Mis on surmakohvik?

“Räägime surmast” veebilehe üks eesmärke, nagu ka nimi ütleb, on normaliseerida surmast rääkimist ühiskonnas. Läbiv teema lehe artiklites on ikka ja jälle, et inimesed pelgavad teemat ning selle tagajärjel kannatavad vaimselt ja emotsionaalselt. Kuid meie suurim rõõm on kuulda tagasisidet lugejatelt, et artiklite sisud on olnud neile toeks raskel hetkel või hoopis julgustanud teemat tõstatama enda lähedaste seas. Aga kuidas saaksime veelgi lihtsustada surmast rääkimist?

Asukoht mängib rolli

Tänapäeval pole enam uudis, et keskkond mõjutab vestlust, eriti rääkides teraapilistest vestlustest. Nii mõnedki vaimse tervise spetsialistid Eestis viivad enda vastuvõtte läbi mitteformaalsetes kohtades, olgu selleks kohvik, park, mereäär või muu avalik paik. Samuti pannakse rõhku, et ka kliiniline keskkond oleks soojem ja sõbralikum kliendi jaoks ehk pikad valged haigla koridorid ning tühjad kabineti seinad on minevik.

Sarnase pilguga vaatas enda klientidele otsa ka Bernard Crettaz (Šveitsi sotsioloog) ning kutsus terminaalselt haigeid patsiente, lähedasi kohvikusse, et rääkida surmast. Nii tutvustas ta uudset formaati cafes mortels ehk surmakohvik aastal 2004. Kuigi Dr Crettaz korraldas oma eluajal mitmeid surmakohvikuid Šveitsis, Austrias, Prantsusmaal ning on idee looja, siis ilmselt laiema avalikkuse tähelepanu sai kontseptsioon tänu Jon Underwood’i ja Sue Barsky Reid’ile, kes seadsid üritusele täpsema raamistiku.

Surmakohviku “mängureeglid”

Aastal 2011 korraldasid Jon ja Sue esimese surmakohviku Inglismaal, millele järgnesid mitmed veel, kuid mitte ainult kohvikutes vaid ka mujal, näiteks osalejate kodudes, surnuaedades, festivalidel. Psühhoterapeudina nägi Sue vajadust luua metodoloogia, mis aitaks sarnast ürituse formaati ka mujal kasutada. Ometi oli eesmärgiks, et aina rohkem inimesi saaks rääkida elu lõpu, surma ja leina teemadel vabas keskkonnas.

“Surmakohvik peab olema korraldatud:

• mittetulunduslikul eesmärgil;
• ligipääsetavas, viisakas ja konfidentsiaalses ruumis;
• ilma kavatsuseta juhtida inimesi ühegi järelduseni, tooteni või tegevuseni;
• kohvi ja koogiga.”

Kindlasti on oluline mainida, et surmakohvik ei ole grupiteraapia ega nõustamine. Vestlust juhivad osalejad ise ning korraldaja roll on neutraalne. 

Antud raamistik hakkas üsna kiirelt levima üle maailma ning tänaseks on korraldatud surmakohvikute arv ilmselt juba sadades tuhandetes. Kõik, kes otsustavad korraldada üritust, saavad soovi korral selle ka sisestada ametlikule leheküljele: https://deathcafe.com/ . Kahjuks lehekülg endiselt toimib vaid vabatahtlike toel ning info alati õigeaegselt üles ei jõua.

Eraldi sooviksin mainida asukohta – kuigi nimi ütleb, et surmakohvik justkui peaks olema kohvikus siis nagu ka juhises kirjas, siis asukoht peaks olema privaatne, lugupidav ja ligipääsetav. Ehk nii nagu ka Jon ja Sue on korraldanud kohvikuid erinevates kohtades, siis samamoodi võib ka praegu näha erinevaid formaate. Näiteks populaarsust koguv “Death Over Drafts” ehk surmakohvik, mis võtab aset pubis ning kohvi asemel on laual pigem õlu.

Surmakohvikud Eestis

Ka Eestis pole surmakohvikute teema võõras. Kahjuks täpset aega, millal toimus esimene üritus Eestis, ei suutnud leida, aga on teada et väiksemates ringkondades on surmakohvikuid korraldatud juba aastaid. Korraldajaid on erinevaid ning samuti on teemale lähenemise nurki erinevaid. Võrreldes välismaal toimuvate kohvikutega on ilmselt Eesti omad rohkem nö varjatud, ehk info ürituse kohta liigub rohkem suust-suhu ning tihti korraldataksegi vaid kindlale kogukonnale. Ilmselt see peegeldab ka eestlaste hirmu tabudesse – “ei taha, et naabrinaine teaks, et sellisele üritusele lähen”. Samas, kes on käinud, julgeb koheselt ka soovitada.

Samuti on minuni jõudnud info, et Tallinna Ülikoolis on ühe aine raames ka surmakohviku korraldamine kasutusel arvestusena. Ehk tudengitel on võimalik enda valitud piirkonnas korraldada surmakohvik, mis on kiiduväärt algatus õppejõu poolt.

Abiks ka meditsiinitöötajatele

Olles hariduselt õde, siis olen ka ise kogenud patsientide kaotusi ning näinud millega seisavad silmitsi tervishoiutöötajad. Paraku “superkangelase” kuvand justkui ei luba meil tunda emotsioone ning rasked hetked tihti kas nutetakse välja personaliruumis, kodus peale vahetust või lihtsalt “neelatakse alla”. Siinkohal võiks Eestis jõuda surmakohvikute formaat ka tervishoiu valdkonda, et anda personalile võimalus välja rääkida hirmud ja kaotused.

Vaikselt on hakanud tulema välja ka uuringuid, mis sarnast lähenemisviisi toetavad. Näiteks USAs proovitakse ennetada intensiivravi osakonna töötajate läbipõlemist surmakohvikute abil. Eelmisel aastal korraldasime ka tervishoiu valdkonna tudengitele veebipõhise kohviku, mis jällegi tõestas teema tõstatamise vajalikkust. Noored tudengid, kellel seisavad esimesed kokkupuuted surmaga alles ees praktikal, tunnevad hirmu ning vajavad kohta, kus sellel teemal rääkida. Ning ka nendel kohtumistel oli tore näha kuidas vanemate kursuste tudengid noori toetasid ja omi kogemusi jagasid.

Ei ole olemas kahte ühesugust

Praeguseks olen korraldanud surmakohvikuid nii Hispaanias (inglise keelt kõnelevatele inimestele), veebis kui ka Eestis kohapeal. Üsna kohe, kui alustasin üritustega, sain aru, et andes täieliku teemavabaduse osalejatele, on tulemuseks väga erinevad vestlused. Ehk kunagi ei oska ma ette näha, mis teema just sellel päeval antud inimesi kõnetab. Austades teiste osalejate seisukohti ning jättes kõrvale mõisted “õige ja vale”, loob see ideaalse keskkonna niivõrd delikaatsete mõtete arutamiseks.

Tihti inimesed jagavadki oma kõige sügavamaid hirme ja mõtteid, mida neil polegi lihtsalt mujal võimalik valjusti välja öelda. Ja kuidas teised reageerivad? Ikka toetuse ning oma kogemuste jagamisega. Surmakohvikutes tekib kogukonna tunne kiirelt ning abivajajad saavad vajaliku toe, ilma et isegi korraldaja peaks suunama. Loodan südamest, et kunagi tulevikus eksisteeriks selline dünaamika ka väljaspool surmakohvikuid.