Tiina kaotuse lugu

Olin suvel saanud alles 14-aastaseks. Elasime ema, isa ja minust poolteist aastat noorema vennaga üsnagi toredat elu. Ema oli kõigest 41-aastane, kui selgus, et tal oli tekkinud kasvaja, mitte pahaloomuline (vähemalt nii meile öeldi). Sügise hakul pidi ema haiglasse minema. Toimus operatsioon ja kasvaja lõigati ära. Järgmisel päeval käisime teda haiglas vaatamas – kõik oli korras ja ajasime juttu. Mul hakkas kuidagi nõrk olla. Ema arvas, et ma võiksin minna õue värsket õhku hingama ja ma läksin. Mäletan veel, et lehvitasin talle. Ukse taga purskusin nutma, ei teagi miks. Kõik oli ju korras, operatsioon oli läbi ja läks edukalt…

Järgmisel päeval helistati haiglast, et ema on koomas. Oli tekkinud tromb. Umbes kuu oli ema haiglas, siis ta lahkus. Meid vennaga haiglasse ei lubatud ja ma isegi ei tea miks. Me ei näinud oma ema enam kunagi. Ma oleks väga tahtnud, et mind sinna oleks lubatud ja antud võimalus hüvasti jätmiseks. Veel nii palju aega temaga koos olemiseks, kui võimalik, olenemata, et ta oli koomas. Pärast seda sündmust ei mäleta ma oma elust umbes kahte aastat.

Luuletus emale

Ema lahkumisele mõeldes olen kirjutanud need luuleread:

Lapsepõlv meil oli veatu,
Oli isa, oli ema,
tundus, õnn ei peatu.
Elu oli kena.

Kõik muutus, mitte vähe,
Lahkus meie ema,
Sinna kus on taevatähed.
Elu polnud kena.

Ema kaotus lähendas mind väga minu vennaga, aga kahjuks otsis isa leinast väljapääsu alkoholist. Ta lihtsalt ei osanud muud moodi. Õnneks sai ta hiljem sõltuvusest vabaks ja olla imeline vanaisa meie lastele. Lisaks kõigele sai meie vanaema ehk ema ema pärast oma tütre kaotust mitu insulti, mis tähendas seda, et pidime ka tema eest hakkama hoolt kandma. Alguses suutis ta ise kõndida, aga peagi enam mitte. Tol hetkel tundus mulle, et mitte kunagi ei saa mitte midagi hullemat juhtuda kui ema kaotus. Aga elu näitas, et saab ikka küll.

Tütre ootamatu diagnoos

Mu elu läks edasi, olenemata sellest, et hinges oli suur tühimik ema kaotusest. Ühel hetkel sain ma ise emaks – mul on kaks superägedat tütart. Vanem tütar oli just saanud 23-aastaseks, noorem oli 18. Lapsed elasid koos Tallinnas, kus nad too aeg mõlemad õppisid. Mina hakkasin samal ajal oma elu sättima ema sünnikoju Muhumaal.

Ühel täiesti tavalisel päeval helistas vanem tütar ja ütles, et tal igemed on kuidagi valusad. Inimestel ikka ju vahel igemed valutavad ja ma ei osanud sellest küll midagi tavatut välja lugeda ning soovitasin talle geeli, millega igemepõletikku ravida. Järgmisel päeval helistas noorem tüdruk murelikult, et õde ei saa enam süüa ja on nõrk. Palusin neil takso võtta ja EMOsse sõita. Suurest valust tütar nuttis EMOs enda korda oodates. Aga seal ei võetud teda isegi arsti vastuvõtule ja kästi järgmisel päeval perearsti juurde minna. Perearst omakorda, saatis tütre hambaarsti juurde. Sõnakuuleliku patsiendina ja valust vaevatuna käis ta ka seal ära. Kästi mitu valuvaigistit korraga võtta, kui valu liiga hulluks läheb. Selleks hetkeks olid igemed juba tumenenud, aga keegi ei saanud aru, mis on viga. Asi läks iga päevaga järjest hullemaks, kuniks lapsed kutsusid kiirabi. Alles nüüd viidi tütar kohe haiglasse.

Olime rahul, et lõpuks saab ta abi. Olime diagnoosi ootuses, kuniks see tuli – agressiivne leukeemia. Mul puudus selle haigusega igasugune kokkupuude. Olukorra paremaks mõistmiseks helistasin kohe sõbrannale, kes töötab haiglas õena. Kui tema minu sõnumit kuuldes nutma puhkes, sain aru, et olukord on väga halb.

Haigla külastus

Oli reedene päev, leppisime kokku, et lähen laupäeval haiglasse ja ilmselgelt jään temaga nii kauaks kui vaja, et see haigus võita. Reedel käisid tema juures minu noorem tütar ja tütarde onu ehk minu vend. Nad tegid pisikese video, mis mul nüüd mälestuseks olemas on. Tütrele tehti kiirelt dialüüs ja alustati ka keemiaravi. Helistasime tütrega veel õhtul ja kõne lõpus ütlesin, et ta on mulle väga kallis. Tema vastas: „Emme, sina mulle ka!!!“ Ka see mälestus jääb mulle igaveseks.

Jõudis kätte laupäev. Kirjutasin tütrele kohe hommikul, et me nüüd hakkame haiglasse tulema, aga ta ei reageerinud. Mõtlesin, et ju on telefon tühjaks saanud, sest ei pannud ööseks laadima. Leppisime noorema tütrega kokku, et kohtume poes, et kõike paremat haiglasse viia. Ostsime pisikese plastmassist kuusegi, kuna tulemas oli jõuluaeg. Olin poes kohe-kohe jõudmas kohtumispaika, kui helises telefon. Helistas minu vend. Nuttis ja ütles: “Tiina, Sillu suri ära!” Ma ei unusta seda kõnet kunagi.

See oli kohutav, see on siiani nii kohutav. Pidin nüüd oma nooremale tütrele seda ütlema. Valus, liiga valus. Peas vasardas vaid mõte, et kuidas seda öelda??!! Ma tegelikult tol hetkel ei suutnud seda ju isegi uskuda. Istusime autosse ja kordasin endamisi, et see on vale! Sõitsin ise haiglasse. Mäletan seda sõitu selgelt – tee oli kuidagi nii sirge, kõik oli kuidagi nii valge… Jõudsime haiglasse ja läksime osakonda, kus tütar pidi olema. Haigla õdedel voolasid pisarad… Sain teada, et tütrel oli tekkinud tromb, mis liikus kopsu. Teda elustati, aga see ei aidanud. Kõigest poolteist päeva pärast diagnoosi saamist, teda enam ei olnud.

Meile anti üle tema asjad. Minu kalli lapse omad. Sõnadesse on täiesti võimatu panna, mida sel hetkel tundsin. Mis mind painama jäi ja millest ma siiani ei saa aru, oli see, et haiglas oli kaduma läinud kontakttelefoni number, kuhu helistada, kui arstidel on vaja perega ühendust võtta. Olime sinna andnud minu venna numbri, sest tema elab Tallinnas ja oleks saanud vajadusel kiiresti reageerida. Vennale helistas hoopis politsei ja alles tunde hiljem. Kuni selle kõneni oli minu laps nagu kodutu. See teeb mulle meeletult haiget!

Lein ja igatsus

Leina ajal ja praegu ja alati meeldib mulle väga tütrest rääkida. Temas oli nii palju head, millest rääkida, mida meenutada. Lähedased olid mulle väga suureks toeks ja väga palju aitas ka psühholoog, kellele olen ülimalt tänulik. Umbes kuu, ei võtnud ma paljusid telefonikõnesid vastu ja vältisin poes käimist. Lihtsalt väga halb oli pidevalt seletada, et kuidas see juhtus ja kuulata kui ebaõiglane see on, et nii noorelt ja miks just tema. Inimesed nutsid, tegelikult on see ju kõik tõsi, kuid sellel ajal oli lihtsalt nii valus. Olin end täiesti tühjaks nutnud ja ei jaksanud veel omakorda teisi lohutada, see oli üldse kõige raskem. Kõige lohutavam kaastunde väljendamise viis minu jaoks oli lihtsalt kallistus.

Nüüdseks on möödunud peaaegu 6 aastat. Igatsus muutub järjest suuremaks. Mulle meeldib endiselt väga tütrest rääkida, aga siiani ei suuda ma kuulata, kui ebaõiglane see on, miks nii noorelt, miks tema. Mul on liiga valus! Ma tahan lihtsalt rääkida Sillust, jagada toredaid seiku meie koos elatud elust. Temaga oli äge! Olen meeletult tänulik, et saime koos olla need 23 aastat!

Luuletus Sillule

Sa lahkusid me juurest,
Nii äkki juhtus see.
Ootasin, et tuled uksest,
Ei uskunud, et seda sa ei tee.

On valu, igatsus mu sees,
Tahan kallistada Sind.
Kui oleks võimalik see veel,
Tean, embaksid ka sina mind.

Me südameis nüüd elad Sa,
On mälestused kõik vaid head:
Sinu naljad, Sinu toetav sõna ka.
Kallis, head teed! Kui minema Sa pead…

Kui minult küsitakse, et kui palju lapsi mul on, siis mul on endiselt kaks imetoredat tütart, kes mõlemad on minu südame sees! Armastan neid üle kõige!