Tavatsen öelda, et K haiglas viibimise ajal ja pärast tema surma ei andnud alla mu vaim, vaid mu keha. Viie päevaga, mil K haiglas oli, kaotasin viis kilo ja kaalusin oma 156 cm pikkuse juures 48 kg. Pärast tema surma tundsin ligi üheksa kuud teravat valu rindkeres. Sama tunne on kordunud septembris igal aastal pärast ta surma, justkui elaksin samu emotsioone ja füüsilist valu uuesti läbi. Aasta otsa pärast K surma ei tundnud ma ka nälga, sõin lihtsalt teadlikult.
Olen mõelnud, kuidas sellist valu ja raskust pikka aega taluda suutsin – ilmselt harjusin ära. Pärast K surmapäeva leidsin juustes mitmeid valgeid karvu. See ei häiri mind – kui millegi tõttu üldse halliks minna tasub, siis see oli see olukord. Olin ka näost hall ja hirmutav. Paar lähedast inimest ütlesid mulle pärast K matust, et nad kartsid, kas K on kirstus oma näoga – tundsid matusel kergendust, et K ei olnud muutunud, kuid ehmatasid mind nähes. Lisaks muutusid kõik värvid tuhmiks. Olin sellest varem kuulnud, kuid nüüd kogesin esimest korda ise.
Kaotusvalu
Mõistan hästi, miks vanad inimesed sageli varsti pärast kaaslase surma ka ise lahkuvad. Nende organism ei pea sellele raskustundele lihtsalt vastu. Kui inimesed teaksid ette, kui ränk see tunne on, ei tahaks keegi heas suhtes olla. Mäletan, et suhte alguses K surma peale mõeldes võrdlesin seda oma peas vanavanemate ja onu surmaga ning arvasin naiivselt, et kujutan ette, mis tunne see oleks. Ei kujutanud. Seetõttu ei ärrita mind ka asjaolu, et vähesed inimesed suudavad mind päriselt mõista.
Küll aga olen lähedastele meelde tuletanud, et kui nende kaaslasega peaks midagi juhtuma, siis ka kõige tühisemad tülid võivad väga palju haiget teha. Mäletan, et vahetult pärast K surma kartsin, et tunnen, et ma ei olnud piisavalt hea kaaslane või jätsin midagi tegemata. Mu aju protsessis läbi kogu meie suhte ning õnneks ei jäänud mind siiski midagi vaevama. See koorem oleks olnud ränk.
Leina esimesed hommikud
Hommikul pärast K surma ärkasin vara. Mu hea sõber saatis hommikusest taevast foto ja kirjutas „The sky is on fire. Loodan, et tänane soe hommik toob ka sulle ja K-le ilusamad päevad.“ Vastasin, et K-d ei ole enam.
Esimeste päevade emotsioone on keeruline kirjeldada – sain mõistusega aru, et K on surnud, kuid päriselt kohale see ei jõudnud. Küsisin emalt endiselt mitu korda: “See ongi päriselt juhtunud, eks?”. Ka kõige lähedasemate inimeste hoolitsevad õpetussõnad, et pean sööma, ärritasid mind. Tundsin, et praegu ei pea ma mitte midagi tegema. Tagantjärele tuleb muidugi möönda, et oleksin pidanud sööma ja jooma, sest ärkasin mitmel ööl halva enesetunde peale ja ajasin šokolaadi ja kartulisalatit sisse, et keha energiat saaks.
Keskendusin pärast K surma esimesest päevast alates asjaajamisele ja matuse korraldamisele. See aitas. Olin K-le lubanud, et saan hakkama ja kavatsen seda lubadust surmani pidada. Kui midagi tuleb pärast surma, siis on ta mu üle uhke. Kui ei tule, siis vähemalt tunnen elu lõpus, et olen oma elu ja aega eesmärkide ja unistuste täitmiseks kasutanud.
Kaotuse reaalsus
Esmalt läksime PERH-i K asjadele ja surmatunnistusele järele. Ka pärast K surma olid sealsed meditsiinitöötajad toetavad. Mäletan, kuidas intensiivraviosakonna juhatajale, kes meiega rääkima tuli, oli mul vaid üks küsimus – kas K suri ise ega masinaid välja ei lülitatud? Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ma ei suutnud pisaratega võideldes lauset formuleerida ja kuidas ta ülimalt osavõtlikult püüdis mu katkendlikest sõnadest mõtet aimata. Ta sai minust siiski aru ja kinnitas, et K süda seiskus ise uuesti ning ühtegi masinat välja ei lülitatud.
Üks kõige lohutavam kaastundeavaldus tuli K raviarstilt, kes ütles, et vahel võetakse liiga head inimesed siit maailmast kiiresti ingliks. Tänasime nii K raviarste kui ka sise- ja intensiivraviosakonda ning oleme õnnelikud iga päeva eest, mille saime tänu meditsiinisüsteemile K-ga kauem koos olla.
Inimestele K surmast teatamine oli alguses äärmiselt raske. Esimestel päevadel ei suutnud ma isegi lauset „K on surnud“ välja öelda, ilma et pisarad oleksid voolama hakanud. Aja jooksul muutus see minu jaoks aga faktiks – elu osaks, mida ei saa muuta. Nüüd tunnen, et teistes tekitab valusat emotsiooni see, kui mainin, et olen oma kaaslase matnud.
Toetavad hetked
Inimesi K surmast ja matustest teavitamise puhul oli raske ka see, et tajusin ja elasin tugevalt läbi nende esimest ehmatust ja kurbust. Mingis mõttes kogesin seetõttu ka ise K kaotusest tingitud šokki korduvalt läbi. Inimeste jaoks, kes K-ga igapäevaselt ei suhelnud ja tema haigustega nii hästi kursis ei olnud, mõjus 28-aastase K surm väga ootamatult ja valusalt. Mäletan, kuidas üks K tore klassivend ütles mulle „Ära jama!“ ning ma vastasin „Oota, ma annan sulle matuste info edasi ja siis võime koos kurvad olla, muidu ma hakkan kohe nutma.“
Üks armsamaid reaktsioone tuli meie tööandjaks olnud asutuse juhilt, kes julges K haiglasse viimise päevast alates küsida, kuidas meil läheb, ning keda igapäevaselt kursis hoidsin. Kui olin K-ga hüvasti jätmas käinud, kirjutasin talle, et asjad on väga halvasti ja on ilmselt tundide küsimus, mil K-d enam ei ole. Ta vastas „Ootame, kuni veel saab oodata… Vaene K“. Nii oligi – vaene K, mitte vaene mina.
Tundsin pärast K surma ka ise, et kogu see olukord oli kurb ja ebaõiglane seetõttu, et K nii noorelt haigestus ja palju kannatas. Lisaks mäletan, kuidas üks mu parimaid sõpru ütles „Olgem ausad, nüüd ongi p*****!“. See oli nii vahetu, aus ja õige. Lisaks ütles ta „Teie suhe oli nagu armastusfilm, kahju, et hea tüüp lõpus ikka ära pidi surema.“ Kui küsisin, kas ma elan selle üle, vastas ta, et olen selle juba üle elanud. Need on laused, mis jäävad igaveseks meelde ja on mind elus edasi kandnud.
Hoolivus igapäevas
Räägin nii K haigustest kui ka surmast avatult, sest tean, et K lubaks seda. Ta ütles, et tal pole midagi selle vastu, kui teistele ta haigust selgitan. K-ga kooselu tegi mind näiteks soolehaiguste järelmite osas targemaks ning arvan, et ka teistel oleks kasulikteadvustada, et kõikide haiguste keeruline kulg ei ole alati silmaga nähtav ning tasuks ümbritsevate inimeste osas olla tähelepanelik. Näiteks selgitas K mulle, kuidas soolehaiguse ägenemisperioodil võib tal olla vaja väga kiiresti tualetti kasutada. “Väga kiiresti” defineerisin omast kogemusest, et noh, kaks minutit ikka on aega. Tegelikkuses tähendas “väga kiiresti” sekundeid. Sellest alates olen näiteks avalikes tualettides korduvalt inimesi ette lubanud, kui tundub, et neil on minust kiirem. Lisaks ei tohiks minu meelest invatualetid olla lukustatud, sest neil inimestel ei pruugi olla aega võtit otsima minna.
Ka oma leinast räägin üsna avatult, sest sain ka ise leina alguses teiste inimeste kogemustest ja protsessikirjeldustest toetust.
Järgmises osas: Matusekõne sisselugemine oli raske osas, mis puudutas meie suhet, K haigusi ja surma. Pidin mitmeid lõike korduvalt sisse lugema, sest ei suutnud mitte nutta. Seda, kui südamlikuks kujunes K matus, loe juba järgmises osas.
