Ühispostitus: Kuidas avaldada kaastunnet? Meeli Laane

Pärast seda, kui meieni oli jõudnud kõne õe surma kohta, läks info tema lahkumisest levima nagu kulutuli. Kui Eestis maandusin ja telefoni sisse lülitasin, oli telefon täitunud juba väga paljude kaastundeavaldustega. Esialgu tõrkus mu käsi neid avamast, sest ma korrutasin enda peas endiselt mõtet, et see ei ole võimalik ja tegu on eksitusega ja see kohe kõik lõppeb. Aga kahjuks oli see tõsi. Tean ju ise ka, et lähedase kaotanule kaastunde avaldamine on raske. Kõik sõnad tunduvad tühised, aga ütlemata jätmine on ka vale. Annan ülevaate, mis kanalite läbi ja mis viisil meile kaastunnet avaldati ning millised sõnad mind päriselt veidi lohutasid. Inimesed on väga erinevad ja seega see, mis mulle tundus lohutav, ei pruugi seda olla kõikidele teistele. Seepärast on mul hea meel, et seda teemat aitab laiendada leinanõustaja Meeli Laane.

Kaastunde avaldamise kanalid

Tänapäeva digimaailmas on kaastunde avaldamise võimalused palju laiemad, aga õnneks ei ole need ära kaotanud nn traditsioonilisi ja ka personaalsemaid viise. Kaastunnet avaldati väga palju ja veel pikka aega pärast õe surma. Järgnevalt toon välja need kanalid, mille läbi meile kaastunnet avaldati ja millised tundeid see minus tekitas.

• Telefoni teel – helistati ilmselt kõige vähem. Pigem helistasin ma alguses päris mitmele inimesele ise toetust otsides, aga kõnesid tehti mõned üksikud. Ilmselt just seetõttu, et raske on leida sõnu ja ei taheta leinajat „segada“. Mulle isiklikult sobis, et kõnesid oli vähe, küll aga päris mitmed ema sõbrannad kirjutasid mulle, et küsida, kas on okei emale helistada. Ma innustasin neid seda tegema, sest ma nägin, et ema lohutab telefonitsi vestlemine palju rohkem.
• Messengeri sõnumiga – suurem osa kaastundeavaldusi enne matust tulidki Messengeri teel. Osadelt väga lühikese lausena, teistelt pikema tekstina, aga enamikule suutsin ma vastata vaid kahe märgiga: murtud südame ja lohutamatult nutva näoga.
• Facebooki seinale/postituse alla – väga suur hulk kaastundeavaldusi kirjutati postituse alla, mille tegin, teavitamaks õe ärasaatmise täpsemat aega ja kohta koos tema fotoga. Üsna ootuspärane, et sinna palju kirjutati, küll aga isiklikult tunnen, et see on kõige vähem personaalne viis kaastunde avaldamiseks. Aga kas üldse kõik peavadki nii personaalselt seda tegema?!
• E-kirja teel – seda viisi kasutati ka väga vähe, aga need vähesed olid väga personaalsed ja tihti oma lugu jagavad. Tundsin, et inimene on võtnud aja, et sellisel viisil kaastunnet avaldada.
• Ajaleht – kuigi nooremale põlvkonnale võib tunduda ajalehes kaastundeavalduse tegemine veidi iganenud, siis meie puhul seda kanalit kasutati samuti väga palju. Ma ei ole kindel, et Tallinnas sellist lähenemist liiga palju on, aga väiksemates maakonnalehtedes on see kindlasti veel vägagi asjakohane. Tänapäeval on olemas ka mitmeid veebilehti, kus saab kaastunnet avaldada. Pean tunnistama, et mul puudus nendega igasugune kokkupuude või teadmine, et sellisest kohast midagi taolist isegi otsida. Küll aga seda postitust luues, leidsin ühelt selliselt lehelt ka meile mõeldud kaastundeavaldusi, mida seni veel näinud ei olnudki. (Käsitlen selliseid lehti eraldi mõnes järgmises postituses.) Usun, et vanemate jaoks oli oluline, et ka lehes kaastundeavaldused ilmusid, sest nende generatsioonile on veel nii pigem kombeks. Ema kogus hiljem kõik lehed kokku ja jättis need mälestusena alles. Muide, suur osa ajalehes kaastunnet avaldanud inimestest tegid seda üldjuhul ka läbi mõne muu kanali.
• Postkaart – Kaarte saadeti küll mõned üksikud, aga need jäid pikalt põlevate küünalde kõrvale. Ka need olid väga personaalsed ja südant soojendavad.
• Füüsiline kohalolu – kõige personaalsemad olid ja ka kõige suuremat tuge pakkusid need kaastundeavaldused, mida tuldi isiklikult vanemate koju üle andma juba mõne tunni pärast. Sel ajal on väga tuge vaja ja leinajaid karta ei tohiks, sest üksi olemise tunne on niigi hingemattev. Tean, et ka siis mitmed kõhklesid, et kas tulla korraks läbi või mitte, aga olen väga tänulik neile, kel see võimalus oli ja seda tegid.

Kaastunde avaldamise viisid

Juba kaastunnet avaldades kirjutasid väga paljud inimesed mulle, et ei osata midagi öelda või kõik sõnad tunduvad nii tühised ja ei anna üldse edasi seda, mida tegelikult öelda tahaks. Sellises olukorras ongi sõnu raske leida, sest valu see väiksemaks ei tee ja hirm midagi valesti öelda, mis võiks veel rohkem valu teha, on suur. Olles nüüd veelkord üle vaadanud kõik mulle tehtud kaastundeavaldused, olid need suuremas enamuses väga sarnased, aga ometi mõjusid mõned neist ikkagi lohutavamalt kui teised. Paraku pidin kokku puutuma ka mõne valu tekitava kirjutisega.

Järgnevalt toon välja viisid, milliselt kaastunnet avaldati ja kuidas see mulle mõjus.

• Kallistamine vaikuses (või nuttes) – ma olen terve enda elu olnud kallistamise usku ja seetõttu sobisid mulle väga hästi need kaastundeavaldused, kus ei räägitudki midagi. Lihtsalt kallistati. Tugevasti ja pikalt. Samuti kirjutati, et kallistan hästi tugevasti või olen mõtetes teiega, ka see lohutas.
• Tunnen kaasa! / Minu siiras kaastunne! vmt – seda oli ilmselt kõige rohkem. Seda peamiselt Facebooki seinal ja ka matusel. Enamasti avaldati selliselt kaastunnet tuttavate poolt, lähedasemad inimesed rääkisid või kirjutasid pikemalt.
• Ma kahjuks tean seda valu. Järgnes selle inimese kaotuse lugu – kõige lohutavamad olid seda tüüpi kaastundeavaldused, sest sain aru, et need inimesed päriselt teavad, millist valu tol hetkel tundsin. Tekkis see tunne, et kahjuks on selliseid inimesi veel, aga veidral kombel see lohutas. Nendest keegi ei öelnud, et lein kaob ära aja jooksul, vaid sellega on võimalik õppida elama. Üks inimene ütles, et isegi kui ta vihkas seda kaastunde avaldamise hetkel, siis täna ta teab, et tegelikult ka aja jooksul läheb natukene kergemaks.
• Ei oska midagi öelda / Sõnad on nii tühised / Seda valu ei võta miski ära – mulle meeldis, et inimesed nii ütlesid. Ilmselt seetõttu, et läbi selle ma tundsin, et nad ei üritanud seda olukorda kuidagi paremaks rääkida, vaid nentisid fakti, et ongi valus ja raske. Õnneks ei öeldud mulle kordagi, et aeg parandab kõik haavad või küll kõik saab korda. See oleks mind ilmselt päris vihaseks ajanud sel hetkel.
• Nii kohutav / ebaõiglane / ma ei suuda seda uskuda / ma ei kujuta ette, mida te praegu tunnete – tihti alustati enda kirjutisi selliste sõnadega ja ka see mulle meeldis, sest tekitas tunde, et nad mõtlevad sellest olukorrast samamoodi nagu mina.
• Tunnen kaasa! Mis juhtus? – Selliselt ei lähenenud mulle paljud, aga paraku kippusid seda tegema mitte väga lähedased inimesed. Ilmselt suuresti uudishimust ja see oli väga väsitav. Jääb arusaamatuks, miks inimesed arvavad, et hetkel kui oled ise ka täielikus šokis ja kaotusvalu tahab hinge kinni suruda, et ma tahaks pikalt ja laialt pajatama hakata, et mis siis ikkagi täpselt juhtus. Kui seda küsisid väga lähedased inimesed, siis oli see arusaadav ja ei tekitanud ka ebamugavust. Isiklikult soovitan, et kui sa ei ole perele väga lähedane inimene, siis ei tasu minna küsima veel nii pea, et mis juhtus.
• Neela alla see valu ja õpi sellega elama, ära nuta – kahjuks sain ka sellise kaastundeavalduse osaliseks. See oli üks väheseid, mis tegelikult ka tegi haiget, sest tekitas tunde nagu ma ei tohiks leinata või see kuidas ma seda teen, on vale. Ma mõistan, et on inimesi, kes jäävad leina kinni, aga sel hetkel oli õe surmast veel väga vähe möödas ja lein oli alles algusjärgus. Ärge palun öelge leinajale, et ta ei nutaks, sest see on väga oluline viis, kuidas seda valu endast välja lasta.

Kaastunde avaldamise järgselt

Päris mitmed inimesed kirjutasid kohe pärast kaastunde avaldamist, et annaksime neile ka võimaluse ärasaatmisele tulla. Need olid õele väga lähedased inimesed ja ma siiralt mõistan nende soovi ja olin tänulik, et nad soovisid kaasatud saada. Küll aga esimesel hetkel tundus see nii valus, et te päriselt räägite nüüd mu õe matusest. See ei ole veel mulle kohale jõudnud, et see hetk on PÄRISELT tulemas. Seetõttu mõjusid tol hetkel need palved nagu noa keeramisena haavas. Varem ei oleks ma ise osanud sellele nii mõelda, aga täna ma ei soovitaks paaril esimesel päeval selliseid lauseid, eriti ootamatu kaotuse korral, öelda.

Ja nii palju oli neid inimesi, kes kaastunnet avaldades siiralt pakkusid koheselt abi, kas olla õlg, millel nutta või inimene kellega rääkida või lihtsalt öeldi, et kuidas iganes me saame abiks olla, lihtsalt andke teada ja aitame. Isegi kui me esimestel päevadel šokist tulenevalt ei osanud abi paluda, siis oli nii hea teada, et häid inimesi meie ümber on palju. Hiljem meil siiski erinevates asjaajamistes abi vaja läks. Sellest juba täpsemalt mõnes järgmises postituses.

* * *

Leinanõustaja ja psühhoterapeut Meeli Laane:

Kaastunde avaldamine on mõne inimese jaoks harjumuslikult tavapärane ja paljude jaoks segadust tekitav – mida öelda, kuidas käituda, kas on parem mitte midagi öelda. Varasemalt kehtisid kindlad traditsioonid, mil moel reageeris kogukond inimese surmale. Ühiskonna individualiseerumise keskel on traditsioonid suuresti kadunud ja kohati tundub, et tavapärane sõna “minu kaastunne” on muutunud kulunud sõnakõlksuks, kus puudub info kaasatundja tegelike mõtete ja emotsioonide kohta.

Kaastunde avaldamine on väga tundlik teema ja siin puuduvad selged reeglid – mis toetab ja mis ei toeta üldse. Kui ühele inimesele sobib üks kaastundeavaldamise viis, võib see teisele olla vastumeelne. Kaastundeavalduste kohta on tehtud uuringud, kus paluti leinajatel otsustada, millised kommentaarid on toetavad kaotuse järgselt. 141st kommentaarist leidsid nad vaid 19 toetavat. Pean siia lisama, et on ka inimesi, kes uuringutulemustega nõus ei ole. Seega, reegleid ei ole.

Jagan Sinuga vaatenurka tavapäraste ütluste kohta, mil moel need mõjuda võivad leinajale ja toon esile olulisimad teadmised, mida tasub meeles pidada kaastundeavaldamisel, lisaks Marise jagatule. Mida tavaliselt öeldakse ja mis leinajat reeglina ei toeta (ka siin on erandeid):

• Sinuga saab kõik korda aja möödudes / aeg parandab haavad.
  Siin on oma terake tõtt – loomulik lein muutub ajas. AGA, see toimub siis, kui inimene lubab endal olla oma tunnetes ja kogeb seda, et tema kaotuse suurust ning emotsioone tunnistatakse ja aktsepteeritakse, sh kaastundeavaldaja poolt.
• Ma tean, mida sa tunned.
  See lause võib tuua leinajas esile ärrituse või/ja eemaldumise heatahtlikust kaastundeavaldajast. Leinaja kogemus on intiimne ja täiesti omamoodi. Mõnikord ekslikult arvatakse, et kui keegi on midagi sarnast kogenud, teab ta täpselt mida värske leinaja tunneb ja vajab. Tegelikkuses võivad leinareaktsioonid ja vajadused kardinaalselt erineda, sh ka peresiseselt, kus kaotus on aset leidnud.
  Soovitus: Marise kogemusest toon esile puudutava lause: “Ma kahjuks tean seda valu”.
  Ohukoht: Mõnikord tulevad kaastundeavaldajal endal intensiivsed mälestused ja emotsioonid oma kaotusest esile ja võib juhtuda nii, et leinaja toetab kaastundeavaldajat.
  Soovitus: maini lühidalt oma sarnast kaotust, kui tunned selleks soovi ja vajadust. Tuleta endale meelde, et Sina oled toetaja sel hetkel, mitte toetuse saaja. 
• Tavapärased laused lapse surma korral: “Sa saad veel lapsi”, “Sul on veel laps(i)”, partneri surma korral: “Sa leiad endale uue partneri” jms.
  Surnud lähedast ei ole võimalik ja teda ka ei saa asendada kellegi teisega.
  Ka siis, kui Sinu väited on tõepärased, märka, et selle lausega viid leinaja tähelepanu mujale, tema leinavalu ja kaotuse suurust tunnistamata. Leinavalu tuleb läbida, sellest tähelepanu kõrvale juhtimisega aitad leinajal seda valu endas alla suruda, läbimise asemel.

Nõu andmist soovitan hoida hetkeni, kus lähedase kaotanud ise ütleb Sulle, et ta seda soovib. Nõu andmine on loomulik soov toetada inimest, kellel on raske. Tõenäoliselt soovid Sa südamest, et tal oleks hea olla ja, et ta ei peaks tundma seda valu, mida ta tunneb. Märkamatult aga tähelepanu mujale suunates, kaotust vähendades või rääkides sellest, kuidas leinaja käituma peab (ära mõtle talle, ole tugev, ära nuta jne), annad talle tahtmatult mõista, et tema tunded ei ole aktsepteeritud ja ta peab olema teistsugune.

Nõuanded kaastundeavalduse kohta:

1. Kuula oma südame häält. Mitte oluline ei ole see, mida Sa ütled vaid see, kas see tuleb Sul südamest.
2. Kui Sul puuduvad sõnad, on toetav see, kui Sa väljendad oma toetust sõnadeta või sõnastadki otse ja ausalt: “Mul puuduvad sõnad”.
3. Ole aus ja siiras. See on olulisim.
4. Ole empaatiline. Kõik reaktsioonid lähedase surmale ja ka see, kui pole reaktsiooni, on loomulik leinavalu läbimise viis.
5. Ole hetkes ja usalda iseennast. 
6. Kui Sa ei tea, kuidas kaastunnet avaldada – kas kirjutada või helistada, küsi leinas inimeselt üle, nt: “Kas Sulle sobib, kui ma helistan 5 minuti pärast?”.
7. Paku abi siis, kui tead, et Sa päriselt tõstadki oma tegemised kõrvale ja lähed talle appi niipea kui ta seda küsib. Kasvõi poest söögi toomisega.
8. Jää toetajaks, mitte toetuse vajajaks. Muuseas, see on üks suurimaid valukohti leinajate seas, et ta peab kaastundeavaldajat lohutama.
9. Väldi lauseid, kus Sa püüad leinaja meeleolu teistsuguseks muuta.
10. Väldi lauseid, kus Sa püüad justkui olukorda paremaks rääkida või pehmendada.
11. “Mis juhtus” lause asemel võid küsida, “Kas Sa soovid jagada, mis temaga juhtus?” Anna talle võimalus vastata eitavalt, kui ta seda ei soovi teha.
12. Kui Sa tundsid lahkunut, jaga oma mälestust temast leinajaga.

Meeli Laane tegemiste kohta leiad rohkemat infot Leinakooli lehelt.