Minu kokkupuuted surmaga
Surmad lapsepõlvest
Kahjuks olen pidanud enda mitte veel liiga pika eluaja jooksul (olen 33-aastane) käima matustel rohkem kui kahel käel sõrmi. Minu elust on inimesi ära viinud õnnetused, meri, enesetapp ja haigused. Nende inimeste seas on olnud minu nooruspõlve armastus, väga lähedasi sõpru, sõprade vanemaid, häid tuttavaid, lemmikloomi kui ka pereliikmeid. Mõned nendest surmadest on tulnud nagu välk selgest taevast. Teiste osas olen saanud ennast vaimselt ette valmistada, et see hetk ei ole enam kaugel.
Viimaste nädalate aktuaalne teema, kuninganna Elizabeth II surm, tuletas mulle meelde, et minu kõige esimene teadlik mälestus surmast oligi printsess Diana traagiline surm. See oli esimene surm, mis pani mind nutma ja ma olin ainult 8-aastane. Võib ju küll veider tunduda, et miks ma nii löödud olin, sest ma isiklikult seda inimest ju ei teadnud. Aga printsess Diana oli mulle väga pisikesest peale üks suurimaid eeskujusid ja on seda tegelikult siiani. Tol ajal oli populaarne lõigata ajakirjadest välja kuulsate inimeste pilte ja neid koguda ning temast kogutud materjali oli mul selgelt kõige rohkem. Temast õhkus läbi meedia siirust, viisakust, heatahtlikkust, armastust laste vastu ja ta oli lihtsalt nii ilus. Mäletan, et uudist kuuldes lahistasin nutta ja vaatasin ka matusetalitust, mis oli südantlõhestavalt kurb.
Need samad ajakirjadest välja lõigatud pildid viisid mind kokku ühe väga armsa esimese klassi tüdrukuga, kui käisin neljandas klassis. Viisin talle tihti pilte, mida teadsin, et tema ka kogub, sest selleks ajaks oli endale kogumine juba muude huvide vastu välja vahetatud. Kuid meie tutvuse jooksul jäi ta haigeks, teda ei olnud enam koolis näha. Mõtlesin, et haigus nagu haigus ikka, küll ta varsti tagasi tuleb. Kuniks sain teada, et haigus sai temast võitu.
Seda oli väga raske enda teadvusesse võtta, sest ta oli ju noorem kui mina. Vanad inimesed surevad, mitte lapsed! Osalesime vist peaaegu kogu klassiga ka mälestustseremoonial ja nutsin juba enne kui kirikusse sisse astusin. Ma ei tundnud teda väga hästi, aga ometi jättis tema surm minu ellu väga tugeva jälje. Täna mõtlen, kas üheks põhjuseks võib olla see, et ma neelasin selle leina ise alla ja ei teadnud, et kas ja kuidas selle tundega toime tulema peaks.
Surmad, milleks sain vaimselt ette valmistuda
Neid lugusid on nii palju, mida minu vanavanaemast rääkida – kuidas me koos leiba küpsetasime või vokil lõnga ketrasime, kuidas ta mulle laulis ning kuidas ta kogu aeg paljajalu armastas käia. Vanavanaema juures külaskäigud olid alati nii meeldivad. Kui välismaale ülikooli läksin, siis igatsesin meeletult vanavanaema maalähedust. Minu õpingute ajal sain isalt teada, et vanavanaema ei tunne enam ennast väga hästi ja on suur tõenäosus, et talle ei ole enam palju päevi antud. Mäletan seda hommikut, kui jalutasin kooli poole ja telefon helises, ekraanil kiri – isa. Käed hakkasid värisema ja toru vastu võttes oli pikalt vaikus kuniks isa ütles, et vanavanaema ei ole enam.
Kükitasin keset tänavat ja lihtsalt nutsin. Kõige rohkem painas mind mõte, et ma ei saa minna matusele, sest lennupiletid olid minusugusele üliõpilasele väga kulukad ja võtsime perega vastu otsuse, et külastan vanavanaema hauda kui taas Eestisse tulen. Emotsionaalselt oli see mõte nii raske, sest enda peas mõtlesin, kuidas vanavanaema äkki arvab, et ma ei pidanudki teda väga kalliks ja oluliseks enda elus.
Tänaseks on selline mõtlemine muutunud. Ma ei tunne tingimata vajadust inimese haual käia, et teda mälestada. Minu jaoks kallid inimesed on minu mälestustes niikuinii kogu aeg minuga koos. On palju olulisem, et panen endale sobival hetkel nende mälestamiseks küünla põlema ja mõtlen nende peale, kui see, et mingil kindlal tähtpäeval hauaplatsile küünla viin, kuigi ma teen ka seda.
Minu vanaema oli esimene surm, milleks sain pikalt ette valmistuda, et see hetk tuleb ja ilmselt varem kui me oodata oskame. Mamma, nagu me teda pärast laste sündi kutsusime, oli meie elus ja meie lähedal olnud kogu aeg. Pärast koolipäevasid läksime tihti tema juurde. Ta küpsetas alati imelisi kringleid ja tegi maailmaparimat piimasuppi, kuhu tohtis ohtralt suhkrut sisse raputada. Ta alati kudus sokke ja sussikesi. Nii ei olnud meie suguvõsas ilmselt inimest, kellel ei oleks tema kudumeid olnud. Vanaema alati kallistas, kui meid üle pika aja nägi ja noomis, kui midagi tema silmis valesti tegime. Aga ta oli alati meie sünnipäevadel kohal ja viimastel aastatel isetehtud võileivatordiga.
Ühel tavapärasel vanemate külastusel Saaremaal, kuulsin, et vanaema oli arsti juures käinud. Ma teadsin ka hästi seda, et see oli viimane koht, kuhu ta tahtis minna. Kui isa ütles meile õega, et ta tahaks meiega korra terrassil vestelda, neelasin juba vestlematagi pisaraid. Teadsin, et see ei tähenda midagi head. Ja nii siis saingi sel päeval teada, et vanaemal on vähk. See lõi mind rivist välja väga pikaks ajaks. Tundsin, et pean hakkama tegema midagi füüsilist, mis annaks ajule muud tegevust, et selle kõigega toime tulla. Sellest ajast saati teen 4-5 korda nädalas füüsilist trenni ja tunnen selle järgi eriti suurt vajadust just emotsionaalselt rasketel päevadel. Ja see päriselt aitab.
Järgmisel nädalal rääkisin enda tööandjaga, et ma sooviks töötada edaspidi iga reede Saaremaalt kodukontorist. Nad mõistsid ja tulid mulle vastu, mille eest ma olen südamest tänulik. Nii ma siis mitu kuud sõitsin iga neljapäeva õhtul koos pojaga Saaremaale, et saada võimalust vanaemaga nii palju aega koos veeta kui võimalik. Samuti olla ülejäänud perele toeks ja saada ise tuge kõige sellega toime tulekuks. Kuniks tuli üks nädalavahetus, kus meid oli kutsutud ühele pereüritusele. Pärast pikka emaga vestlust ja temapoolset veenmist, et ma ei pea iga nädalavahetus Saaremaal käima, otsustasin, et jätan ühe korra vahele.
Jõudis kätte reede ja ema helistas, et neile öeldi, et suure tõenäosusega vanaema ööd enam üle ei ela. Kui mu abikaasa mind kõrvalt vaatas, siis ütles ta, et sa tahad Saaremaale minna, eks?! Ja ma ainult noogutasin. Ema sai korraldada nii, et mind lasti vanaema juurde haiglasse veel ca 22.30 kui lõpuks Tallinnast Saaremaale jõudsin. Sain tema juures istuda, paitada, otsaesist suudelda ja teda tänada kõige eest, mis ta oma elu jooksul meie kõigi jaoks teinud on. Tol hilisõhtul sealt lahkudes teadsin, et see oli meie viimane koos veedetud hetk. Aga mu hing oli nii rahulik, sest mul ei jäänud mitte midagi ütlemata. Järgmisel hommikul äratas meid isa uudisega vanaema surmast. Alles hiljuti taipasin, et ta suri samal kuupäeval kui printsess Diana.
Ootamatu õe surm
Tagant järele olen ma iseendale nii tänulik, et otsustasin eelmine aasta töölt mõneks ajaks aja maha võtta, et lihtsalt puhata ja mitte midagi teha. Tegelikult läks aga nii, et minust sai esimesest vabast päevast täiskohaga õe haigusega tegeleja, sest ma ei olnud nõus leppima, et üks inimene peab selliselt piinlema ja tunneli lõpus ei paista valgust. Ma kontakteerusin kümnete arstide, ravitsejate ja tuttavatega, otsides vastust küsimusele, et kuidas mu õde saaks lõpuks õige diagnoosi ja seega ka õige ravi. Olen otsustanud siin blogis mitte detailidesse minna minu õe surma üksikasjadega. Küll aga tean, et tegin kõik endast oleneva, et teda aidata ja oleks ilmselt enda osas väga süüdistav, kui ma ei oleks sellele piisavalt aega pühendanud.
Ei möödunud päevagi, kui ma õega ei oleks suhelnud. Viimane kõne oli meil tema sünnipäeval, kui ta juba haiglas oli ja kuna õe surm tuli meile väga ootamatult, siis ei olnud see kõne kuidagigi toonil, et jätame hüvasti. Vastupidi, kõne oli täis positiivsust ja sünnipäevaelevust. Sellest õhtust läks kõik järsku halvemaks. Kaks päeva hiljem teda enam ei olnud. Tema valvearstiga pidevalt vestluses olles sain veel võimaluse paluda arstilt, et ta ütleks õele edasi, et kui väga me kõik teda armastame. Seega tunnen ma tegelikult ka õe surmaga seoses, et midagi ei jäänud ütlemata, sest me suhtlesime kogu aeg siiralt ja avatult. Küll aga ei tee see olukorda karvavõrdki vähem valusaks. Kõik see on mulle õpetanud ütlema asju kohe, elada tänases päevas ja tänulikkusega homse ees.
Ohh, Armas Maris!
Lugesin seda kõike klomp kurgus, see kõik oli nii haarav!