Surma kõrval. Kristjan Prii

Olen tänaseks surma teemadega teadlikumalt kokku puutunud üle nelja aasta. Selle aja sisse jääb vabatahtliku hingehoidja töö nii Tallinna Diakooniahaiglas kui praegu Lõuna-Eesti Haiglas. Samuti isa surm ning nii mõnigi lähem ja kaugem lahkumine. Olen endale aru andnud, et me elamegi igapäevaselt surma kõrval ning see ongi elu osa. Sõda, meist mitte kaugel, loendab surmasid juba miljoniga. Jääb vaid loota, et hullumeelsus lõpeb enne, kui tekib kalestumine, kus kaotatud eludest saab vaid üks statistiline number. Surm on elu normaalne osa, vägivaldne ja kellegi ebardlikust maailmakäsitlusest põhjustaud surm aga hullumeelsus. Täna ma räägin elu normaalsest osast.

Leina mitu nägu

Leina- ja hingehoiu teemadeni jõudsin ise läbi kodu kaotuse. Suhte purunemine, kodu, töö või ettevõtte kaotus tihtilugu käivitab inimestes samuti leinaprotsessi, kuid sellele on vähem tähelepanu pööratud. Tean seda nüüd omast kogemusest. Erinevus inimese siit ilmast lahkumisega seisneb selles, et inimese lahkumine on lõplik ja pöördumatu. Suhte purunemisel või kodu kaotusel juhtub aga see, et partner või koht on ju jätkuvalt alles. Paratamatult puutud kaotatuga ühel või teisel moel jätkuvalt kokku ning uuesti traumeeritud saamise võimalus on aastaid õhus. Soovitused nagu “Saa üle!” ja “Lase lahti!” ei tööta. Taolistest leinaprotsessidest tuleb sarnaselt läbi minna nagu inimese kaotusegi puhul. Endaga tuleb tööd teha ja vaja on ka abi küsida, sest mõnikord ise lihtsalt ei saa. Ei peagi saama.

Koos on kergem

Lõpetasin just koos kolleeg Matti Oravaga 10-nädalase lahutusprotsessis olevate meeste tugigrupi juhtimise. Kui selle aasta septembris alustasime, ei olnud mul õrna aimugi, kuidas see teekond kulgeda võiks. Tulid mehed ja jagasid oma lugusid – kellel värskem, kellel pikema ajalooga katsumus. Seejärel tuli nädala haaval erinevad teemad läbi käia. Vaatasime esmalt käesolevale olukorrale otsa, kus ollakse täna. Järgmise sammuna käisime läbi suhte selle algusest kuni tänaseni ning lõpuks pöörasime pilgud tulevikku. Tegemist oli suurepärase teekonnaga läbi leinaprotsessi usalduses, toetuses ja aktsepteerimises. Kuigi ma leinagruppi veel juhtinud ei ole, sain väga olulise kogemuse sellest, kuidas koosolemises on jõud. 

Koos liikudes on võimalik end ka korraks lõdvaks lasta, teades, et kaasteeline hoiab sind maha varisemast. Saab lubada endal valu lõpuni läbi tunda ja sel moel valu vabastada. Valu all on sageli peidus tohutu armastus. Ennekõike iseenda vastu ja alles sealt edasi on meil midagi ka teistele pakkuda. On Piibliski kirjas, et armasta oma ligimest, nagu iseennast! Kui seda õpetust nüüd tähelepanelikumalt lugeda, siis taipadki, et enne iseenda armastamist ei saa sa ju teisi armastadagi. 

Peidetud lein

Oma taustast vast nii palju, et olles endale teadvustanud aastaid enda sisse maetud leina ja sellega tegelemise vajaduse, asusin otsima võimalusi, kuidas end sel teel koolitada. Või kui faktitäpne olla, siis endalegi lõpuni selgeks tegemata miks, panin ennast 2017. aastal ühele leinanõustamise veebikoolitusele kirja. Kusagil selle kursuse poole peal sai mulle selgeks see, mida just mainisin – olin leina endasse matnud. Võime ju kuhugi maani iseend ära petta, kuid ühel heal päeval hakkab see sees vaikset, kuid vääramatut hävitustööd tegev protsess endast märku andma. Nagu põrandalaudade all elav majavamm. Kui siis ka ei reageerita, juhtub nii, et ühel päeval annab keha sellest füüsiliselt märku.

Koroona-aja alguseks olin Naatan Haameri ja Kerstin Kase poolt EELK Usuteaduste Instituudi alt läbiviidava Hingehoiu baaskursusega poole peal. Olen aru saanud, et millegi selgeks õppimiseks tuleb teooriat koheselt ka praktikas rakendama hakata. Vaatamata kõikvõimalikele piirangutele, õnnestus mul siiski vabatahtlikuna käia Tallinna Diakooniahaiglas praktikal. 

Kui eelnevalt piirdus mu kokkupuude terminaalses faasis inimestega mõne lähisugulase surivoodi ääres viibimisega, siis Diakooniahaiglas täienes see pagas oluliselt. Oli väga ülevaid hetki, mil kummardusin inimeste meelekindluse ees; oli jõuetust, kui ei osanud kuidagi aidata. Oli hirmu ja oli ka huumorit. Üks proua ütles, et teeb hooldajatele pulli ja sureb homseks ära. Teine proua tõstis oma konksus sõrme ja teatas “Pojakene, Jumal on olemas!”. Ma uskusin teda ja usun siiani, sest elu lõpus me võimegi olla seal kahe maailma vahel ning teispoolsuse sädelus jõuab meieni. Seda sama tunnet olen kogenud ka hiljem. Kallid inimesed, surija kõrval avaneb portaal, uskuge mind.

Vaikus ja elu lugude keskel

Vabatahtliku hingehoidja teed Lõuna-Eesti Haiglas alustasin ma käesoleva aasta aprillis. Leppisime haigla juhtidega kokku patsiendid, kellega alustada ning nii see vaikselt veerema läks. Tänaseks olen suhelnud kümnekonna inimesega. Iga lugu õpetab. Kui ühe härraga saime suve alguse poole veel ratastooliga õues käia, siis viimased korrad toimus meie suhtlus minupoolse monoloogina ning tema poolt lillelõhna tajumisena. See ei vähendanud minu jaoks selle suhtluse kaalukust, vastupidi. Meenutasin talle lugusid meie jalutuskäikudest ja sellest männipuust, mille tüvel on südamekujuline arm. Tal läksid silmad märjaks, kui ta seda puud kord kallistas. Ühel päeval soovisin talle viia käbi selle puu alt. Haiglasse jõudes sain aga teada, et teda ei ole enam. Kaasas olnud käbi on mul aga nüüd kodus altaril.

Kui näen, et keegi patsientidest magab, siis ma teda ei ärata. Raskes seisus olevatele inimestele on uni kõige parem leevendus. Ühe proua juurde minnes tekkis aga tunne, et pean sinna jääma. Vaatasin ta vaikset olemist ja märkasin võrelust silmanurgas. Tema magas, mina istusin. Aeg kaotas mõõtme. Ühel hetkel sain aru, et ta on surnud. Sealsamas, minu kõrval, hästi vaikselt. See oli minu jaoks esmakordne vahetu surmahetke kogemus. Surm on hästi vaikne.

Surma kõrval viibib teisigi. Härra, kellega vaid kaks korda jõudsin kohtuda, oli kolmandaks korraks seisus, kus hingata aitas tal hapnikumask ning teadvus oli juba teisele sagedusele häälestunud. Tema kõrval istus ta abikaasa. Väga raske on leida sellisel hetkel lohutussõnu. Koos oli selleks hetkeks elatud 65 aastat. Nii me siis istusime seal, hoides ringis kätest kinni. Ühel hetkel ma küsisin, et kus nad kohtusid. Proua näole tuli naeratus ja ta rääkis loo värskelt sõjaväest tulnud nägusast noormehest, kes häbelikult tantsusaali seina ääres seisis. Noorel daamil oli südikust minna ja noormees tantsule võtta ning nii nad siis tantsisidki läbi elu. See meenutus tõi kergendust sellesse hetke, seal surivoodi kõrval. Ma väga loodan, et sellest oli abi. Kasvõi natuke. Lahkudes küsisin õelt, mis seis on – õde vastas, et ilmselt tundide küsimus. 

Elu mõtte ja austuse teekond

Olen ka endalt küsinud, et miks ma seda kõike teen? Aga sellepärast, et see tuletab mulle endale meelde aupaklikkust elu ees. See annab ka mu muudele tegevustele suuna ning ma olen aru saanud ühest olulisest asjast: meie tulemisel on mõte, meie olemisel on mõte ja ka meie lahkumisel on mõte. Meie elus on kaks tippsündmust, meie sünd ja meie surm. Ning kõik raskused, mis jäävad nende kahe sündmuse vahele, on ületatavad. Ning lisaks tean, et päev, mil sa suudad sureva inimese näole naeratuse tuua, on üks hästi elatud päev.

Autor: Kristjan Prii