Me ei tea, mis tuleb. Kristjan Prii
On väga inimlik soovida, et meie elu oleks stabiilne, meeltes valitseks rahu ja ettevõtmisi saadaks edu. Kuidas teisiti? Vaadates aga elule realistlikult otsa, on näha, et selliseid perioode antakse meile lühidalt ja ilmselt ka mitte täiskomplektis. Ikka on midagi, mis vajab muutmist, ümberharjumist, läbielamist või lahtilaskmist. See tekitab aga palju pingeid. Pingeseisundis lähevad asjad katki. Inimesed ka.
Kui elame pidevas hirmus ja ärevuses meid ootava ees, tundubki elu Maal üks vaevade ja lootusetuse tallermaa. Vaadates looduse toimimist, näib stiihiate ainuke eesmärk olevat kõik ehitatu maha lõhkuda ja optimaalsesse hunnikusse kokku kuhjata. Kõik, mis või kes sünnib, see ka sureb. Rajatu ja mälestused püsivad seni, kuni keegi sellesse oma aega ja energiat pühendab. Hooletusse või unustusse jäetu kaob aga küllaltki kiiresti kaduvikku. Saades sügaval hinges aru, et meie duaalses maailmas käibki kõik nii, on võimalik selle teadmisega rahu teha.
Jah, vastuseta jääb endiselt küsimus, miks see nii käib?
Tuleme, oleme ja läheme
Mulle tundub, et meie elus on üheks suurimaks ülesandeks õppetund lahtilaskmisest, mitte klammerdumisest ja usaldusest suurema tarkuse ees. Sõnades kerge öelda, teoks teha kirjeldamatult raske. Ometigi on sellega nii, et leppimatus muutustega tekitab pingeid, mis taaskord meid endid lõhuvad.
Mitteklammerdumine võimaldab lõdvestuda käesolevasse hetke ning avab tee tervenemisele. Lõdvestumisvõime kaks lähtekohta minu jaoks on:
- leppimine asjaoluga, et ma ei saa kõigest lõpuni aru ning
- lõdvestumisoskus olukorras, kus kõik ei ole perfektne.
Esimesel juhul annan endale aru, et kogu informatsiooni ega otsuste tagamaid ei saa ma kunagi teada ning samuti ei näe ma ka teiste inimeste sisse. Tihtilugu ei näe me õieti endigi sisse. Püüdes kramplikult kõike kontrollida ja selgitusi nõuda, laseme mööda palju olulist ning raiskame aega, mida me tagasi pöörata ei oska. Teisel juhul laseme samuti elul mööda libiseda, püüdes asju muutumatutena paigal hoida. Seda eriti juhul, kui oleme milleski endale justkui sobiva lahenduseni jõudnud, olgu selleks siis näiteks perekond, karjäär, staatus või ka rahaline seis.
Elu on voolamises ning selle peatamine ei ole võimalik. Inimesed, olukorrad ja asjad tulevad, on ja lähevad. Püüdes seda voolu takistada, teeme haiget vaid iseendale ja oma lähedastele. Meie endiga on samamoodi – tuleme, oleme ja läheme. Ning sellel kõigel on mõte.
Mittetakistamine ei tähenda loomulikult passiivset kõrvaltvaataja positsiooni, sest voolusuunda saab muuta ning juhtida. Käesolev on ainuke hetk, kus seda teha saame. Minevik on läinud ja tulevik ei ole veel kohal. Piltlikustasin kunagi aja kulgu enda jaoks autosõiduga: tahavaatepeeglis on minevik, esiklaasist paistab tulevik, aga olevik on siin, auto sees. Siin saan ma valida endale mugava sõidukiiruse, taustamuusika ja temperatuuri. Kui mul on hea, on minust tuge ka mu lähedastele ning ümbritsevale. Egoismiga on siin vähe pistmist.
Luba ja lase minna
Kuidas võiks eespool kirjutatu aidata meid aga surija toetamisel ning leinaprotsessis?
Eks ikka seeläbi, et anname endast parima, kuni me midagi veel muuta ja parata saame. Kui aeg on aga kätte jõudnud, siis lubame minna ja laseme lahti. Võime ju viimase hetkeni püüda vääramatut takistada, kuid ühel hetkel juhtub see ikkagi. Siis pole meil aga enam neid õhkõrnu, magus-nukraid, riukaliku musta huumoriga vürtsitatud hetki, mida oleksime saanud veeta täielikus kohalolus, selmet oma valus ja ebamugavustundes “toimekas” olla või asendustegevusi otsida.
Leina üks märksõnadest on hüljatus. Oleme teatava osa oma heaolust ja elu mõttest tõstnud endast väljapoole ning nüüd on meil see tugipunkt kadunud. On väga suur väljakutse ja pingutus, et oma elu uutele alustele ümber orienteerida. Armastus soovib vastuarmastust, inimsuhted peegeldust. Muutunud olukord tekitab teadmatust, millega kaasnevad hirm ning ärevus. Me oleksime justkui raudteejaama perroonile üksi jäänud ja rong koos kaaslasega ära sõitnud. Puhub vilu tuul ja tibutab vihma.
Valguskiir paistab minu jaoks teadmises, et inimeste surmalähedased kogemused kirjeldavad läbi ajaloo sarnaseid asju. Ikka on seal juttu kohtumistest lahkunud sugulaste, valgusolendite või ülima tarkusega. Saadakse kinnitust, et sellel kõigel on mõte. Ning ühel helgel päeval tuleb ka meie rong ning me sõidame sinna, kus kõik kallid ja olulised juba ees ootavad. Siis oleme meie need, kes soovivad mahajääjatele öelda: „Kõik on korras! Meiega on kõik hästi. Olete oodatud, kuid võtke oma aeg. Kiiret ei ole, kõik juhtub siis ja nii nagu on kõige parem. Inimlikus mõõtkavas ei olegi võimalik sellest kõigest aru saada ning see on okei.“.
Surmahirm on tuttav termin, sünnihirm võib aga tunduda veider
Loetut ja loogikat kokku pannes olen jõudnud arusaamisele, et sünnihirm on meie hirmude ja hüljatustunde algallikas.
Stanislav Grof on Tšehhi päritolu Ameerika teadlane, kes on suurema osa oma elust pühendanud muutunud teadvuseseisundite uurimisele ning loonud koos abikaasaga holotroopse hingamise meetodi. Meetodi eesmärk on inimeste teadvusetasandite avardamine ja ligipääsu võimaldamine meie baasemotsioonidele. Hüljatustunne on üks neist. Grof räägib prenataalsetest maatriksitest ja sünnikogemuse taaskordsest läbielamisest.
Sünnitus on nii emale kui lapsele väga jõuline ja traumeeriv kogemus. Naiste sünnitusvaludest räägitakse rohkem, need on ka ilmsemad ja selgemalt väljenduvad. Kujutagem aga ette selle väikese olendi hämmeldust ja mõistmatust, kes on seni viibinud maailma kõige turvalisemas keskkonnas, ümbritsetud hoolest ja armastusest, külluses ja mõnusas hõljumises. Ühtäkki hakatakse teda aga jõuliselt sellest olukorrast välja suruma, füüsiline valu seguneb teadmatuse ja klaustrofoobiaga ning keskkond muutub totaalselt. Vees hingavast olendist saab õhku hingav olend. Kõik muutub. Sel hetkel ei tea me, et nii see käibki ja meie keha alateadvusesse salvestub hirm ja hüljatustunne. Kui me saame tänase teadlikkuse juures oma sünniprotsessi energeetilisel tasandil uuesti läbi elada, on võimalik need emotsioonid vabastada.
Inimestevahelised keerulised suhtemustrid ja elu siin planeedil võivad anda meile alust tunda end kõrvale- või mahajäetuna. Kosmilisel tasandil ei ole meid aga kunagi hüljatud. Sestap tasubki hoida kaks ankrut kindlalt kinnitatuna – üks, mis hoiab meid siin Maal, ja teine Universumi keskpunktis. Ühendus nende kahe vahel hoiab meid vankumatult paigal, mis iganes tuuled ja tormid meid ka ei sikutaks.
Seega, kui on väga raske, tasub tõsta pilk maast lahti. Olukord sellest koheselt ei muutu, kuid võimalikke edasiliikumise teid hakkab paistma rohkem. Oma olukorrast kõnelemine on üks nendest. Kuulajad on olemas.
Autor: Kristjan Prii