmast ikkagi rääkida saad. Oma kaaslasega ka ei ole ju päris nii, et me nüüd kõik räägime läbi. Meil on küll mingisugune orientiir, aga ma arvan, et see ongi selline, et midagi võib olla aga ülejäänut ei saa nii palju ette rääkida ja ehk ei ole ka vajalik.

Mida soovid, et oleks varem läbi mõelnud või ette valmistanud?

Ma arvan, et meil ei jäänud midagi ütlemata, kuna meil oli palju koosolemist. Me olime väga lähedane pere. Me alati rääkisime ja ütlesime kõike. Võib-olla oleks tahtnud lihtsalt teada, et mida ema-isa soovisid lõpuks ja mida nad mõtlesid. Mu ema muutus pärast surmadiagnoosi saamist, palju ma isegi suudaks mõelda sellises olukorras ja seega lõpus ei teadnud ma ühtegi tema mõtet enam. See oli raske.

Kas oli ebameeldivaid või meeldejäävaid hetki surmajärgsetes asjaajamistes?

Ei olnud asjaajamistes otseselt midagi halba, aga ka head mitte. See aeg on suur ja sügav protsess enda sees. See ei ole aeg, kus märkad, kes mida teeb, kõik ju hoolivad. Aga sel hetkel sa ei suuda seda võib-olla märgata. Sa lihtsalt oled ja püüad hakkama saada. Muutud pehmemaks ja hellamaks, su süda on pehme ja hell ja võib-olla hakkad hoopis teistmoodi elama ja armastama. See muutus on pigem midagi sellist.

Kas sina vastutasid matuse korraldamise ja muude asjaajamiste eest?

Me vastutasime kõik matuse korraldamise eest. Oleme paljusid asju elus korraldanud ja seetõttu ei olnud ka matuse korraldamine liialt keeruline. Teist korda oli see kõik juba väga teada. Kõik see tundus šokiseisundis tehtav, aga sellele eelnev ei tundunud tehtav. Aga ma kujutan hästi ette, et selles olukorras võib olla täielik kaos, et mida ma üldse tegema pean. Ma arvan, et sel hetkel ma suutsin enda pea selge hoida ja ka infot oli üpris lihtne leida. Matusebürood jagavad infot lahkelt kui lähed büroosse või krematooriumisse kohapeale. Me jagasime oma koormat kogu perega ja see oli väga oluline osa toimetulekuks. Seda üksinda olemist sel hetkel ma ei kujuta ette. Need inimesed on väga vaprad, kes teevad seda üksinda.

Juriidiliselt kui sellel inimesel ei ole olnud ettevõtteid jmt, siis lahenevad asjad pigem kiiresti. Võib-olla olekski imelik, et kui kõik kontod jmt läheksid väga kiiresti kinni, nagu seda inimest ei olekski olnud. Juriidiline pool on kindlasti inimestel väga erinev, oleneb millega inimene on varasemalt tegelenud.